kui hea meel tal selle üle on, et nüüd hea elu pääle saab, lehma perse tagant ja sõnnikuhunnikute vahelt minema, et nüüd pole tal edaspidi enam ei muret ega miskit sääl noorte tiiva all ja et õigupoolest oleks pidanud juba ammu seda tegema ja ta oli oma suurest rõõmust kõikidele niikaua kõnelenud, kuni hakkas ise ka seda kõike uskuma.
Kõik olid talle ilusaid soove jaganud ja see tegi Alma südame soojaks, kuigi ta hingepõhjas teadis, et südamesopis ei kiida keegi tema teguviisi õigeks. Ja ega ta ise ka poleks kiitnud, kui oleks tegemist olnud mõne teise inimesega, sest linnaminek on ju lõppude lõpuks nagu midagi äraandmise või reetmise taolist.
Mõni aeg tagasi, kui Sinaida siitsamast naabrusest samasuguse tüki tegi, et oma kodu maha müüs ja linna poja juurde kolis, ei pidanud Alma ka tema teguviisi õigeks. Ei Alma ega keegi teine, kellega ta sel teemal arutles. See pidi ikka mingi põhjus olema – kas hirmus rahanälg või tervis nii läbi, et sihuke tükk tehti, sest ega õige inimene omaenda kodu maha ei müü.
Külas oli asja arutatud nii ja naa ja kõikide ühine küsimine oli, et mida too vaene Sinaida sääl linnas võõraste keskel, ja mis peamine, ilma loomakesteta küll pääle hakkab? Inimene on eluaeg loomi pidanud, tema elu on nendega niisama tihedalt seotud nagu omaenese ihuliikmetega – aga nüüd seda kõike enam pole. Mida hakkab peale niisugune inimene, kes pääle loomapidamise ja põllutegemise sellest maailmast midagi ei tea?
Ühest küljest Sinaidat haletseti, aga teisest küljest justnagu süüdistati – kuidas nii ometi võib, et päältnäha täiesti terve inimene pakib ühtäkki asjad kokku ja põgeneb linna, kus ei ole midagi pääle selle hirmsa asfaldi, betooni ja lärmi. See ei mahtunud kellelegi hinge, sel asjal oli äraandmise mekk juures. Tema läks hää elu pääle trallima, aga teised pidid siin maal edaspidigi ränka vaeva nägema. Kus on õigus?
Eks Almagi oli Sinaidat vahel mõtteis kirunud, aga imelikul kombel tundis ta Sinaidale mõeldes hinges teinekord ka kadedust. Kuna aga niisuguse asja pärast kadeduse tundmine ei sobinud sugugi kokku Alma senise maailmapildiga, siis pidi selle tahes-tahtmata alla suruma ja mõtlema nii, nagu mõtleb inimene, kes on õige nii enese kui ka teiste arust.
Kadedus tuli alla suruda, sest muidu oleks südameveri voolama hakanud, ja kõige paremini kõlbas selleks Sinaida teguviisi taunimine. Jah – tal võis sääl linnas küll lihtsam ja parem olla, aga õige pole niisugune tegu sellegipoolest. No ja eks eelmisel õhtul oma tuttavatele helistades ja nende häid soove kuuldes teadis Alma, et õigupoolest mõtlevad kõik nemadki nii, kuigi välja ei hakanud seda muidugi keegi ütlema. Seda tehakse hiljem selja taga.
No ja siis oli ta veel Marile helistanud ja temaga rääkida püüdnud, aga tollest ei tulnud välja midagi, sest Maril oli suur mure, mida ta lihtsalt pidi kellegagi jagama ja nii tuli Almal hoopis teda kuulata.
Asi oli olnud sedasi, et Mari tütar Tuuli oli nädalavahetusel kodus käinud ja siis emale niisuguse hirmsa teadmise toonud, et tema, see tähendab, Tuuli, saab alates kevadest Prantsusmaal mingisugust tööd ja ta jääb sinna kohe terveks kevadeks ja suveks.
Talle olevat pakkumine tehtud ja tema oli selle muidugi oma jõhkamluses kohe ka vastu võtnud, kuigi ta väga hästi teadis, et suvel tuleb oma armsa ema lehmale heina teha, sest peale Tuuli sääl elamises kedagi teist heina tegemas ju pole.
Mari, üksik ja kaitsetu naisterahvas, nagu ta on, ei saa üksipäini kohe sugugi hakkama, ta vajab tütre abi, nagu ta seda alati on vajanud, aga tütre jaoks paistis mingisugune Prantsusmaa olevat ema aitamisest palju tähtsam. Ja nüüd oli siis Mari ahastuses ega teadnud, mis suvel saab, sest ega heinategemine pole naljaasi. Ta oli tütart küll palunud, et too oma emale halastaks ja oma hirmsast kavatsusest loobuks, aga ega linnajõhkami meelt siis muuta saa. Nad olevat kohe tülli läinud, ja päris põhjalikult, sest Tuuli oli viimaks hakanud oma ema peale karjuma ja toda Jumal teab milles süüdistama.
Laps oli kisanud, et ta on juba varsti viiekümneaastane naine, aga tal ei ole veel ühtegi omaenese suve olnud, mida saaks ühes oma perega veeta, sest kõik tema senised puhkuseajad on viimseni läinud selle neetud heinatöö nahka! Mille pääle Marikene päris ära oli ehmatanud.
Kuidas saab heinategemine neetud olla, kui see on ometi nii hää töö ja seda lihtsalt peab tegema, sest muidu pole ju elajakestel talvel midagi süüa?
Ja kas ema aitamine kõige selle hoole ja vaeva eest, mida ta tütre üleskasvatamisel ja igasugu koolides harimisel näinud, on tõesti nii raske, et kohe peab selle eest kusagile kaugele maale põgenema. Sedasi oli Mari tütre käest küsinud, aga too ei olnud Marit kuuldagi võtnud. Kõik teised, nagu too meeletu oli karjunud, ootavat oma suvist puhkust pikisilmi ja mõnuga, aga tema jaoks olevat see nagu mingi õudusunenägu, orjus või veel Jumal teab mis?
Alma ei olnud selle kõige peale midagi osanud kosta, kuigi ta sai Marist muidugi täiesti aru, sest täpselt samasuguseid ütlemisi oli tal omal ajal ju ka Liiviga olnud. Kui ta Liivi pääle vanamehe surma järgmisel suvel maale heina tegema oli käsutanud, oli tütar kähvanud, et misjaoks pean mina elama sinu elu? Heina sa ise ei tee, sõnnikust jagu ei saa, aga ometi tahad loomi pidada. Kaua sa niisugust kulakut ja orjapidajat mängida mõtled?
Alma oli seepeale nutma puhkenud, sest mida muud sa niisuguse jõhkamluse pääle ikka teed, ja nüüd oli seesama häda siis ka Marikesel käes. Ja üldse näib niisugune häda olevat kaelas päris paljudel inimestel, kes maale üksi jäänud ja kellel lapsed linnas, sest ega linnajõhkameist siis enam töötegijaid pole. Nemad ainult sülitavad oma vanemate verepisaratele ega tule nagu selle päälegi, et nad peaksid hoopis tänulikud olema kõige selle vaeva eest, mis nende pärast nähtud.
Nende poolest lennaku nende kodud lakke puha ja jäägu laudad tühjaks, neil pole sellest ei sooja ega külma. Neil, raipenahkadel, olevat oma elu!
No ja nii oli ka Marikese tütar kindlaks jäänud, et tema läheb ikka Prantsusmaale ja kui ema oli ikka nutnud ja teda paluda püüdnud, oli ta viimaks kodust hoopis minema pannud. Mari on nüüd küll ennast siunanud ja puha, et ta Tuulit omal ajal seda lollakat prantsuse keelt õppima laskis, aga sellest polnud mingisugust kasu. Mis tehtud, see tehtud ja siia ei ole enam midagi parata.
„Murile peab ühe korraliku jalutusrihma ostma,” kostis äkitselt eesistmelt Liivi hääl. Tütar oli oma une ära maganud ja pööras end poolkülitsi, et emale otsa vaadata. „Lahtiselt teda küll välja lasta ei saa.”
„No kas nöör selle jaoks siis ei kõlba?” küsis Alma imestunult, pistes käe jopetaskusse. Sõrmed puutusid vastu nööripundart – ta oli selle enne kodust lahkumist taskusse pannud, sest tal oli samasugune mõte tulnud nagu tütrelgi. „Ma juba mõtlesin selle pääle ja võtsin jupikese põhupallinööri kaasa.”
Seepeale turtsatas väimees eesistmel nii, nagu oleks talle sääsk kurku sattunud, ja raputas siis endamisi pead, aga ei öelnud midagi.
„See on ju inetu,” tegi Liivi suured silmad.
„Aga mis ilu sääl vaja on?” ei saanud Alma aru. „Mina olen kõiki oma koeri nööri otsas välja viinud ja pole neil häda midagi.”
Eks muidugi. Need linnasaksad tahavad ju igas asjas nii paganama peened olla, et ei kõlba neile õieti miski. Alma ei saanud aru, mis vahe sel on, kas koer on pandud nööri või keti otsa. Nöör on selleks ju väga hea – aga näe, sakstele ei kõlba. Aga ta ei hakanud nende toladega praegu siin autos vaidlema. Tehku, mis tahavad ja ostku koerarihmu kasvõi hunnikute kaupa ja puhtast kullast, aga tema, see tähendab, Alma, neid ei puutu, või kui, siis ainult selleks, et need minema pilduda. Tema on senini nööriga läbi ajanud, ajab ka edaspidi ja talle neid linnavurlede vidinaid tarvis pole.
Alma pole niisugusest peenutsemisest kunagi õieti aru saanud ja tema jaoks on see täiesti mõistetamatu värk. Linna untsantsakad näivad kõiksugu mõttetutele tühisustele nii suurt tähelepanu pööravat, et sellest on võimatu aru saada. Kõik peab olema nii maailmatuma peen, et mine või lolliks. Kui riietesse tekkib mõni augukene, siis selga neid enam ei panda, pead peab ilmtingimata šampooniga pesema ja nüüd, nagu välja tuleb, tahetakse veel Murikesest ka linna untsantsakat teha. Alma lõi käega ja proovis millestki muust mõelda. Ja esimene asi, mis talle pähe kargas, oli see, et õigupoolest