nädalat klaviatuuri tagumist, samas kui kõik ebameeldiv tema eest ära tehakse. Vanematele saab rääkida, et tegemist oli kohustusliku pakkumisega, millest keelduda ei tohtinud. Las paanitsevad. Ja telefoni lülitab ta kohe välja – ei ole vaja, et nad liialt detaile teavad. Leviprobleeme on ennegi olnud ja kui nad tagasi tulles korras aeda näevad, siis ei ole enam mingit juttu.
Veebel uuris juba demonstratiivselt külmikul olevat to-do listi ning konstateeris Jaagule silma pilgutades: „Kapten Simson, ma usun, et meil on kokkulepe!”
Naine vaatas talle tõsiselt otsa: „Ma ei kuulnud, mis ta sulle ütles ja mida lubas, kuid ära lase endale pähe istuda. Minu tööks on vaadata, et koostöö tsiviilisikutega oleks rahuldav ning kellelegi liiga ei tehtaks.”
„Suurepärane, tänan toetuse eest!” ütles kapten uksest sisse joostes. „Proua leitnant, usun, et võime lepingu ette valmistada. Poiss saab tagasi iga sendi kahju eest, mis me talle tekitame. Tänan sind ja riik ei unusta su heategu!”
Seejärel palus ta vaikselt Jaagul end tutvustada ja naise valvsa pilgu all hakkas veebel lahtivõetud läpakast lepingut dikteerima. Sisuks, et nemad, riigi esindajad, saavad kasutada tema allkorruse eluruume (kuid mitte peldikut, rõhutas kapten, samal ajal sõrmega viibutades) alates käesolevast hetkest kahe nädala jooksul, pikendamine vastavalt omavahelisele kokkuleppele, teevad seda heaperemehelikult, võivad paigutada maja välisfassaadile mõõteriistu ilma seda rikkumata, abistavad maja korrashoiul (selle peale noogutas veebel Jaagule) ning peale kriisiolukorda kompenseeritakse temale, Jaagule, isikukood see ja see, mõistlik üürisumma. Kõik pretensioonid tuleb esitada hiljemalt kolmekümne päeva jooksul jne. Proua vaatas seda kõike teraselt pealt ja tegi aeg-ajalt mõned märkused, mida kuskil muutma peaks. Keegi ei küsinud, kas Jaagul on volitusi sellele dokumendile alla kirjutada – ilmselt lootes, et kriisiolukord kiirelt lahendatakse ning vahepeal mingeid probleeme ei teki.
Lõpuks oli leping alla kirjutamiseks valmis ning veebel lubas selle niipea välja trükkida, kui staabipunkt üles seatud saab. Seejärel pani ta jalamati ääre ukse vahele ning läks koos kapteniga kolimist korraldama. Alles nüüd, peale tormiste sündmuste möödumist, pöördus Jaagu tähelepanu punapäisele Raunole, kes oli ilmselt esmasest ehmatusest üle saanud ning jälgis sündmusi erksa huviga.
„Sina oled vist Rauno,” ütles Jaak, üritades autoriteetset häält teha. Äsja toimunud stseenis oli ta pigem passiivset rolli etendanud ning talle tundus õigustatult, et väikemehe silmis see tema aktsiaid ei tõstnud. Jaagu jaoks oli enesekehtestamine alati väga raske, kui mitte ületamatu katsumus olnud, ning varasem kokkupuude just endast noorematega oli seda eriti ilmekalt esile toonud. Jaagu kõhetu kuju ei tekitanud noortes soovi teda kuulata, pigem julgustas tema ebakindlus teda igatpidi proovile panema.
„Jõudsid õnnelikult kohale?” esitas ta sõbralikul toonil arglikult uuesti küsimuse, suutmata otsustada, kas olla pigem karm või sõbralik.
Vastust ei tulnud kaua aega. Rauno lihtsalt vaatas enda ette ja ilmselt mõtles, mida vastata, ja küsis siis uudishimuliku häälega midagi hoopis teemavälist:
„Kas ma hakkan nüüd siin sõduritega elama?”
Jaagu ebakindlus oli pühitud – poiss tundus olevat sellest kõigest väga ärahirmutatud ning vastas siis isalikult:
„Siia tulevad ainult mõned onud oma arvutite ja aparaatidega, sõdurid elavad teisel pool teed – näe panevad sinna telke püsti.”
Poisi nägu peegeldas aga hoopis pettumust: „Igav. Näita nüüd, kus mu tuba on.”
Jaagul tõusis klomp kurku – selline hääletoon juba alguses ei olnud paljutõotav. Ta alistus ning kutsus poisi enda järel ülakorrusele.
„Sul rohkem asju ei olegi?” oli ta üllatunud, nähes tal ainult väikest seljakotti. Poiss ignoreeris küsimust, nii et Jaak uuris kiirelt edasi, et mitte välja näidata enda lüüasaamist:
„Mis sul seal kotis on?”
„Telekamängud,” vastas Rauno. „Võtsin need kaasa, igas peres ei ole mänge. Sul?”
„Mul on mängud arvutis.”
„Mida praegu mängid?”
Sellega tundus jää olevat sulama hakanud ja Jaak hingas kergendatult.
„Kuningate heitlus” on praegu arvutis,” lisas ta asjatundlikult.
„Ah see tobe muinasjutt, kus kuningapojad on vahetusse läinud. Tüüpiline poiss-leidis-maagilise-mõõga-ja-tappis-draakoni. Öäk.” Rauno lisas üleolevalt: „Minu meelest on ainukesed lahedad mängud tänapäeva shooterid ja rallimängud. Selline realistlik shit, mitte printsessi päästmise pläma. See on luuseritele, kellel muud elu ei ole.”
Jaak hammustas keelde, et mitte laskuda vaidlusse sellega, keda pidas endast nõrgemaks. Tõsi, et see mäng tundus talle endale ka veidi tobe. Tavaliselt olid sellised mängud must-valgete karakteritega, head ja halvad olid selgepiiriliselt eristatud maailmas, kus oli lihtne otsustada, kellele anda mõõka ning kellega jagada tervenduspudeleid. Uuemate mängude, ning ka selle, mida ta hetkel mängis, loojad tõid juba rohkem intriigi ka sisse. Selliste mängude sihtrühmaks on vist tõesti väga ullikesed või… sellised nohikud nagu tema.
Ülakorrusel avas Jaak külalisele ukse: „Siin hakkad sina elama.”
„Kas telekat ei olegi?” oli Rauno esimene küsimus. „Mul oleks kindlasti telekat vaja!”
„Telekas on allkorrusel, võid seal mängida nii palju, kui tahad.”
„Kus sa oma porri hoiad?”
Jaak ei suutnud välja mõelda, mida see sõna võiks slängis tähendada ja pakkus huupi: „Garaažis. Seal on neid lademetes.”
„Hea valik, enda tuba on alati liiga ebaturvaline. Kui sealt midagi leitakse, siis arvab ema, et see kuulub papsile.”
Jaak punastas juuksejuurteni, kui Rauno kerge pilkevarjundiga lisas: „Sa oled vist tõeline pornosõltlane!” ning seejärel juba väljapressivalt: „Jaga minuga kõike, mida sul on, ja ma ei räägi oma vanematele.”
„Ma-ma arvasin, et sa mõtlesid midagi muud. Täiskasvanute ajakirju mul ei ole. Nii, aga siin on su voodi, linad ja siia kappi saad oma riided panna. Neid ära puutu, seal on minu asjad,” viis ta teema kiirelt kõrvale, lootes, et marakratil pole piisavalt pealehakkamist põrandalaua alla piiluda.
„Ahah,” oli Rauno pettunud, kuid pööras siis ära ja hakkas edasi toimetama Jaagust välja tegemata. Ta kallas koti sisu voodile – seal oli videomängude mängukonsool koos ühe puldiga ning ports DVD-sid. Ei ühtki riietuseset, isegi mitte hambaharja. Poiss haiseski imelikult. Jaak lisas veel enne väljaminekut:
„Külmikus on nii palju toitu, et vahepeal poodi minema ei pea. Anna märku, kui näljane oled, siis mõtleme midagi koos välja.”
Jaak jättis lisamata enda strateegilised varud – kast õlut ja lademetes kõikvõimalikku rämpstoitu, mis oli peidetud puuriida taha. Ta vanemad olid mõlemad väga tervislike eluviisidega ning ta poleks suutnud nende näägutamist taluda. Jaak tänas jumalat, et ta ei olnud oma varusid enne Rauno tulekut enda tuppa viinud. See poiss tahtis kõike järele proovida, aga varud olid piiratud! Pood oli liiga kaugel ning ta ei viitsinud täiendust otsima minna.
„Kus su vahetuspesu on,” küsis ta siiski, suutmata uudishimule vastu panna.
„Jätsin koju. Pidin kõik muu kraami koju jätma, et videomängu välja smugeldada. Muidu oleks kott liiga suur paistnud,” lisas ta elutarga tooniga. Nähes Jaagu pikka nägu, ütles ta rahustavalt: „Need kaks nädalat elame üle.”
Tore, mõtles Jaak. Siis peab oma tuba pärast nädal aega tuulutama.
Ta liikus alla, et näha, mis seal toimub. Alumine korrus oli minutitega tundmatuseni muutunud. Terve tuba kihas inimestest. Keegi oli eraldanud elutoa lindiga ning kaks sõdurit kinnitasid selle sees olevale alale parajasti teibiga papitükke. Mööbel oli juba kilega kinni kaetud ning elutoa lauale oli asetatud vakstu, millel juba podisesid kaks kohvimasinat. Kapten kinnitas