p>ESIMEST KORDA MERE ÄÄRES
KAKS PIKKA JA KOLM LÜHIKEST
KES SEE vilistab õues akna taga? Või on see uni?
Kolla ärkas, avas ühe silma ja kuulatas.
Kaks pikka ja kolm lühikest. Kolla avas teise silma. Päike paistis toaseinale, mille vastu poiss harilikult pinksipalli toksis.
Mõnus on ärgata päikest täis toas.
Kolla oli üksi, empsel tegi oma aednikutööd ja isa juhtis vedurit.
Jällegi. Kaks pikka ja kolm lühikest, sõrmed suus.
See oli Harts! See oli kindla peale ületänavanaaber Harald, kes elas murruga majas, nimelt Marja 7/9-s, ning oli Kollale õpetanud sõrmed suus vilistamist.
Seda võib teha kahte moodi. Ühtede sõrmede ja kahtede sõrmedega. Oleneb, kas sa pistad suhu ainult mõlema käe sirged nimetissõrmed või mõlema käe sirged nimetissõrmed ja keskmised sõrmed korraga. Kahtede sõrmedega tuli kõvem vile. Oli ka kolmas viis – ühe käe konksus pöidla ja nimetissõrmega, kuid seda nippi Kolla selgeks ei saanud. Keelt ei tulnud üles kõverdada, vaid hoopis alla ning Kollal tuli välja sisin-susin nagu isa veduril, kui selle rattad algul tühjalt rööpail pöörlesid.
Ohhoo, ainult kaks pikka. Mida see tähendab?
„Mis asja sa siin vilistad? Kas sa saad siit minema!” pragas perenaine.
Proua perenaine elas allkorrusel, tal oli kolm tuba ja ta pidas hoovis puukuuris siga, kelle nimi oli alati Peeter. Perenaist kutsuti ka vanaprouaks, kuna tal oli tütar Ellen, kelle kohta öeldi noorproua. Keegi majaelanikest ei tohtinud oma kartulikoori visata solgiauku, kogu toidumusser tuli anda Peetrile. Perenaine jälle laskis Peetri jõuludeks ära tappa ning müüs siis majaelanikele odavat vennaliha. Enne veel, kui üks Peeter Peetruse juurde saadeti, röhkis kuuris pisike Petruška, põrsas, keda kõik armastasid.
Kõik majaelanikud said liha odavamalt kui turul, kus kõik oli kole kallis. Poes oleks olnud odav, aga seal polnud raasugi. Tapjatele anti käntsakas hoopis ilma.
Peetrile suskas noa kõrri Haraldi isa Harald, kes elas üle tänava, oli miilits ja kelle kohta kõik ütlesid – igavene supilontrus.
Jõulud, siga ja müümine olid keelatud! Kellelegi ei tohtinud rääkida, et inimesed jõule peavad, et perenaine jõululiha müüb.
Jõulud ja müümise keelas ära partei, Peetrit ei lubanud oma määrusega pidada täitevkomitee, sest linnas ei tohtinud kellelgi olla loomi. Aga kanad patseerisid Supilinnas ringi avalikumalt, kuna need olid linnud, ja käinud pidajate arvates määruse alla. Supilontruse arvates aga küll, tema nõudis kanade eest oma.
Ega perenainegi olnudki enam perenaine, maja oli natsitud, riik oli selle endale võtnud.
Maja number 6, ülejärgmine, kui mäe poole minna, oli tegelikult ruutmeetrite poolest suuremgi kui nende number 10, kuid natsimata, ja see lõi perenaise harja helepunaseks.
Ennäe raibet, milline sohk! Maksid, masuurikad, kellele vaja, sisistas vanaproua alati, kui sellest juttu tuli.
Majavalitsus tahtis neli korda vähem üüri, kui perenaine oli enne natsimist võtnud, ja siin oli jälle üks keeld – perenaisele ei tohtinud öelda, et Kolla emale ja teistele üürilistele meeldib olla majavalitsuse all. Selle oli ema raudselt ära keelanud, isa jälle õpetas, et inimene ei tohi valetada. Empsel käskis perenaist prouaks kutsuda ning talle alati öelda, et vanasti oli parem, kuna siis olid maja, hoov ja tänavaesine ilusti viksid ja viisakad, nüüd, majavalitsuse ajal, on kõik segi nagu seapesa. Keegi ei puista talvel trotuaarile liiva, keegi ei pühi sügisel langenud lehti kokku, keegi ei remondi maju! Isegi mustust ei veeta välja, kuna pole enam õigeid sibisid. Ema sundis Kollat alati naistepäeval ja perenaise sünnipäeval hommikul tohutu vara tema korteri uksele koputama, lilli viima ja õnnitlema. See pidi head tähendama, kui sulle esimesena soovib õnne noor mees.
Mees… See oli ainus puhk, kui Kollat meheks peeti.
Nadi oli valetada, nadi oli olla õnne sundtooja. Aga mis sa teed, kui ema käskis. Isale jälle tuli valetada, et ma ei valeta elu seeski. Lilleviimise kohta ütles isa, et igasugune ebausk on tšepuhaa.
Pioneerikoondusel õpetas vanempioneerijuht, valge pioneeripluusi, pioneerirätiku, lottis lõua ja krunnsoenguga ajalooõpetaja Inge Tammai, et pioneer tohib valetada küll, kuid ainult kodumaa hüvanguks.
Ise sada aastat vana, aga kandis pioneerikaltsu! Rinnaka naise pioneeripluusi valgel varrukal oli viis punast paela, kusjuures need olid samasugused nagu paelad miilits Supilontruse pagunitel.
Valetada tohtis näiteks siis, kui fašistid sind vangi võtavad, piinavad ja küsivad, kus asub partisanide staap? Siis on sul täielik õigus valetada: ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Nõukogude Liidu kangelane Zoja Kosmodemjanskaja valetas, et ta ei tea. Fašistid panid ta paljajalu lumel kõndima, seejärel lõikasid tal rinna maha, kuid Zoja ütles ikkagi, et ta ei tea, ei tea, ei tea, ning sellepärast anti talle Kangelase Kuldtäht.
Paljajalu lumel käia oli Kolla proovinud. Tulitas talla alt. Ja seda rinda oleks Kolla õudselt näha tahtnud, mitte seda, mille fašistid maha lõikasid, vaid seda, mille nad lõikamata jätsid.
Kangelase Kuldtähte tahtis Kolla küll, kuigi ta polnud enam pioneer! Järelikult tema valetada ei tohtinud.
Või oli Kolla ikka pioneer? Tont sellest aru sai.
Vanempioneerijuht Inge Tammai oli Kollal kaelaräti kandmise õiguse kaheks kuuks ära võtnud, kuna Kolla oli mänginud pioneeride toas nipsu. Seal võis mängida ainult tamkat ja malet, sest need on viisakad mängud.
Kes siis Kolla oli? Poolpioneer? Poolfašist?
Kolla lõi käega – mis see tema asi on, seda teab Inge Tammai, kellel on ilusad kopsakad rinnad kampsuni all.
Oh seda ruigamist, kui mehed Peetrit tapsid! Terve Marja tänav kuulis ruigami hädakisa, mis oli tegelikult kuulutus – tulge kõik pärast odavat liha ostma!
Kolla ema läks tapatöö ajaks alati kodunt ära, kuid Kolla isa oli üks meestest, kes siis siga kinni hoidsid. Et loom ei põgeneks koos oma lihaga. Paar aastat tagasi näiteks sai siga plehku. Seakuuri uks ja hoovivärav olid lahti ununenud ning Peeter pani kisades padavai tänavale. Siis Marja mäest üles, seejärel mööda Tähtveret kesklinna poole. Terve Supilinn ajas teda taga. Nalja rohkem kui rubla eest. Tundus, et Peetrit kisub Raekoja platsi poole, seal seisis näärikuusk. Perenaine kartis jõledalt, et nüüd läheb ta kinni. Ei läinud. Isa sai Komsomoli tänaval Peetri kätte, viskas talle lasso kaela ning siga topiti madratsikotti ning sõidutati kärumees Kullamäe kärul tagasi kuuri. Teine abimees tapatöös oli onu elmar, kes hoidis tagajalgadest, ja tema oligi süüdi, et Peeter kord lõikama pistis.
Kitsaste vurrudega elmar oli Malle isa, nemad elasid korteris number 4. Elmari vuntsid, nägu ja käed olid alati kohutavalt õlised ning ta kandis nii kuumal suvel kui ka krõbedal talvel sohvri kaheksakant-nokatsit. Elmar oligi sohver, ta hoidis oma krusa otse maja ees. Krusa nimi oli Kass-Ai-Ai ning see töötas puuküttega. Auto kastis oli hunnik halge ja klotse ning kahel pool kasti seisis kabiini taga püsti kaks raudahju, mille alla elmar loopis klotse ja puid, kui masin hakkas seisma jääma. Aga kõigepealt pidi krusa muidugi käima minema. Selleks väntas elmar igal hommikul oma autot, nii juba kaks aastat, sel ajal kogunesid naabrimehed alati tema juurde maailma asju arutama. Elmaril oli teinegi auto, see oli samkompunn, sõidukas ja ei sõitnud mitte üks noh. Kui Kass-Ai-Ai peeretades lõputult lubadusi jagas (nagu ütles elmar, kui masinat vändaga käivitas), siis samkompunn vaikis nagu haud, kolista käivitusrauaga palju tahad.
Elmar Leivategija õige nimi oleks pidanud olema elmar Autotegija.
Isa oli öelnud – elmar on mees, kes teeb peedist pesumasina. Ema oli öelnud – elmar ei võta magama minneski oma mütsi peast.
Isa oli selle peale öelnud, et elmaril on robot, mis nokatsi peast võtab, kui mees ise õhtul unustab.
Asi selles, et onu elmar oli vinge ratsionaliseerija ja novaator, tema piltki püsis linna autahvlil, Barclay de Tolly platsi kõrval.
Mis on peet ja mis-kes on robot, seda Kolla teadis, kuid milline on pesumasin, sellest polnud tal õrna aimugi.
Robotitest