tahad.”
“Kõik on väga lihtne, kallis. Ma tahan, et sa täidaksid meie lepingu tingimusi.”
“Kuid ma ütlesin juba selgelt, et katkestan abielulepingu! Või kuuled sa halvasti?”
“Ma kuulen normaalselt ja mõistsin sind suurepäraselt. See oled sina, kes midagi ei taipa.”
Mees astus talle lähemale ja lausus iga sõna rõhutades:
“Asi on selles, et sa ei saa meie abielulepingut katkestada. Ei saa!”
“Mis jama see on?” pahandas Ariel. “Miks ma seda katkestada ei saa? Me pole ju veel abiellunud! Või,” ta heitis mehele kahtlustava pilgu, “kavatsed sa mind ähvardada?”
“Ähvardada?” kordas mees irooniliselt. “Mis sa nüüd, kallis, kelleks sa mind pead? Ma ei ole mingi kõrilõikaja, olen aus ja seadusekuulelik kodanik, kes mitte kunagi ei tee tegemist kriminaalidega. Kõik on palju lihtsam. Sa ei saa meie abielulepingut lõpetada, sest sel juhul pead sa mulle lepingutrahvi maksma.”
“Millist lepingutrahvi veel?”
“Kakskümmend tuhat dollarit.”
“Mida?!” Ariel kaotas hetkeks kõnevõime. “Stewart Hamilton, oled sa täie mõistuse juures? Mis hea pärast pean ma sulle kakskümmend tuhat dollarit maksma? Mul ei ole sellist raha! Ja isegi kui oleks, ma ei ole veel hulluks läinud, et seda sulle kinkida!”
Mees vaatas Arielile otsa ja kaastundlikult pead raputades lausus:
“Hästi. Selgitan sulle kohe kõik. Kus sinu abielulepingu eksemplar on?”
Ariel läks kirjutuslaua juurde ja otsis välja mapi lepinguga.
“Leidsid? Tubli. Aga nüüd ava see ja loe tähelepanelikult.”
Ariel tundis, kuidas kerge värin teda haaras. Et ärritust pisut maandada, pani ta suitsu ette, seejärel laskus tugitooli ja süvenes oma lepingu uurimisse. Päris mitu minutit valitses toas ängistav vaikus. Ariel pani lepingu kõrvale ja tõusis aeglaselt tugitoolist, jalad all kanged.
“Noh?” küsis Stewart, vaadates ärevalt naise kahvatunud nägu. “Kas veendusid, et lepingut lõpetada ei ole sul sugugi kerge?”
Enne vastamist kustutas Ariel aeglaselt sigareti. Seejärel läks mehe juurde ja paiskas talle näkku:
“Stewart Hamilton, sa oled üks igavene petis ja harukordne mölakas!”
“Kuidas nii?” uuris mees küüniliselt muiates. “Kas minu tegemistes on midagi seadusevastast? Sa ju ise kirjutasid sellele lepingule alla. Ja, luba märkida, ilma igasuguse sunduseta!”
“Ma ei teadnud, et seal selline asi on kirja pandud!”
“Aga kes keelas sul lepingut tähelepanelikult läbi lugeda?” pareeris Stewart sapiselt. “Niipalju kui mina mäletan, ei kiirustanud sind keegi takka. Enamgi veel, notar, kes meie pulmalepingu registreeris, isegi küsis sinult: “Miss Donalds, kas lepingu sisu rahuldab teid täielikult?” ja sina vastasid: “Jah, rahuldab küll.”See tähendab, et olid kõigega nõus.”
“Jah, sest mulle ei võinud pähegi tulla, et lülitate lepingusse kõik need alatud punktikesed! Ma ei saanud… lihtsalt ette näha, et olete võimelised selliseks riukaks!”
“Aga oleks pidanud nägema! Oleks pidanud!” Stewart kehitas ärritatult õlgu. “Ariel, mu kallis, sa ei ole ju enam laps! Sa oled haritud, tark naine. Kuidas võib allkirjastada dokumente, tungimata nende sisusse? Niimoodi võid hätta sattuda.”
“Niipalju kui mina aru saan, olen juba sattunud,” kaebles Ariel hädise häälega ja mudis käsi.
“Niisiis, Stewart,” ütles ta, vaadates vihase pilguga mehele otsa, “kui ma sind õigesti mõistan, siis ei ole sul plaanis meie lepingut katkestada. Ja kui mina seda ühepoolselt teha tahan, kaebad sa mu kohtusse.”
“Just nii, kallis,” kinnitas mees, imal naeratus näol.
“Kui sa keeldud minuga abiellumast, pead mulle maksma kahjutasu kahekümne tuhande dollari ulatuses. Nii on öeldud lepingus. Peale selle,” jätkas mees, hakates jälle mööda tuba kõndima, “on lepingus öeldud, et kui soovid minust enne aasta möödumist lahutada, ei saa sa pärast lahutust mingit ülalpidamisraha. Samas on minul õigus ükskõik mis ajal sinust lahutada. Loomulikult koos sellega, et maksan sulle pärast lahutust viiskümmend tuhat dollarit. Samas tahan sind kohe hoiatada,” Stewart vaatas teda kergelt pilukil silmadega, “ära looda mind panna enne õiget aega lahutama. Kaheksa abieluaasta jooksul on mul välja kujunenud immuunsus naiste tujude suhtes.”
“Võib arvata,” täpsustas Ariel jõuetust vihast kuhtunud häälel, “et sattusin terveks aastaks sinu juurde orjusesse. On nii?”
Stewart kehitas ärritunult õlgu.
“Pole vaja olukorda üledramatiseerida,” ütles ta kuivalt. “Vaevalt saab rikka Inglise aadliku naise, kes elab suurepärases mõisas, olukorda orjuseks nimetada. Minu meelest võiks sinu praegust olukorda allasurutuks nimetada. Või tahad sa ütelda, et oled rahul sellega, et elad selles mandunud väikelinnas, selles armetu sisustusega tillukeses korteris?”
“Siin tunnen end vähemalt vaba inimesena!”
“Vabana vaesuses? Pidevas rahanappuses? Vajaduses rabada palehigis krosside eest? Mina küll sellise vabaduse eest palju ei annaks!”
“Tähendab, oled loll…”
Mees tormas nii kiiresti Arieli juurde, et too ei jõudnud reageerida ja mehe käte tugevast haardest kõrvale põigelda. Võtnud Arielil õlgadest, tõmbas mees teda enda poole ja teda tugevasti raputades surus läbi hammaste:
“Veel üks selline solvang, kullake, ja, vannun oma au juures, et sunnin sind kibedalt kahetsema sellepärast, et sul puuduvad head kombed!”
Ta lasi Arieli lahti, hakkas närviliselt suitsetama ja heitis üle õla:
“Pane riidesse, ja kähku! Disaineri määratud aeg on juba ammu möödas.”
Raskelt ohanud, tormas Ariel magamistuppa, kuid uksel keeras ringi ja karjus:
“Stewart Hamilton, ma vihkan sind nii tugevasti, et võiksin su tappa ja tükkideks lõigata!”
“Käi kuradile, talumatu idioot!” kraaksatas mees, tehes naise poole ähvardava liigutuse.
Ariel kadus kiiresti ukse taha, Stewart aga hakkas mööda võõrastetuba kõndima nagu puuri suletud loom. Pikkamisi ta siiski rahunes ja raev asendus terava, südantlõhestava kahetsusega. Sest, jumala pärast, mis temaga toimus? Tal polnud ju üldse kalduvust sellisteks raevupuhanguteks! Arieli järele tulles oli Stewartil rahuarmastav, isegi peaaegu romantiline meeleolu. Kogu tee mõtles ta Arielist, kujutas, kuidas nad koos selle päeva veedavad. Alguses lähevad nad moesalongi, seejärel sõidavad lantšile mingisse mugavasse restorani, pärast sõidavad autoga ringi ning lõpuks lähevad parki jalutama. Ühesõnaga, Stewartil oli plaanis veeta üks äärmiselt meeldiv päev. Aga selle asemel sai ta kuhjaga ebameeldivaid emotsioone. Ja lõpuks läks veel asja ees, teist taga Arieliga tülli.
Loomulikult on Ariel kõiges selles süüdi. Aga ta ise ju käitus algusest peale valesti. Ta ei oleks pidanud Arieli peale karjuma ja teda leppetrahviga hirmutama. Oleks pidanud diplomaatiliselt käituma. Veenma Arieli, et tal ei ole õigus, kirjeldama kõiki fiktiivsest abielust saadavaid hüvesid, lõppude lõpuks lihtsalt suurendama hüvitise summat. Selle asemel aga hakkas ta Arieli survestama. Noh, üldiselt õnnestus tal suuremate raskusteta see kangekaelne naisterahvas taltsutada. Kuid kas see on suur au saavutada võit kaitsetu, usaldava naise üle? Sellist võitu saab nimetada hoopis häbiks mehele.
“Neetud!” pomises Stewart. “Kui nässu kõik läks!”
Ta meenutas Arieli sel hetkel, kui too talle ukse avas ning tema süda sellest kiiremini lööma hakkas. Stewart oli tulnud pool tunnikest varem ja Ariel ei olnud jõudnud end veel valmis seada. Seepärast ei olnud tal veel seljas igavat ärikostüümi, vaid ta oli koduses riietuses: korallivärvi tillukeste mummudega siidist hommikumantlis, mis