täielik võrgutamise kehatus. Mingil hetkel vilksatas Stewarti peas isegi mõte, et miks mitte püüda nende suhet üle viia niiöelda sundimatumasse faasi…
Kukkusid unistama, rumaluke! õrritas Stewarti sisehääl mürgiselt. Pärast tänaseid üleelamisi ei lase Ariel sind ligilähedalegi. Ja õigesti teeb.
“Ma olen valmis,” kostis Stewartini Arieli helisev, pisut värisev hääl. Mees pööras end aeglaselt. Nende pilgud kohtusid ja Stewart tundis ootamatult, kuidas mööda tema selga jooksis kerge külmavärin: Arieli silmis põles selline lepitamatu, ahastav – vihkav tuli. Olid need tõesti Alice’i kannikesesilmad tema lemmikmuinasjutust… Stewart tundis, kuidas tal ninas kõditama hakkas, süda aga pakitses piinavalt. Soov viskuda Arieli poole, haarata ta oma embusesse ja anuda andestust oli nii suur, et ta suutis end läbimõtlematust käitumisest vaevu tagasi hoida.
“Ariel,” ütles ta naisele lähenedes süüdioleva ilmega, “tahan sinu ees vabandada. Mõistad, ma…”
“Pole vaja, Stewart!” katkestas Ariel teda järsult. “Ma ei anna sulle niikuinii andeks. Ja milleks see kohatu sentimentaalsus?”
Naine naeratas küüniliselt, kehitades kergelt õlgu.
“Kinnitan sulle, et mul jätkub jõudu oma rolli mängimiseks sinu sugulaste ees. Aga rohkemat minult ei nõuta, on selge?”
“On,” vastas Stewart silmi kõrvale pöörates.
“Läki siis,” ütles Ariel kotikest võttes ja ulja, otsustava sammuga ukse poole suundudes.
4. peatükk
SEISTES OOKEANILAINERI ATLANTICAN BEAUTY pardal, jälgis Stewart märkamatult Arieli, kes maale jäänud sõbrannale elavalt lehvitas. Ja mõtles sellele, kust võtta jõudu, et olla naisega neli ööd ühes kajutis ning jääda seejuures ametlike suhete raamidesse.
Sellest õnnetust skandaalihommikust oli möödas viis päeva. Selle aja jooksul ei olnud Stewart ja Ariel ühtki inimlikku sõna vahetanud. Muide, võib isegi öelda, et nad ei rääkinud üldse. Stewart oli proovinud Arieli mitu korda vestlusesse tõmmata, kuid iga kord põrkus ta vastu ületamatut vihkamise seina. Kui vestlus puudutas äriasjade arutamist, võttis Ariel sellest osa, samas ei vaadanud ta sel ajal kordagi Stewartile otsa.
Põgusad kõõrdpilgud, katkendlikud fraasid. Mitte väikseimatki huvi toimuva vastu. Isegi moesalongide külastamine ei suutnud Arieli tardumusest äratada. Tundus, et teda ei huvitanud miski. Ta oli endasse sulgunud nagu tigu oma kotta ja kangekaelselt ei soovinud kontakteeruda. Kui Stewart püüdis talle selgeks teha, et ta ei käitu nii nagu vaja, vastas Ariel pidevalt:
“Ära muretse, Stewart, ma suudan oma osa mängida, kui aeg tuleb.”
Stewart ja Ariel lasid end registreerida kolm päeva tagasi Bostoni linnavalitsuses. Pulmi tähistasid nad ühes kallis restoranis. Stewarti poolt osales kaheksa külalist, Arieli poolt neli vallalist sõbrannat. Stewart ei saanud aru, kas Ariel oli rääkinud neile sellest, et abielu on fiktiivne. Tema käitumisest oli võimatu mingeid järeldusi teha, küsida ta aga ei söandanud.
Kolm hotellis veedetud ööd olid talle paras katsumus. Number koosnes võõrastetoast ja magamistoast ning seetõttu magas Stewart diivanil. Täpsemalt, mitte ei maganud, vaid lihtsalt lebas pimeduses ja kuulas magamistoast kostvat hingamist. Ta mõtles sellele, millisesse rumalasse olukorda ta ennast oli asetanud: olla veetleva naise abikaasa, kellel pole võimalust kasutada oma abikaasaõigusi!
Ja veel meenutas ta Arieli pulmariietuses – luksuslikus valges kleidis liibuva pihaosa, sügava kolmnurkse dekoltee, tillukeste varrukate ja avara seelikuosaga, kaunistatud kullatikandi ja kalliskividega. Arieli peas oli suurepärane õunapuuõitest pärg, mille küljes elegantne lühike loor. Üldiselt nägi ta välja nagu tõeline kaunitar. Ja mitte ainult Stewarti, vaid ka tema tuttavate meelest. Muide, mitte keegi neist ei arvanud, et Ariel on kolmekümne aastane. Talle ei antud enam kahekümne viiest. Ja Stewart, isegi teadmata miks, neile tõde ei avaldanud.
Kui rumal see kõik on, mõtles Stewart kurvalt. Ei, tõepoolest jube rumal. Ja kogu see minu ettevõtmine oli täielik lollus.
Ta pöördus järsult Arieli poole ega näinud teda enda kõrval. Arvatavasti hakkas Arielil külm ja ta läks kajutisse. Ja ta ei suvatsenud sellest talle isegi teada anda!
Kurat võtaks, mida ta endale lubab?
Esimese hooga tahtis Stewart kajutisse tormata, et Arieli tema käitumise pärast, mis ei vasta noore armastava naise omale, noomida. Kuid pisut jahtunud, mõtles ta ringi. Ta ei tahtnud nendevahelist kuristikku veelgi enam süvendada. Ta peab leidma võimaluse Arielile läheneda. Nad peavad ära leppima, sest nii ei saa see edasi kesta!
Aga tegelikult, miks ei saa? õelutses Stewarti sisehääl. Ariel ju ei riku teie tehingu tingimusi. Millega sa siis rahul ei ole?
Mitte millegagi, vastas Stewart iseendale. Ja esiteks sellega, et ma ei saa temaga armatseda…
Stewart tundis, kuidas tal südame all õõnsaks tõmbus. Neetud, kas ta pole mitte lolliks läinud? Ta tahab Arieliga magada! Meeletumat soovi on raske välja mõelda. Intiimne lähedus ei kuulunud nende lepingu tingimustesse ja tal ei ole mingit moraalset õigust Arieli selleks sundida. Vastasel juhul hakkab Ariel teda mitte ainult vihkama, vaid ka põlgama. Ja tal on täielik õigus!
Pead end kokku võtma, ütles Stewart endale vihaselt. Jäta see Arielile mõtlemine ja oma ettekujutuste õhutamine, kurat võtaks, see on ju lihtsalt naeruväärne! Kas võib üks kolmekümneaastane mees niimoodi käituda? Seda enam, et sinu ringkonnas on piisavalt ilusaid naisi. Ilusaid ja… mitte nii kangekaelseid kui see romantilise nime ja kivist südamega tüdruk.
Sel ajal, kui Stewart jaheda tuule käes külmetas ja oma südant piinas, uuris Ariel huviga šikki esimese klassi kajutit.
Nagu ka Bostoni hotellis, koosnes number avarast võõrastetoast, magamis- ja vannitoast. Interjööri viimistlus oli suurepärane. Võõrastetoa seinad olid kaetud roosa siidiga ja mööbel, mis koosnes neljast tugitoolist ja kahest diivanist, beeži sametiga. Põrandapinda kattis tohutu roosakas-pruun vaip. Seintel olid tulbikujulised kristallist seinalambid, vaasides lõhnasid maikellukesed. Ühes kajutinurgas madala kapikese peal oli lameda ekraaniga väike televiisor. Vannituba, mis oli kaetud helesinise plaadiga, meenutas Arielile merepõhja. Aga avar magamistuba lihtsalt vapustas tema ettekujutust. Selle toa seinad olid üle tõmmatud kuldse siidiga, keskel aga seisis kuldse mustriga helesinise kattega kaetud tohutu säng. Samast kangast drapeeringud kaunistasid ka illuminaatoreid. Toa nurgas oli tohutu kullatud raamis trümoo. Trümoo ees oleval laual oli mõni pudelike kreemi, puhastusvee ja dekoratiivkosmeetikaga.
Väga asjakohane, mõtles Ariel, olles kiirustades oma naisele nii vajalikud esemed koju unustanud.
Ariel jõudis vaevu kohvri lahti pakkida, kui tema kõrvu kostis gongilöök. Kuni ta selle üle juurdles, sisenes kajutisse Stewart ja teatas, et reisijaid kutsutakse lõunale.
“Võid samad riided selga jätta,” ütles mees. “Lantšile on kombeks minna harilikus riietuses.”
“Aga kuhu ei ole kombeks harilikus minna?” küsis Ariel masinlikult.
“Õhtusöögile restoranis,” selgitas Stewart naeratades.
Ja lootes vestlust arendada, küsis:
“Noh, kuidas sul siin on? Kas meeldib?”
“Mul ükskõik,” vastas Ariel huuli kokku surudes.
Raskelt ohates pakkus Stewart oma kätt ja viis ta avarasse kohvikusse, mis oli ette nähtud päevaste söömingute jaoks. Nii nagu ta oligi arvanud, möödus lantš täielikus vaikuses. Neljakümne minuti jooksul, mil nad kohvikus viibisid, ei esitanud Ariel talle mitte ühtki küsimust. Kuid ükskõiksust toimuva vastu ta vaid teeskles hoolikalt. Alles siis, kui Stewart võttis kätte lehe ja tegi nagu loeks, julges Ariel pead pöörata ja menüüd uurida.
“Me peame valima toidud homseks hommikuks ja lõunaks,” ütles Stewart end lehe küljest lahti rebides.
“Vaata,” ta nihutas menüüd Arieli poole, “siin on päris