Ka ilmad olid olnud vihmased ja kiviselt maalt oli raske kartuleid kookida. Priidiku jalg oli hakanud jälle häda tegema ja nii pidi Eevi üksi kartulipõlluga hakkama saama. Aga Eevi oli rahul: vähemalt ei pidanud Ede-Mariet porisele põllule kaasa vedama. Priidik toimetas toas, laudas, tegi süüa ja hoidis lapsel silma peal.
Eevi otsustas varavalges kartulipõllule minna ja kui ta paar päeva usinasti töötab, saab põld lagedaks.
Tol hommikul, kui Eevi läks kartuleid võtma, sõitis Sepa õuele Vene villis, Kiivra Ants roolis. Masinas istus kaks sõjaväelast. Priidik ruttas uksele vastu.
„Dokumentide kontroll!” teatas noorem sõjaväelane ja lisas kaaslasele midagi vene keeles.
„Ma ei tea, kus dokumendid on. Naine teab.”
„Las naine siis toob.”
„Naine on põllul, koogib kartuleid.”
„Kutsu naine koju.”
Priidik pani põllu poole liduma nii kiirelt, kui haige jalg võimaldas ja jaksas, ning karjus: „Eevi, Eevi, tule koju! Dokumente tahetakse näha!”
Ehmunud Eevi jooksis veel kiiremini, kui Priidik oli jooksnud. Õuel polnud hingelistki, ainult villis.
Eevi kargas kööki, süda kurgus. Mehed istusid köögilaua ümber ja sõid hommikusöögiks valmistatud toitu.
„Elate jõukalt: praetud liha, munad, või, koor,” lausus sõjaväelane ja pühkis rasvaseid sõrmi vastu säärikuid. „Tooge oma dokumendid, passid. Kontroll.”
Väriseva käega otsis Eevi kummuti alumisest sahtlist enda ja Priidiku passi. Käsi puudutas kirjut rätikut.
Vali jutt oli Ede-Marie üles ajanud ja Priidik läks kambrisse last rahustama.
„Nii,” lausus kontrollija. „Eevi Rand ja Priidik Rand. Selge. Seltsimees Rand, kas teie juures on peavarju saanud sakslased?”
Eevi karjatas valjult: „Ei!”, mis pani kontrollija muigama.
Ede-Marie oli nutma hakanud ja sõjaväelane küsis: „Kelle laps seal karjub?”
„Tütrelaps,” vastas Eevi ja püüdis end vähegi tasakaalus hoida.
„Lapse dokumendid? Sünnitunnistus?”
Eevi tõi lapse sünnitunnistuse. Eesti keelt kõnelev sõjaväelane näitas sünnitunnistust kaaslasele ja mõlemad mehed vestlesid mõne minuti vene keeles. Eevi jõudis märgata Kiivra Antsu huultel irvitust.
„Aga teie tütar, väimees?” jätkas kontroll. „Kus nemad on? Nende dokumendid? Ede-Marie Müller, Hugo tütar. Müller on saksa nimi.”
„Ma ei tea väimehest midagi, aga mu tütre viis just seesama mees, Kiivra Ants, autoga sadamasse ja sellest ajast on mu tütar kadunud.”
Eestlane tõlkis, venelane kuulas, mõtles ja edasi küsiti Kiivra Antsult, kas jutt vastab tõele.
Eevi märkas, kuidas Kiivra Antsu irve kadus ja nägu läks valgeks.
„Jah, Eevi Rand räägib tõtt.”
„Nu, davai! Jasna, jedem!” lausus venelane ja mehed läksid.
Eevi vajus vastu pliiti. Silme ees oli ikka veel Kiivra Antsu valgeks värvunud nägu ja kõrvus „Eevi Rand räägib tõtt”.
Just sel hetkel tundis Eevi, et Helmi kadumises on süüdi Kiivra Ants. See mõte oli õudsem kui olnud dokumentide kontroll.
1944. aasta jõulud tulid nukra sahinaga kõigi Metsaküla talude perre. Jõululaupäeval käidi saunas, jõulu esimesel pühal kirikus, mis sest, et kiriku ukse ees passisid kaks püssimeest. Teisel pühal said Metsaküla pered kokku Tormi talu uues majas. Tormi vanaperemees oli öelnud, et viimast korda. Küllap edaspidi keelatakse jõuluaeg ära. Tormi talu teine maja oli kahekordne ehitis, mis mahutas õdede pered. Kõige suuremasse tuppa oli üles seatud laeni jõulukuusk, mille ümber võisid viie pere 16 last vabalt ringi trallitada. Vanas talumajas elasid Tormide vanad.
Ede-Marie istus vagusi vanaema süles ja vaatas suuril silmil küünaldes jõulupuud ning teiste laste hõiskamist. Tüdruku silmades peegeldusid imestus ja ehmatus ühekorraga.
Kui Tormi vanim laps, kes käis koolis, tuli Ede-Mariele piparkooki pakkuma, peitis tüdruk näokese Eevi rinnale.
„Emme,” sosistas Ede-Marie ja puhkes lohutamatult nutma.
Eevi ei mõistnud muud teha, kui kahmas lapse sülle ja läks kööki.
„Emme, emme,” nuttis Ede.
„Küll emme tuleb,” valetas Eevi, endal silmad vees.
„On ta varem ka küsinud?” sosistas Leili.
„Ei, täna esimest korda.”
Ei olnudki muud teha, kui Priidik ajas saani treppi ja Eevi ronis ikka veel nutva Ede-Mariega saaniteki alla. Sõidu ajal jäi Ede-Marie magama.
Koju jõudnud, pani Eevi lapse oma ja Priidiku sängi.
Hommikul ärgates Ede-Marie enam ei nutnud. Esimene sõna oli: „Mamma.”
„Ma olen siin,” vastas Eevi ja tundis, et Ede-Marie oli emme unustanud. Oli unustanud jõulu teisel pühal koos valusa nutuga. „Olen sulle emme eest, luban, ja veel rohkemgi,” mõtles Eevi.
Ja seda ta oligi niikaua, kui elujaks üles ütles.
Priidik käis Metsaküla meestega metsas puid langetamas. Järgmiseks talveks oli kütet vaja. Meestele anti käsk, et ka sõjamehed vajavad puid. Mitu korda oli käidud reega majast majja ja vabastajatele tuli ära anda hulk kuiva kütet. Metsaküla naispere oli koos vanemate lastega abiks oksi tassimas ja põletamas.
Eevi ei saanud metsatööst osa võtta, sest väike Ede vajas hoidjat. Luukere läks Eevi eest metsatööle appi. Ega tast suuremat abi olnud, kui vaid segas lõket ja hoidis tulel silma peal.
Veebruaris sadas kõvasti lund, olid tugevad külmakraadid ja alles märtsis sai hakata palke metsast välja vedama.
Kevad oli hiline. Põllud olid märjad ega kannatanud peale minna. Eevi ootas kevadet, tõelist kevadet, et saaks lambad välja lasta rohtu sööma. Aga nagu kiuste oli loodus inimestega sõjas. Eevi oli mures. Hein oli kahanenud kohutava kiirusega ja ka seakartulid hakkasid otsa saama.
15. mail sai Ede-Marie kaheaastaseks. Eevi otsustas seda päeva tähistada. Ta küpsetas kooki ja kutsus kõik Metsaküla lapsed Ede-Marie sünnipäevale. Päev oli suviselt soe ning lapsed võisid õues kooki süüa, mahla juua ja ringi joosta.
Esialgu võõrastas Ede teisi lapsi. Seisis eemal, vaatas kuidagi viltu. Aga kui Laaside viieaastane Kadri Ede-Marie käekese oma pihku võttis ja ta mängu viis, läks sünnipäevalaps rõõmsamaks.
Eevi jälgis laste mängu köögiaknast. Kuigi Ede-Marie jooksis ja kilkas koos teiste lastega, oli tema olekus ikkagi vaoshoitust, salapärast kurbust, isegi ettevaatlikkust.
Eevi läks kambrisse ja avas kummuti alumise sahtli, pistis käe sahtli põhja ning võttis kirjusse rätikusse mähitud pakikese. Ta istus sängi servale ja laotas rätiku laiali. Ede-Marie sünnitunnistus. Seejärel libistas ta oma pihku ovaalse medaljoni ja avas selle. Paremalt vaatas vastu Helmi, vasakult Hugo näopilt. Eevi nuuksatas. Valus oli vaadata õnnelike nägudega inimesi, kellest ei olnud enam midagi teada. Olid nad elus või surnud? Vähemalt olid nad medaljonis koos. Eevi imetles ka sõrmust, mis mahtus vaid ta väikesesse sõrme. Eresinine kivi kiirgas valgust, puhtust.
Pärast sünnipäevapidu jäi Ede-Marie haigeks. Küllap külmetas, ajas naha joostes märjaks ja kevadtuul on salakaval, arvas Priidik.
Eevil olid ees rasked ööd. Palavik ei tahtnud taanduda, hoolimata ravitsemisest. Äkki tulid Eevile meelde Helmi toodud arstirohud. Eevi ei teadnud, kui palju võib anda, aga pärast kahte tabletti hakkas palavik langema. Edasi tuli vaid köha ja nohu vastu võidelda.
Mai lõpuks sai Ede-Marie täitsa terveks. Oli ka viimane aeg, sest põllutööd ootasid tegemist.
7
4. maiks