uulitsal.
Vähemalt oli nii öelnud Heino ema, see majavalitsuse pasportist – nii oli Heino ise Kollale teada andnud.
Heino ei tohtinud isegi Mallega mängida, kuna Malle on selline, oli Heino Kollale öelnud.
Mis selline? Mida see tähendab selline, oli uurinud Kolla.
Selline tähendab selline, oli seletanud Heino, kes Mallega ühes klassis ning ka ühes koolis käis.
Kakoi? ei jätnud Kolla.
Ma ei tea. Ema ütles, et selline, oli tunnistanud Heino.
Tegelikult oli Kollal üpris hea meel, et Malle Heinot puupeaks pidas. Heino öeldud „selline” äratas mingeid kummalisi lootusi, kuid missuguseid, sellest ei saanud Kolla sotti. Lootusi ja pelgu, et ei tea, kas mängid välja.
Peab tunnistama, et vähemalt selles oli vanaproua Liidel õigus, et ema ei lubanud Kollal Haraldiga läbi käia. Aga mis see luges? Pealegi – isa lubas!
Kolla oli juhuslikult kuulnud, kuidas ema ja isa vaidlesid. Tagavööruses, sahvrite vahel.
Mis sa vingud selle Haraldi kallal! Kas poiss on süüdi, et ta isa on miilits? ei ole, oli Kolla isa ise vastanud.
No nüüd on valge väljas! Ma ise nägin, et Harald suitsetab. Nii häbitu teine, et ei peida koni kah pihku nagu korralikud poisid. Poosetab veel oma pläruga. Temale ei saa midagi teha, tema isa käib ringi, munder seljas, oli pursanud Kolla ema.
„Piss! Piss! Põõnad, kärss, või?!” pasundas nüüd Harald.
Poiss oli üle läinud inimhäälele, müristas nagu kõu, pigem oli majasüütamist karta sellest kui vilest.
Mage värk, kui sind kogu aeg Pisikeseks hüütakse. Ja kui Harts ja mõni teine sõber selle veel Pissiks lühendab. Malle oli öelnud koguni Pissu, kui nad seal samkompunnis teineteisele nii ligi olid, et vesi poleks kah vahele mahtunud.
„Kurivaim, mis solki sa, poisirajakas, suust välja ajad! Ise oled üks paras piss!” pragas perenaine.
Perenaine Liide Praun ise ei meeldinud Kollale mitte kopika eestki. Proua oli õudselt baaba-jagaa nägu, kuid see, kuidas ta praegu Kollat kaitses, istus poisile väga.
Peab siis alati torkama, et sa kõvasti alla pooleteise meetri mees oled? Kõige lühem Marja tänaval ja võib-olla üks lühemaid terves Supikas.
Kui karjuks Haraldile voodist vastu – mu nimi on Kolla ja ma magan nagu tuhakott!
„Laadna-laadna, põõna edasi, Piss. Vaata, et sa tähtsat asja maha ei maga. Ipi läheb ära, ipi tuleb siis tagasi, kui sa maast lahti saad,” lubas Harald hoovist.
„Ei tule sa midagi! et su haisu kah enam siin ei oleks!” pahutas perenaine.
„Ära, vanamoor, mulise! See siin on riigimaa ja igaüks võib siin käia,” andis Harald vastu, ju pidas poiss silmas nende hoovi, mis oli majadel number 10 ja 8 ühine, laiutas puukuuride, pesuköögi ja sigala vahel.
Kõik jäi vaikseks, Harald lonkis ilmselt minema, kuid Kollal jäi kripeldama – mis tähtis asi see olla võis?
Hopsti kargas poiss üles.
Kolla elas pisikeses, 13-ruutmeetrilises kööktoas, ega siia rohkem mööblit ei mahtunud kui tema ning isa ja ema voodid, tema kirjutuslaud ja suur riidekapp. Palju ruumi võttis ahi, nõnda et käimiseks jäi vaid kitsuke vahekäik, ning keset tuba pisike vaba plats.
Mitu kükki tuli täna teha? eile sai tehtud kakskümmend seitse, täna järelikult üks rohkem.
Kolla raputas algul lõdvestuseks mõlemat jalga ning tegi siis paremal ja seejärel vasakul jalal kakskümmend kaheksa kükki. Õla- ja kätelihastele tegi kuuskümmend üks plaksuga pumpamist, kuid neid võis olla ka seitsekümmend üks, sest vahepeal läks lugemine segi. Alati, kui segi läks, võttis Kolla kümme tagasi – pigem eksi üle kui alla!
Kõik numbrid pani Kolla päevikusse täpselt kirja.
Nüüd pidi põie kortsu laskma.
Kemmerg asus õues, just kemmerguesiselt oligi Harald teda kutsunud. Kolla tõmbas jalga sinised dressipüksid, need olid tal alt lukuga, ja selle üle oli poiss kole uhke. Ta oli ise püksisäärtesse kääridega lõhiku lõiganud ja ise sinna vahele tõmbluku õmmelnud.
Tirdi käisid mõlemad tõmblukud kinni. Juba seda tirdit kuulata oli maru mõnus, see tegi sind meheks. Sa kandsid otsekui meistersportlase pükse, enam-vähem samasugused olid Tartu kalevlastel, kes üleliidulises sarjas korvi mängisid.
Kollal oli veel ka meistersportlase sinine dressisärk, mille kohta ema ütles pluus. Ega Kolla mõni plika olnud, et ta pluusi kannaks. Koolis õpetati, et meestel on särgid, naistel pluusid, kuid ema ütles ikka: pluus. Päris tumba!
Kolla meistersportlase dressisärgil ringles allpool kaelaauku peenike valge iluriba otsekui pärlikee. Särk oli ehtne, see polnud mingi samkompunn nagu lukkudega püksid.
Punktipealt samasugust särki kandsid kodumansa kossuässad, ainult et neil oli selja peal kiri Kalev. Sellest ei julgenud Kolla praegu veel unistadagi. Enne tuleb kõvasti trenni lõhkuda ja kasvus nii umbes pool meetrit juurde visata, siis… Isa oli lubanud, et varsti tuleb kasvuspurt, ära karda, tuleb niikuinii. Isa oli hea.
Hiinakad varba otsa ja uks lahti.
Hiinakad olid valged ketsid, ka need olid üüratu defka.
Nii meistersportlase dressipluusi kui ka hiinakad oli Kolla koos isaga isa palgapäeval ostnud kaugelt-kaugelt teiselt poolt jõge, Peetrituru täikalt. Mis sest, et mõlemad olid kantud, aga mingi noorhärraliku olemise andsid need ikka.
Esmalt vupsas vöörusesse (mida mõned ka kalidoriks kutsusid ja mille kohta koolis kästi trepikoda öelda) kass Näuka, kes oli seda silmapilku ammu oodanud.
Näuka oli üsna harilik triibu, kuid ikka armas, teinekord tuli ta Kolla kaissu magama. Siis ajas ema kassi minema – pole sul vaja karvu sisse hingata!
Näukal olid omad vigurid, nagu kõigil Marja tänav 10 asukatel. Kui kiisu-miisu oli korteris seespool, siis ei suvatsenud ta kunagi ukse avamist näugudes paluda, algul kribis uksetahvlit, siis tuli ja hõõrus end vastu su sääri. See oli eriti mõnna. Kui Näuka oli vööruses ning soovis tuppa tulla, siis näugus ta esmalt viisakalt, kui aga veidi viivitasid, siis juba nõudlikumalt ning pikapeale laskis kuulda seesugust koledat kräunumist, et nõrgema närviga majaelanikud ei sallinud teda silmaotsaski.
Iseäranis Jehoova-Friida, korterist number 3, kes oli jumala usklik ning kellel oli kass Joss, pärisnimega Joosep. Joss ei jäänud Friidast kunagi ainukestki sammu maha, tapsis ühtevalu perenaise sabas ning rahvas rääkis, et kass kardab miilitsat, kuna Friida on oma kõutsi jehovistiks värvanud.
Jehoova tunnistajad olid ka keelatud, täpselt samuti nagu siga ja jõulud. Friida sisistas alati Näuka peale – kõtt, põrguloom, kõtt! Kusjuures Friida-tädi enda perekonnanimi oli Põrgova! Oma Jossi aga hellitas see Põrgova nii et terve vöörus kajas – kiis, kiis, niiguke, liis, liis, liiguke!
Isa kutsus Näukat Kräunuks, Näuka-Kräunu teadis alati, kas keegi on kodus või mitte. Kui Kollat, ema või isa polnud, siis Näuka ei näugatanudki uksel, vaid istus pööningutrepi astmel ning ootas, endal silmad vööruse hämaruses hiilgamas.
Just pööningu pärast Näuka Jossile vahetevahel karvu kargaski, isa ütles, et Kräunu on võitlev ateist.
Nüüdki lidus Näuka-Kräunu üles pööningule, trepist, mida oleks võinud ka redeliks kutsuda. Oli seesugune vahepealne nähtus, poolredel, pooltrepp. Nagu Kolla oli poolpioneer, poolmittepioneer.
Pööninguluuki oli Kolla koos isaga kassiaugu saaginud, nii polnud tuvikütil tarvis näugudes nõuda luugi ülestõstmist.
Hiirekuningas käis seal asjal ja tuisid krabamas. Ja tõi teinekord, kui suvatses Kolla õnnelikuks teha, poisi jalge ette verise ja sulgedest kitkutud linnalinnu, uhkustas oma jubeda suutäiega, mis teinekord saputas veel tiibu.
Kollale meeldis Näuka soov kiitmist just temalt oodata. Ainult et saak