Maarja, anna mulle andeks!”
Nüüd oli Maarja kord õlgu kehitada. Osa tema sisemusest juba karjus, et „Annan andeks!”, teine osa aga lakkus haavu ning urises üle õla. Miks ta peaks andeks andma? Maarja vaatas vaid Kristjanile vaikivalt ja kurblikult otsa. Ta jõi kohvi lõpuni ning lahkus siis köögist nende väikesesse tuppa, et seal diivanile kerra tõmmata ja telerist mingit mõttetut sarja vaadata. Ta kutsus seda ajupuhkuseks. Teistele näib, nagu sa teeksid midagi, aju mingil moel töötab ka, aga tegelikult on see turvaline polsterdus, et elimineerida haiget tegevate mõtete alged.
Kristjan ei söönud ega joonud, Maarja kõrv oli siiski kikkis ja ta oleks seda kuulnud. Pärast paari mõttetu tõsielusarja osa vaatamist kuulis Maarja, kuidas kraanist midagi solinal alla valati. Kohv. Kristjan koristas ka muu köögi ära (haruldane!) ning tuli siis tuppa ja puges voodisse. Maarja tegi näo, et ta on endiselt üksi ja sundis vaikima soovi Kristjani juurde teki alla pugeda. Ei. Mitte veel.
KUI PALUDA PIISAVALT VALJULT, TULEB KA ABI
Esmaspäeval enne tööleminekut suudles Kristjan naist põsele nagu kõige parematel päevadel, kuid meeldiva tunde asemel hakkas Maarja peaaegu nutma. Miks nägi mees alati vaeva vaid siis, kui oli mingi pasa kokku keeranud? Miks just siis? Kas ilma selleta tõesti ei võiks olla armas ja naist armastav mees?
Parim lahendus meeleolu parandamiseks tundus olevat suur kruus kakaod ja internetis passimine. Tund aega surnuks löönud, otsustas Maarja üle vaadata, kas palk on makstud. Tulevane miljonär küll, aga praegu pidi ta ikkagi sente lugema. Veel kaks nädalat.
Swedbank näitas rõõmsalt, et kogu ta 350-eurone palk oli kenasti üle kantud. Maarja ohkas ning maksis ülekandega ära oma osa üürist, elektriarve ja eelmise kuu telefoniarve. Lausa 150 eurot jäi alles. Sellest oli vaja veel kuu aega süüa, transporti kasutada, kommunaalkulud ja ehk ka selle kuu telefoniarve õigel ajal ära maksta. Kui jaguks veel raha kõrvale panemiseks, siis ehk ühel päeval ta ei vajakski Kristjanit…
Stopp! Maarja peatas end. Tal polnud ju enam vaja kõrvale panna! Tal oli vaja lihtsalt kaks nädalat vastu pidada, siis on kuu täis!
Ise õieti teadmatagi, miks, läks Maarja öökapi juurde ja otsis välja vanade naisteajakirjade vahele peidetud Danske panga koodid, et panka sisse logida. Ta tahtis vaadata seda nulleurost arvet, mis õige pea kolmekümne miljoni võrra paisub.
Sisse loginud, ei taibanud Maarja algul, et seal polnud vaid üks null. Seal oli nullide rida. Täpsemalt oli seal seitse nulli.
„Oh jumal!” ütles Maarja vaikselt. Ta küll nägi, ent silmade ja aju vahel oleks justkui mingi lühis tekkinud, mis takistas päris mitme sekundi jooksul reaalsuse kohalejõudmist. Jah, see oli Eesti Loto poolt saadetud lotovõit. See oli jõudnud kohale kahe nädala, mitte kuu jooksul: tegelikult oli see juba reedel üle kantud! Ta oli olnud kolm päeva miljonär, seda ise teadmatagi!
„Kurat!” hüüatas Maarja ja hüppas püsti. Viie minutiga oli ta riides ja tormas korterist välja. Õue jõudnud, jooksis ta aga tagasi neljandale korrusele, logis internetipangast välja, tühjendas ajaloo ja lülitas arvuti välja.
Ta tänas iseend, et oli arvet avades siiski otsustanud kohe ka pangakaardi teha. Nüüd uuesti panka minnes oli vaja lihtsalt pangakaart välja võtta ja üks eraldi arve teha, millele ta pärast mõningat mõtlemist kandis igapäevasteks kulutusteks 1000 eurot. Igapäevased kulutused tuhat eurot! Ta on hullumeelne! Pangas püüti teda küll veenda, et äkki soovib ta investeerida, kuid sellele Maarja isegi ei reageerinud. Ta palus vaid teha igakuise väikese ülekande oma tavalisele kontole ja lahkus siis pangast. Või õigemini eraldi kabinetist, kuhu ta oli suunatud ning kus ta oli ootamatult isikliku nõustaja saanud. „Hiljem-hiljem,” kinnitas Maarja veel ukselt. Pangast lahkudes käis ta läbi ka automaadi juurest ning võttis välja viis 20-eurost rahatähte.
Heistami nõuandeid kuulda võtnud ja ajalehest võimalike annetusi vajavate asutuste kohta uurinud, oli ta järgmise külastatava koha aadressi juba paar päeva pärast Eesti Loto kontoris käimist välja otsinud. Kui ta tõepoolest tahab annetada, ja veel suurema summa, siis ei saa ta seda oma nime alt teha. Risk, et info välja tuleb, oli liiga suur. Üks lobisemishimuline raamatupidaja, üks õnnelik ühingu juht, ning detail detaili haaval tulekski tema isik välja. Eriti juhul, kui ta tahaks mõne suurema annetuse puhul ka läbi rääkida või täpsemalt uurida, mida tema rahaga tehakse.
„Tornimäe 5, palun,” ütles Maarja kollasesse taksosse istudes. Viksis vormis mees noogutas.
Õige maja ette jõudnud, ei mallanud Maarja isegi taksoarve suurust ära oodata, vaid surus mehele 20 eurot pihku ja hüppas autost välja, taksojuhi tänusõnad järele kajamas.
„Sulev Haava õigusbüroo,” luges Maarja ukse kõrval olevalt sildilt, enne kui majja lipsas. Sisse jõudnud, tardus ta ja imetles büroo väljanägemist. Põrandal oli tume puitparkett, seintes vööni laudis ning hele tapeet. Ukse vastasseinas asus suur akvaarium, milles ujusid laisalt mõned praetaldriku suurused kalad, kelle liiki Maarja ei osanud määrata.
Enne kui Maarja jõudis oma tardumusest vabaneda ja sammugi astuda, kõndis talle vastu punt elavalt vestlevaid ülikondades ja kostüümides töötajaid. Maarja punastas ja liibus vastu seina, et nad mööda lasta. Ta oli nii vales kohas, nii vales kohas oma tavaliste teksade ja Humanast ühe euro eest ostetud pluusiga. Üle õla rippuvat kulunud servadega käekotti pigistades tunnistas ta piinlikult kolme mehe viikis ja kehasse õmmeldud ülikondi ning kahe naise triigitud ja pressitud laitmatuid kostüüme. Rääkimata siredatest säärtest, mis välkusid täpselt põlveni ulatuvate tumedate pliiatsseelikute alt. Üks range krunniga naisterahvas saatis Maarjale üleoleva pilgu, unustamata kulmupliiatsiga perfektselt toonitatud kulmu kergitamast. Maarja vajus veelgi enam kössi, julgemata end sirutada ka siis, kui seltskond oli juba tänavale kadunud ja uks nende selja taga kinni langenud.
„Tere? Kas te olete eksinud?” kõlas ninatoonil esitatud küsimus. Maarja pööras pilgu hääle poole. Tumedast puidust massiivse laua taga istus süsimustade pulksirgete juustega sekretär. Kogu tema olek, alates jämedaks stiliseeritud kulmudest ja kergelt toonitud huultest ning lõpetades kiiresti lõua alla asetatud Prantsuse maniküüri meetodil kaunistatud sõrmedega, väljendas teeseldud siirast segadust.
„Khm, vabandust?” Maarja astus lähemalt. Ta vihkas seda, et kui mõned inimesed läksid ärevaks tegevas olukorras näost punaseks või neil hakkasid käed värisema, siis Maarjal muutus hääl vaat et sosinaks. Punastav nägu ja kätevärin ei häiri rääkimisel pooltki nii palju kui suust mitte väljuv hääl.
„Ma küsisin, kas te olete eksinud? Siin on Sulev Haava õigusbüroo,” kordas sekretär väga aeglaselt ja selgel toonil. Ta vaatas Maarja pealaest jalatallani üle ja tema pruntis huuled näitasid selgelt, et ta pole eriti rahul sellise lisandiga enda töökohas.
Maarja raputas ägedalt pead.
Sekretär tunnistas teda hetke ja võttis siis asjalikuma rolli: „Selge, kellega teil kohtumine kokku on lepitud? Kuidas teie nimi on?” Ta käed lendasid lõua alt laual asetsevale mustale kalendrile, mida ta lappama hakkas.
„Mul pole veel kokkusaamist kokku lepitud,” seletas Maarja tagasihoidlikult.
Kalendri lehtede lappamine peatus ja sekretär tõstis pilgu: „Aja kinnipanekuks pole vaja koha peale tulla. Seda saab teha ka telefonitsi või meili teel.”
„Ma lootsin, et ehk saab praegu.”
Sekretär surus huuled kokku, justkui püüdes kõigest hingest naeru tagasi hoida. „Meie advokaadid on ühed parimad Tallinnas, või isegi Eestis. Nad on väga hõivatud. Seega…”
„Kas pole mingit lootust, et päeva peale tühi auk tekib?”
Sekretär vajus toolile ning asetas käed lauale, korralikult üksteise peale, enne kui võltsi naeratusega Maarjat vaatas: „Proua, selline tõenäosus on väike. Kindlasti ei soovi te tervet oma päeva siin veeta, riskides sellega, et te ei isegi ei näe advokaati. Ma soovitaksin teil aeg praegu kokku leppida ja siis tagasi tulla. Me võiksime alustada sellest, et mis valdkonna advokaati te soovite.”
„Ma ei tea täpselt.”
„No