Sara Gruen

Vesi elevantidele


Скачать книгу

kui meie küün veel kuid hiljem nendega koos ei olnud!“ Ta puksub naerda, raputades pead. „Isa oli maruvihane!“

      „Ja mõni päev hiljem saabus rong. Ikka koidu ajal.“

      „Isa viis meid alati raudtee juurde, kui nad asju maha laadisid. Issake, oli see alles vaatepilt. Ja seejärel paraad! Ja küpsevate maapähklite lõhn.“

      „Ja popkorn!“

      „Ja suhkruglasuuriga õunad! Ja jäätis, ja limonaad!“

      „Ja saepuru. Selle lõhnast ei saanud lahti!“

      „Mina viisin elevantidele vett,“ ütleb McGuinty.

      Pillan oma kahvli käest ja vaatan talle otsa. Ta lausa nõretab enesega rahulolust ja ootab, millal tüdrukud tema ümber lipitsema hakkavad.

      „Kindlasti mitte,“ vastan.

      Möödub vaikusehetk.

      „Kuidas palun?“ küsib ta.

      „Te ei viinud elevantidele vett.“

      „Jaa, just seda ma tegin.“

      „Ei teinud.“

      „Te nimetate mind valetajaks?“

      „Kui te ütlete, et viisite elevantidele vett, siis jah.“

      Tüdrukud vaatavad mulle ammuli sui otsa. Mu süda lõhub, ma tean, et ei tohiks seda teha, kuid mingil põhjusel ei suuda ma end ohjeldada.

      „Kuidas te julgete!“ McGuinty toetab oma mügarikud käed laua servale. Tema küünarvartel ilmuvad nähtavale soonilised kõõlused.

      „Kuulge, vennas,“ ütlen ma. „Ma olen aastakümneid pidanud kuulama teiesuguste vanade peerude juttu sellest, kuidas te elevantidele vett viisite ja ütlen teile nüüd, et seda pole kunagi olnud.“

      „Vana peer? Vana peer?“ McGuinty lükkab ennast sirgu ja tõukab oma ratastooli tagurpidi veerema. Ta osutab pahkliku sõrmega minu peale ja kukub siis pikali, nagu granaadist niidetud. Ta kaob laua serva taha, silmis segadus, suu endiselt lahti.

      „Õde, oh, õde!“ karjuvad vanadaamid.

      Kostub tuttavat kummitaldade vilinat ja mõne hetke pärast sikutavad õed McGuinty käsipidi üles. Ta toriseb, tehes jõuetuid katseid neid maha raputada. Laua vastas seisab kolmas õde, heleroosasse riietatud naiselike kurvidega mustanahaline neiu, ja lööb käed puusa. „Mis siin siis nüüd lahti on?“ „See vana hoorapoeg ütles, et ma olen valetaja, vaat mis,“ vastab McGuinty, kes on turvaliselt tagasi tooli asetatud. Ta tõmbab oma särgi sirgu, lükkab virila lõua püsti ja ristab käed rinna kohal. „Ja nimetas mind vanaks peeruks.“

      „Oh, ma olen kindel, et härra Jankowski ei mõelnud seda nii,“ vastab tüdruk roosas.

      „Täpselt nõnda ma seda mõtlesin,“ ütlen ma. „Ja seda ta ka on. Häh. Viis vett elevantidele. Kas te ka teate, kui palju elevant joob?“

      „Noh, see on küll uskumatu,“ sõnab Norma, kibrutades huuli ja raputades pead. „Ma ei mõista, mis teile sisse on läinud, härra Jankowski.“

      Ah nii, mõistan, mõistan. Nüüd on siis lood sedamoodi.

      „See on häbematus!“ hüüab McGuinty ja kallutab end Norma poole, tundes, et avalik arvamus on tema poolt. „Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin sellega leppima, et keegi mind valetajaks nimetab!“

      „Ja vanaks peeruks,“ meenutan talle.

      „Härra Jankowski!“ tõstab mustanahaline tüdruk häält. Ta tuleb mu selja taha ja vabastab mu ratastooli pidurid. „Ma arvan, et võib-olla peaksite mõnda aega oma toas istuma. Kuni te maha rahunete.“

      „Kuulge, pidage nüüd kinni!“ hüüan ma, kui ta mind juba ukse poole lükkama hakkab. „Mul pole tarvis maha rahuneda. Ja peale selle pole ma veel söönud!“

      „Toon teile teie õhtusöögi järele,“ räägib ta mu selja taga.

      „Ma ei soovi toas süüa! Viige mind tagasi! Te ei või minuga nii käituda!“ Kuid paistab, et võib küll. Tüdruk sõidutab mind välgukiirusel mööda koridori ja pöörab siis järsu liigutusega minu tuppa. Ta paneb pidurid nii jõuliselt peale, et terve ratastool ragiseb.

      „Lähen lihtsalt tagasi,“ sõnan, kui ta mu jalatoed üles tõstab.

      „Te ei tee midagi sellist,“ vastab ta, asetades mu jalgu põrandale.

      „See pole aus!“ hüüatan ja mu hääles kostub vingumist. „Olen terve igaviku seal lauas istunud. Tema on seal kaks nädalat olnud. Miks kõik tema poolt on?“

      „Keegi pole kellegi poolt.“ Ta kummardub ette ja lükkab oma õla mulle kaenla alla. Kui tüdruk mind püsti aitab, on meie pead kohakuti. Tema juuksed on keemiliselt sirgendatud ja lõhnavad lillede järele. Kui ta mu voodiservale maha paneb, näen oma silme ees heleroosat põue. Ja nimesilti.

      „Rosemary,“ ütlen ma.

      „Jah, härra Jankowski?“ küsib ta.

      „Ta valetab, kas teate.“

      „Mina ei tea midagi. Ja teie samuti mitte.“

      „Tegelikult tean küll. Olin ühe trupiga.“

      Ta pilgutab ärritunult silmi. „Mida te öelda tahate?“

      Kõhklen ja muudan siis meelt. „Pole tähtis,“ vastan.

      „Te töötasite tsirkuses?“

      „Ma ütlesin, et pole tähtis.“

      Viivuks võtab maad ebamugav vaikus.

      „Teate, härra McGuinty oleks võinud tõsiselt viga saada,“ ütleb ta, korraldades mu jalgu. Neiu töötab kiiresti, tõhusalt, peaaegu hoolimatu otsekohesusega.

      „Pole tõsi. Advokaadid on purustamatud.“

      Ta silmitseb mind pikalt, tegelikult vaatab mind esimest korda nagu inimest. Korraks näib mulle, et jää hakkab sulama. Siis sukeldub ta jälle tegevusse. „Kas teie perekond viib teid nädalavahetusel tsirkusesse?“

      „Oo jaa,“ ütlen mõningase uhkusega. „Tullakse igal pühapäeval. Nagu kellavärk.“

      Ta võtab lahti ühe teki ja laotab selle mulle põlvede peale. „Kas soovite, et tooksin teie õhtusöögi?“

      „Ei,“ vastan.

      Piinlik vaikus. Taipan, et oleksin pidanud lisama „tänan“, kuid nüüd on juba hilja.

      „Hea küll,“ ütleb ta. „Ma tulen mõne aja pärast tagasi, juhuks kui teil peaks midagi vaja olema.“

      Mhmh. Muidugi tuleb. Nii räägivad nad kõik.

      Ent pagan võtku, siin ta ongi.

      „Nii, ärge sellest kellelegi hingake,“ sõnab tüdruk sisse tuhisedes ja lükkab minu söögi- ja buduaarilauakese mulle ette. Ta asetab sellele pabersalvräti, plastikust kahvli ja puuviljakausi, kust leian maasikaid, meloni ja õuna, mis näevad päris isuäratavad välja. „Võtsin need lõunaks kaasa. Ma olen dieedil. Kas te sööte puuvilju, härra Jankowski?“

      Vastaksin talle, aga mul on käsi suu ees ja see väriseb. Õun, jumala pärast. Ta patsutab teist kätt ja lahkub toast, mu pisaraid diskreetselt eirates.

      Libistan ühe õunaviilu suhu ja lasen selle mahladel hea maitsta.

      Undav armatuur mu pea kohal heidab kalki valgust konksus sõrmedele, mis vaagnast puuvilju nopivad. Sõrmed on mulle võõrad. Need ei saa ometi minu omad olla.

      Vanadus on kohutav varas. Just siis, kui oskate elu hinnata, lööb ta teil jalad alt ja vajutab teid küüru. Paneb teid valusid kannatama, hägustab mõistust ning puistab vaikimisi vähki üle teie abikaasa ihu.

      Metastaatiline, ütles doktor. Nädalate või kuude küsimus. Kuid mu kallike oli habras nagu lind. Ta suri üheksa päeva hiljem. Pärast kuutkümmend ühte koos veedetud aastat ta pelgalt klammerdus