Väike roosa pilet paradiisi. Ene Sepp

Maarja ema jätkas uhkustundega. „Minu ja isa armastus oli esimest silmapilgust! Jah, meil oli raskeid hetki, aga seda on igas perekonnas! Ning mehed ongi sellised. Nad vaatavad vahepeal mujale, vahepeal peavad näitama, et on ikka mehed, kuid hea naise juurde tulevad nad alati tagasi.” Ema ohkas sügavalt ja Maarja nägi vaimusilmas selle ohkega kaasnevat kohapeal tammumist. „Ma ei ole seda kunagi pidanud ema-tütre vahelise vestluse normaalseks osaks, aga kuna sa praegu selle üles tõid ja sul on mingi totter idee ära minna, siis ma ütlen sulle, et ma olen tõesti hea naine olnud. Vaata, kui kaua me koos oleme olnud! Vaata, kui palju ta minu juurde tagasi on tulnud!”

      „Aga, ema…”

      Maarja ema lõikas järsult vahele: „Ja see, mida sa Kristjanist räägid… No issake, kullake, ta on noor mees! Noored mehed teevadki vahel lolluseid.” Ema võttis sügava hingetõmbe ja rõhutas järgnevaid õpetussõnu erilise hoolega: „Naised on need, kes on kahe jalaga maa peal ja toovad ka mehele mõistuse pähe! Tublid naised teevad seda.”

      „Aga kui ma ei taha enam tubli olla! Kui ma ei suuda…” pomises Maarja välja mõtte, mis tal oli tegelikult juba ligi aasta kuklas tinisenud.

      „Mis siis oled vanatüdruk elu lõpuni või?” pahandas ema ning jätkas mõnitavalt: „Elad kuskil haisvas väikeses korteris kümne kassiga? Lapsi pole, meest pole, elumõtet pole? Või kavatsed meie juurde tagasi kolida? Meiega elada? Seda tahadki või?” Halvustav hääletoon muutus karmiks, meenutades Maarjale aega, mil ta mõnd kodust reeglit rikkunud oli ja peapesu sai: „Kui sa Kristjani käest lased, siis lased sa käest enda tuleviku. Sul pole kunagi siis lootust abielluda või lapsi saada. Seda tahad? Tõesti või? Kristjan on parim asi, mis sinuga juhtunud on! Ta on nii abivalmis, nii tore. Vaat, iga kord, kui ta siin käib, aitab ta siin midagi kõpitseda, võtab isaga pitsi viina. Alati on tal mulle head sõnad, ta kallistab sind peaaegu et vahetpidamata. Su sõbrad kiidavad teda. Mis sa veel tahad? Millalgi saab ta ka ametikõrgendust, saate suurema korteri võtta. Üksinda ei saaks sa sellega eluilmas hakkama,” lõpetas ema järsult.

      „Äkki saaksin…” proovis Maarja oma kõikuma löönud eneseusku upitada.

      „Lõpeta see loll jutt!” katkestas ema rangelt. „Mis mõttes saaksid? Mäletad ka, milline sa olid, enne kui Kristjan su üles korjas? Ma ei saa siiani aru, mis ime läbi ta sinusse armuda võis, kuidas sa ta ära tegid. Enne teda ei pööranud mitte üks poiss sinusugusele tähelepanu. Ja siis tuli Kristjan. Nagu taeva kingitus ja sa tahad temast lahti öelda? Hull oled peast! Sa ei leiaks kunagi temast paremat meest! Ükski mees ei taha ju sinusugust. Sellest peaksid sa ju ometigi aru saama. Nad pole kunagi sinu pärast võidelnud. Ning ainus mees, kes sind armastab, tema jaoks ei taha sa ka tubli naine olla. Mis sul häda on?”

      Juba voolasid Maarjal pisarad sirinal mööda põski. Ta ema ikka oskas läbi võtta.

      „See, et ta praegu nooruse tuhinas vahepeal kedagi teist musitab?” Naerupahvatus. „No kui sa sellest mööda ei oska vaadata, võid kohe kassid võtta ja vanamutiks hakata. Kõik mehed on sellised! Kes vähem, kes rohkem, aga kui Kristjani jätad, siis saad selle, kes on veel rohkem,” lõpetas ema ähvardusega.

      Maarja kuraasikus kadus. Ta ei suutnud uskuda, et alles veerand tundi tagasi oli ta mõelnud, et on võimalik koos emaga uuesti alustada. Õlad vajusid ette norgu, selg kössi, pea alla, pilk nüüd Tallinna linnulennuvaate asemel enda sülle vaatamas.

      Kõne kestis veel kümme minutit. Ema kiitis Kristjanit, rääkis, kuidas viimane aeg oleks neil kahel abielluda ja pere luua, ning kutsus järgmiseks nädalavahetuseks külla. Ja kui Maarja ei saa tulla, siis äkki vähemalt Kristjan leiab aega.

      Kohvikust lahkudes sõitis Maarja koju ühistranspordiga.

      SAMM SAMMU HAAVAL PARADIISI POOLE

      Terve nädala oli Maarja justkui unes. Ta läks tööle, tuli töölt, surfas internetis, tegi Kristjanile süüa, läks magama. Kogu see sära ja energilisus, mis oli saabunud esmaspäeval koos teadmisega, et tal on kontol raha, oli sama kiirelt ka kadunud. Kõige suurem osa selles oli tema emal. Vahepeal kippus Maarja üldse unustama, et võitis 30 miljonit eurot. Loosipäevast tundus möödas olevat juba terve igavik.

      Kristjan suudles teda iga kord, kui võimalus tekkis. Hellitles, paitas, kallistas, tegi hommiku- ja õhtusööki. Võttis kaissu õhtul, öösel ja hommikul. Ta näitas igati välja, kui kahju tal ikka on.

      Kuid Maarjani see ei jõudnud. Naine oli juba lootuse kaotanud, et enam kunagi midagi tunda võiks, eriti veel Kristjani tegude vastu. Olgem ausad, tegelikult ta ju võis tunda, aga mitte praegu, mitte veel. Praegu oli tal liiga valus selleks, et end uuesti avada, ning ta tahtis istuda ja haavu lakkuda.