kas ma…” küsis prillidega staabitöötaja.
„Ja sital hakkate ka metsas käima!” lõikas kapten enesekindlalt vahele. „Mida varem te metsaeluga harjute, seda parem,” lisas ta.
Viimane lause paistis meeste kõige kriitilisemale küsimusele ebameeldivalt ammendava vastuse andvat. Nad pöördusid leplikult ümber ja liikusid tagasi välja.
Kapten Simson oli hallide silmadega, kiilakas ja jässakas mees. Ta oli sõbraliku olekuga, kuid näos polnud karvavõrdki järeleandlikkust. Jaagule tundus, et ta kehal ei ole ühtegi karva; pealagi läikis nagu pühademuna ning kulmud oli nii valgeks pleekinud, et neid oli vaevu näha. Rahulik ja enesekindel mees. Õlgade peal kandis ta telkmantlit ja küljel kabuuri.
Peale staabirottide lahkumist ilmus uksele pikka kasvu, teravate näojoonte ning elavate silmadega sõdur. Ilmselt oli tegemist varustusega tegeleva veebliga, kes pidi Jaaguga läbi rääkima. Ta sulges ukse enda järel ning jäi äraootavalt kaptenile otsa vaatama.
Nagu Batman ja Robin, käis Jaagu peast tahtmatult läbi neid kõrvuti seistes nähes.
„Niisiis, noormees,” mõõtis Simson teda pikalt. „Kes siin peremees on?”
„Mu vanemad on ära,” pobises Jaak vastu. Ta hääl oli nii vaikne ja nõrk, et mõlemad sõjaväelased tahtmatult tema poole kummardusid.
„Kuidas palun?”
„Nad lendasid lõunamaale puhkama kaheks nädalaks,” võttis ta julguse kokku ja püüdis häält tõsta. See kõlas eriti tobedalt.
„Suurepärane ajastus,” mühatas kapten ja vaatas kaaslase poole. Veebel muigas ja noogutas.
„Nagu ma enne rääkisin, noormees, on meil riigis tõsine hädaolukord,”tõsines ta.„Meri on mingil põhjusel veidi tõusma hakanud ning väga suure tõenäosusega peame mõned rannaäärsed elanikud evakueerima. Ilmselt ei ole tegu millegi tõsisega, kuid igaks juhuks anti meile käsk end siia kõrgendikule sisse seada juhuks, kui peaks tekkima paanika ning mõned… hämmingus kodanikud maanteid ummistama hakkavad.”
Jaagul vajus suu lahti. Ta mõtles hetkeks hirmuga, kas saab ikka rahulikult oma mängu jätkata, kuid kapten lisas:
„See maja asub ümbruskonnas kõige kõrgemal ning siit saab parima ülevaate toimuvast – ma mõtlen igasugusest liikumisest. Ma näen, et siin on hea koht, kust seda teha saab.” Ta osutas samal ajal teise korruse suure akna ees asuvale tugitoolile.
„Kuid see ei ole kõik, meil on vaja sisse seada staap ja kuna tänapäeval on kõik oluline arvutites, siis tahan, et staabitöö toimuks majas sees, et vara nii kiiresti ei utileeruks, nagu tagalas öeldakse.”
„Kui kauaks?” küsis Jaak vaikselt.
„Nii kauaks, kui vaja.” Nähes, et Jaagu nägu sellest rõõmsamaks ei muutunud, lohutas ta teda:
„Ära muretse, kasutame siin ainult suurt tuba staabitööks, tehnika hoidmiseks ja koosolekuteks, ülejäänud ala eraldame lintidega, et keegi uitama ei läheks. Põrandad katame tapeediga ja teibime selle kinni – nii et isegi koristama ei pea. Ja teie tualetti keegi reostama ei hakka – isegi mitte vanemallohvitserid.” Viimast öeldes pöördus ta grimasse tehes veebli poole – viimase nägu tõmbus naerule ja ta tegi demonstratiivselt pettunud ilme.
Kivi langes Jaagu südamelt – nii et ta ikka saab arvutimänge mängida. Tal oli täiesti ükskõik, kui terve rügement siin all kasvõi lahingut peaks. Peaasi, et oleks piisavalt voolu tema arvuti jaoks ning et keegi tal kõrvaklappe peast ära ei kisuks.
Kapten piilus teda altkulmu ja ilmselt tajudes Jaagu näol kergendustunnet, otsustas, et on aeg tuua esile ka asja negatiivne külg.
„Ainuke asi, millega arvestama pead, on lärm – olukord on uus ning ilmselt tuleb siin palju vaidlemist. Arvesta, et nii öösel kui päeval hakkavad siin inimesed sisse-välja voorima. Samuti võib meil vaja minna teie sõidukeid, juhuks kui peaksime suuremal arvul inimesi vedama. Kui palju teil neid on?”
„Üks maastur on garaažis, kuid vanemad on võtmed ära peitnud,” valetas Jaak julgust juurde saades. Passigu siin all palju tahavad, kuid autopark jätku rahule – tal on sellega omad plaanid.
„On sul ideid, kus …” küsis Simson, kui järsku uks lahti raksatas. Uksel seisis halvasti sobivas sõjaväevormis noor naine. Tema brünetid juuksed oli taha patsi punutud ning prillide tagant piidlesid kaptenit kahtlustavalt kaks tumedat silma.
„Mis, kas üritad ikka enda arvutipargile sooja pesa leida?” torkas naine tõredalt. „Ma ei usu, et sa ka siit majast endale mõistmist leiad. Meil ei ole sõjaseisukord ja mingit omavolilist rekvireerimist siin teha ei ole lubatud!”
Veebel pööritas silmi ja jäi siis ühte kohta lakke vaatama. Kapten pöördus aeglaselt naise poole: „Mul ei ole mingit kavatsust mitmeid miljoneid maksvat varustust kevadvihmade käes liguneda lasta. Ma tean, et see on ainult pisike üleujutus, kuid alati peab olema valmis ka hullemaks. Sellistes olukordades peavad kodanikud üksteist abistama, et hullemat ära hoida. Praegu on kõik korras, kuid kes teab mis edasi? Meid on juba kahekümnest majast tagasi saadetud ja see koht siin tundub ideaalne. Maja on piisavalt kõrgel, et saaksime kõigel silma peal hoida. Poiss on üksi suures majas, ta vanemad on komandeeringus. Hiljemalt ülehomseks oleme siit läinud. Hoiame ta kodu korras, ei reosta aeda ning ei kasuta isegi seda neetud tualetti. Kui sa teeks oma tööd, siis oleks meil juba ammu siinkandis majutuskoht olemas ning saaksime tööle asuda. Ainuke asi, mida sa oskad teha, on takistada ja öelda, et kaalume veel asja. Paku siis ise välja parem lahendus!” Ta rõhutas eriti viimast sõna ja jäi siis naisele otsa vaatama.
Too ütles veidi haavunult: „Me peame austama inimeste privaatsust. See ei ole eriolukord ning ka minul on oma instruktsioonid. Ei saa lihtsalt kellelegi sisse sadada ning kõike küsida.” Seejärel pöördus ta Jaagu poole: „Noormees, sul ei ole mingit kohustust neid siia sisse lasta. See aitab kaasa ainult kapteni mugavusele, mitte ei mõjuta reaalselt midagi. Lubatakse küll, et kõik kompenseeritakse, kuid paber, millele alla kirjutad, ei anna mingeid ajalisi garantiisid – sul läheb kuid, võibolla aastaid, et kahju kompenseeritud saada. Nii, ma ei tea, mis faasis teie kokkulepped on; kui sa ei taha neid siia, siis lihtsalt ütle ja nad on siit läinud.”
Jaak tundis kergendust, et ei pidanud seda rasket otsust langetama. Kes ikka võõraid oma majja tahaks? Pärast ei jõua kõike vanematele ära selgitada.
Kapten leppis, et tema müügijutt läks vett vedama ning oli juba valmis majast välja liikuma, kuid tahtis veel midagi krõbedat naisele öelda. Samal ajal tõukas end uksepiidalt lahti pikka kasvu veebel, kes seni oli vait olnud, ning kummardus Jaagu kohale: „Sa oled juba piisavalt suur, et sinu hoolde maja usaldada, kuid mulle tundub, et sa oleksid parema meelega kuskil mujal. Vean kihla, et kui vanemad ära läksid, siis jätsid nad sulle pika to-do listi,” viitas ta külmkapi küljes olevale täiskirjutatud paberile. „Ma näen, et sul on suur aed, kindlasti võtab selle korrashoid palju energiat. Saan lasta mõnel reamehel siin majapidamistöid teha – siis jääb sul aega oma tegevusi teha. Me ei tee tüli ja kapten Simson on sõnapidaja mees. Lase meid ainult elutuppa ja me peame siin ise korda.”
Viis, kuidas ta poole pöörduti, meeldis Jaagule, ning tuleb tunnistada, et veebel oli tabanud naelapea pihta. Külmkapimagneti küljes oli suurelt igapäevane tegevuskava, mis sisaldas õudselt palju ebavajalikke asju – paljas mõte, et ta peaks põneva mängu katkestama selleks, et rohida, muru niita või mingit prahti krundi ühest otsast teise tassida, tekitas temas tülgastust. Vanemad olid tal kodutöödega kogu aeg ka telefonitsi kraes kinni, nii et viilimiseks erilist võimalust ei olnud. Samas on nende ärategemise korral võimalus lisahüvesid välja kaubelda… Jaak ei olnud rumal poiss. Samuti meeldis talle, kuidas tähtsad sõjaväelased temaga kui võrdne võrdsega rääkisid.
„Ma vajaksin küll abi tegelikult,” ütles ta pikaldaselt.
Naine, kes oli kapteniga vaielnud, ega olnud kuulnud, mis pakkumine Jaagule tehti, pöördus juba rahulolevalt minekule, kui veebel ütles: „Ma arvan, et noormees on nõus meid abistama