aastane ja mine sa tea, mida üks niisugune linnalaps tahta võib või mida mitte. Vanemad on ta ju nii omasarnaseks kasvatanud, et tea, kas tal ongi enam õiget aru peas? Igatahes maale pole ta oma nägu juba paar aastat näidanud ja õigupoolest ei oska Alma endale isegi mitte seda ette kujutada, kuidas poiss nüüd välja võiks näha.
Alma teab täpselt, et laps küll tahaks maale tulla ja sääl olla, aga vanemad ei lase! Ei ole lihtsalt võimalik, et üks laps linnamüra seest ja hirmkõrgete majade vahelt suveks või vähemalt nädalalõppudekski ära ei taha tulla. Kohe kindlasti tahab, igatseb teine maa järele, sest linnast maale tulek on ju nagu pääsemine põrgust, aga teda lihtsalt ei lasta, sest väimees ja tütar tahavad temast samasugust untsantsakat teha, nagu nad isegi on, nad lihtsalt kardavad, et poisil hakkab maal ja vanaema tiiva all sedavõrd meeldima, et ta ei tahagi untsantsakaks saada. Maal oleks tal ju nii hea ringi joosta ja olla, loomade eest hoolitseda või siis ükstapuha mida tarvilikku teha, aga ei – juba kaks aastat pole poissi maale lastud! Seda ei suuda Alma oma väimehele ega ka tütrele vist iial andestada. Kõige muuga lepiks ta ehk veel, aga sellega, et last vastu tema tahtmist niimoodi kiusatakse, mitte iial. Niisugune asi ei mahu kohe kuidagi hinge ja vaat selle eest ta neile veel ükskord näitab!
Noored ütlevad selle kohta küll, et poiss ise ei taha maale tulla, sest siin ei olevat midagi teha. Kuidas ei ole teha? Maal on ju alati midagi teha. Alalõpmata vajab üks või teine asi kohendamist ja säädimist, ka loomad vajavad hoolt ja üldse on maainimese käedjalad lausa vahetpidamata mõnusat tööd täis, aga nemad sääl linnas ei näe seda üldse või õigemini ei taha näha. Nemad ütlevad, et niisugune rahmeldamine ei too midagi sisse ja sel puudub mõte, aga Alma arust on niisugune ütelus täielik jama, sest kuidas saab nii olla, et töötegemisel pole mõtet? Millel siin ilmas siis veel mõte sees on, kui mitte tööl?
Nojaa. Eks nemad oleksid oma aruga võib-olla lehmaheinagi ostma hakanud, sest selle tegemisel kuluvat ära ilusaim osa suvest ja see olevat otsekui mahavisatud aeg, aga millal või kuidas seda ilusat aega siis veel nautida ja temast mõnu tunda, kui mitte heina tehes? Niisamuti vahtides ja oma perset päikese poole urvitades? Sooja päikese all heinamaal rabades inimene oma elukesest kõige suuremat mõnu ju tunnebki.
Aga ei, ja üldse polevat sel kõigel, mida Alma teeb – või õigemini tegi – mitte mingisugust mõtet. Ei maaharimisel ega loomapidamisel, sest kõike saavat osta ka poest ja lõppkokkuvõttes tulevat see isegi odavam.
Odavam oleks ta võib-olla jah, aga see oleks ju santlaagri elu, kui sul omast käest midagi võtta ei ole. Kui sul pole kartulamugulat keldris ja kui pead isegi näiteks piima või mune käima kauplusest santimas?
Sedasi toimiks ainult loru, kes oma laiskuses üldse tööd ei viitsi teha, ja sellest, et kuis on säherduse loruna siin maamunal üldse võimalik elada, ei saa Alma aru. Mille jaoks inimene siis elab, kui ta tööd ei tee, eriti maal? Selleks Jumal ongi inimesed maale elama pannud, et nad seal põldu teeksid ja loomi peaksid.
Noored ajavad kõiges mingisugust sügavamat mõtet taga, aga kõige lihtsamat asja nad millegipärast ei näe – et maatöö on ainukene asi maailmas, mil mõte sees, sest kui maatööd enam ei tehta, on nälg varaks kõikidel ja lendabki lakke kogu see ilm. Ja nüüd on nad säherdused hullud mõtted ka Ivole pähe suutnud panna. Maal olevat igav, sest need tegemised, mis sääl tehakse, olevat mõttetud. Kas lõputu vahtimine raamatute taga või arvuti klõbistamine on siis mõttekam? Ühest küljest räägivad noored küll seda, et poisil on tarvis saada hea haridus, aga kui asja teisest küljest vaadata, siis mis on haridusest kasu, kui see inimese tööst võõrutab ja laisklejaks teeb?
Siin nad nüüd on, need kaks omast arust tarka auto esiistmel: ei oska nad lehma lüpsta ega vasikat ilmale aidata – millest muust siis veel kõnelda. Aga ise on nad samal ajal oma osavaks haritud keeltega kõverat sirgeks ajamas. Talved läbi molutavad oma linnas niisama, istuvad kontorites ja vahivad lakke, aga kui suvel maale tulevad, siis ei liigutaks ilma ajamata lillegi. Puhkus olevat puhkamiseks, aga millest nad puhkavad, kui nad elu sees tööd pole teinud. Ega toolinühkimine siis mingisugune töö ei ole. Aga öelda seda ei tohi, siis on kohe häda lahti.
„Ega töö siis ainult niisugune tegevus ei ole, mida murdes nina tatine ja küür valus.”
„Aga mis siis veel?” on Alma tavaliselt niisuguse lolli küsimuse pääle vastu küsinud, käega löönud ja minema kõndinud. Nojah, aga eks ole seegi ju täpselt samasugune kahe otsaga värk nagu kõik muugi siin ilmas. Enamus inimesi tegelikult elabki nii, et tööd ei tehta, aga ära elatakse sellegipoolest, ja veel kuidas elatakse! Või jummal – kas siis kõik see maailmatuma hulk autosid näiteks, mis neist praegu mööda ja vastu sõidab, on töö eest saadud? Niisuguseid uhkeid masinaid ei jõua osta mitte ükski õige inimene isegi mitte siis, kui ta elaks tuhat aastat vanaks ja rabeleks nagu hull.
No ja nüüd vist ongi nii, et varsti hakkab see hirmus linn pihta. Nii kui metsatuka tagant välja sai sõidetud, hakkasid suured majad paistma ja ei paista neil siin olevat otsa ega äärt. Üks lõputu rivi mõlemal pool teed. Alma niheleb suuri hooneid vaadates tagaistmel ega saa aru, kuidas on see võimalik, et inimesed niisugustes hirmsuurtes majakobakates üldse elada tahavad? Igavesed pikad ja laiad teised nagu ei tea mis ja korruseid paistab neil nii palju üksteise peal olevat, et ei jõua neid õieti kokkugi arvata. Ei, olgu muuga, kuidas on, aga niisugustes suurtes majades Alma küll ei tahaks elada, seal ole kogu aeg hirmu all ja värise ja oota kogu aeg, et millal nüüd midagi juhtub.
Pole seal rahu ega miskit. Ja ei tea, kust sa seda rahu siit leidagi võiksid, kui pead kogu aja lõdisema, ükstapuha mis korrusel sa siis ka poleks. Kusagil ülalpool elades oleks võib-olla jah päris tore aknast välja kaugele vaadata, aga mõnu pole sellest elust nagunii miskit, sest mis mõnu see on, kui sa kogu aja hirmul pead olema, et äkitselt läheb nüüd põhi alt minema ja sa võid ühes oma korteriga Jumal teab kuhu kukkuda.
Ja eks niisamuti ole ka alumistel korrustel elamisega. Sa ju tead kogu aja, mis hirmsuur raskus sul pea kohal ripub ja sa ei või iial teada, millal see kõik sulle pähe võib prantsatada. Kas niisuguseid asju vähe on juhtunud! Alles see oli, kui sääl Tallinnas mingi Marja või Mare pood poolenisti kokku oli varisenud ja pea see hirmus asi siis ka elumajadega juhtuma ei või hakata.
See on üldse üks imelik asi, et linnades tahetakse kõiki maju üles kõrgustesse upitada, selle asemel et laiuti ehitada, nii nagu see alati on olnud ja peabki olema. Kustkohast küll niisugune komme tulnud on? Noored küll ütlevad, et linnamaa on kallis ja ülespoole ehitamine tulevat odavam, aga ometi on siin suurte majade vahel ju nii palju tühja maad – vahepääl kohe kilomeetrite kaupa – mis kõik raisku on lastud minna. Ruumi peaks nagu küllaga olema, aga ei – ikka on neil vaja neid hirmsaid torne püsti ajada, nii et kohe ei tea, mis hullus linnainimesi on tabanud? Kui Alma teha oleks, siis tema küll säherdusi maju ei ehitaks.
Aga kui asja nüüd teisest küljest vaatama hakata, siis ega tema ju ei tea, mis neis majades on ja kuis neis on elada ja olla, sest kui tõele au anda, siis ega ta polegi oma elunatukese sees ju maapinnast kõrgemale saanudki kui kolmandale korrusele. Ja seegi oli haiglas, kuhu ta ei läinud ise, vaid kuhu teda väevõimuga veeti. Seal oli olnud sedasi, et kui Alma avatud akna alla astus, võttis silmanägemise uduseks ja jalad nõrgaks. Sihukeses hirmsuures kõrguses lihtsalt ei saa teisiti. Aga see oli olnud alles kolmandal korrusel, mis tunne veel siis võib olla, kui sa pead olema kusagil kolmeteistkümnendal?
Ei! Inimene on loodud ikka maa pääl olemiseks, aga mitte kusagil Jumal teab mis kõrgustes maa ja taeva vahel rippumiseks ja see, et niisuguseid maju on hakatud ehitama, pole sugugi õige. Ja üldse ei paista siin linnas midagi toredat olevat. Pole siin ühtegi loomakest ega midagi, ainult tühi ja lage maa nende hirmsuurte majade vahel. Selle pääle ei paista aga keegi mõtlevat, et kui Jumal on pannud inimese maa pääle elama ja olema, aga mitte kusagile maa ja taeva vahele õhku rippuma, et siis peab tema ka maa pääl elama, aga mitte teab kuhu ronima.
Kuidas nad siin üldse elavad?
Igavesed suured majad üksteise küljes kinni, terve rida läheb nagu sein – pole siin ei ruumi väljatulemiseks ega olemiseks. Ja siis veel see hirmus treppidest käimine iga jumala päev, sest ega neid lifte ei saa ju ka usaldada. Juhtub sellega veel midagi, kui sa sääl