võpatas. Kristjan ei olnud seda vana hellitusnime juba mitu kuud kasutanud. Nüüd aga vajus ta Maarja kõrvale diivanile istuma, ei pannud isegi telerit käima, vaid pani käe ümber naise õlgade, teda endale kaissu tõmmates.
Sõrmed silitasid õrnalt Maarja õlga ja naise pea vajus tahtmatult elukaaslase õlale. Soojus teise inimese puudutusest levis õlast kaugemale ning mingi tükk aega uinunud tunne hakkas Maarja sisemuses end taas lahti kerima ja sirutama.
„Kalla! Sa oled kuidagi nii eemalolev viimasel ajal tundunud. Kas kõik on korras?”
Maarja sulges hetkeks silmad, kui kergendustunne temast üle uhkas. Kristjan tõesti hoolib! Teda tõesti huvitab, mis mu elus toimub! Üks nädal oli möödunud lahkumisavalduse sisseandmisest ja naine oli olnud rohkem kui hajevil.
Kuigi ta tundis kergendust, et saab viimaks ometi ära töölt, mis talle mitte mingit pinget, motivatsiooni ega rahulolu ei pakkunud, oli see ometigi hirmutav. Kohe gümnaasiumi lõppedes oli ta tööle hakanud, nii et võib öelda, et terve ta elu oli tegemist täis olnud. Lasteaed, kool, koolivaheajal töötamine, nüüdseks siis ka puhtalt tööelu. Rutiin, rutiin, rutiin. Ja nüüd järsku terendas ees vabadus, vabadus teha mida iganes ning rahaline vabadus mida iganes endale lubada. Ta ei PIDANUD enam mitte midagi tegema. Nüüd oli tema tulevik selline, kus ta sai valida, mida teha ning kuidas oma aega sisustada. Jah, see oli tõesti kergendus, aga see oli ka hirmutav, sest… see oli tundmatu maailm. Vabadus valida oli Maarja jaoks tundmatu.
Ime polnud, et isegi Kristjan oli viimaks märganud, et kõik polnud enam päris korras. Naine oli unustanud nii mõnelgi korral toidule maitseaineid lisada, paar korda oli ta vastu ust kõndinud. Kuigi ta oli Kristjani eest hästi hoolitsenud, talle süüa teinud, koristanud, riideid pesnud, siis ei olnud ta viimase nädala jooksul juttu ise alustanud. Nende igaõhtusi vestlusi hoidis tavaliselt suuresti üleval Maarja. Kristjani osaks oli teha „mhh,” „mhmh,” „mkm”, ning kui ta üldse asjaga ei nõustunud, siis „mida kuradit”. Aga kuna Maarja mõtted olid muude asjadega hõivatud, vajusid nende vestlused soiku. Kuni tänaseni. Kristjani piir tundus olevat nädal aega, et jõuda järeldusele: asi vajab uurimist.
Rõõm hakkas Maarja sees pulbitsema. Kristjan siiski hoolib! Teda ju siiski huvitab! Naine üritas naeratust peita, kuid täielikult ta seda ei suutnud.
„Tööl on lihtsalt kiiremad ajad,” vastas ta õrnalt muheledes.
„Ma saan aru jah. Sa oleksid nagu mind täitsa ära unustanud,” kurtis mees.
„Ei! Ei ole. Lihtsalt kuidagi aeg lendab nii kiiresti ju,” protesteeris Maarja.
„No ma ei tea, kas ma ikka saan sind uskuda.”
„Saad!” Naine vajus mehele kaissu. „Vaata, nüüd ma ei ole sind ju unustanud. Ja ma tegin süüa sulle ja kõike. Ma ei unustanud sind. Lihtsalt, ma olin tööga nii hõivatud.”
„Parem oleks!” vastas Kristjan ja surus näpud Maarjale ribidesse, et naist naerma ajada.
„Lõpeta!” hüüatas naine lõkerdades. Ta oli juba unustanud, kui hea tunne oli Kristjani juuresolekul ning mehega koos naerda. Kristjan lõpetas ja hakkas selle asemel sõrmedega ta õla peal mängima, õlga silitama. Teise käega võttis ta tüdruku vasakust käest kinni ja hakkas teda õrnalt juustele suudlema, alla suu poole liikudes.
Maarja vastas mehele. Kristjan, tema vana Kristjan on jälle tagasi!
Sel ööl seksisid nad esimest korda üle mitme kuu ja kui Maarja end mehe kaissu sättis, tundis ta enne uinumist vaid puhast rõõmu. Tal on lotovõit ja hea mees! Kristjanil oli ka vist kiire olnud viimasel ajal. Natuke stressirohkem olukord tööl. See selgitas ju seda, miks ta oli nii jahe olnud ja terve nädala Maarja hajameelsust kannatanud, kuid nüüd on jällegi kõik korras. Ta tuli ise Maarjat suudlema, teda kallistama, temaga lähedust nautima. Korras, korras, kõik on korras! Seda karmi tegelikkust, et varsti tuleb mingi halb uudis või Kristjan muutub taas ignorantseks külmaks kaaslaseks, keeldus Maarja endale teadvustamast. Sellest hoolimata, et see muster oli varem kordunud. Mitte korra või kaks, vaid enamgi veel. Mis siis sellest! Seekord on lugu teisiti. Sedakorda jääbki Kristjan toredaks ja kaisutavaks.
Ilus elu kestis veel terve nädala. Maarjal õnnestus vahepeal juba lotovõit unustada, sest Kristjan oli lihtsalt nii hea! Ta tuli koju, suudles esimese asjana naist, kallistas teda ning alles siis läks oma tavategemisi tegema. Õhtul magama minnes andis head-ööd-musi ja võttis nii mõnelgi korral kaissu. Maarja tundis end justkui seitsmendas taevas! Nad rääkisid jälle, vestlesid ja lollitasid. Seksisid üle päeva. Kas saaks siis veel paremaks minna?
Tuli välja, et ei saa enam paremaks minna. Halvemaks seevastu saab küll.
„Töökaaslase sünnipäev,” vastas Kristjan kingi jalga tõmmates, kui Maarja talle uurival pilgul otsa vaatas.
„Kaaslasteta?”
„Muidugi. Sa ju tead, kuidas meil on. Kaaslased pole kutsutud, see on ainult meie oma seltskond. “
„Kaua see on?”
„Ma arvan, et üheni. Vaevalt, et kauem. Mis meil ikka teha. “ Kristjan suudles õrnalt naist. „Siis näeme.”
Esimesed kaks tundi oli Maarja rahulikult. Luges raamatut, surfas internetis. Siis hakkas aga mingi sisetunne närima ning ta tundis, kuidas rahulolu mõnusast omapäi veedetud õhtust kaduma hakkas. Raamatu lugemine ei edenenud, üks leht oli ees kauem kui pool tundi. Maarja lihtsalt jõllitas tähti, ilma neid tegelikult mõistmata, ning keskendus vägisi läbi tema pea tormavatele mõtetele.
Üks pool temast üritas teda rahustada: „Kõik on korras!” Teine pool aga ärritas: „Aga millest siis see kõhutunne?”
Maarja koristas kapid ja riiulid ning tõmbas kõikjalt tolmu ära. Viimaks vaatas ta kella, mis näitas pool üks. „Tore, ainult pool tundi veel. Siis on Kristjan kodus,” mõtles naine rahulikult.
Pool tundi sai mööda. Kristjanit ei kuskil. Maarja tundis, kuidas pisarad kurku kerkisid, kuid ta surus need alla tagasi. Parem vaadata, mis kellani too pubi lahti on. Äkki läks pikemaks. Koduleht ütles, et pubi on avatud kella kaheni. Selge, neil lähebki vaid veidi pikemalt. Või ei saa ta taksot. Poole kolmeks peaks ehk ikka juba kodus olema.
Maarja koristas köögikapid ja sahtlid. Telefon oli pidevalt käeulatuses, juhuks kui Kristjan helistama peaks.
Kell oli pool kolm. Kolmveerand kolm. Veerand neli. Kristjan pidanuks kodus olema, kuid teda polnud ikka veel. Nüüd Maarja juba nuttis. Ta istus põrandal ja helistas Kristjanile. Viimaks saatis ta sõnumi: „Palun anna teada, millal sa tuled. Ma olen mures! ”
Sõnumile tuli pool tundi hiljem vastus: „Me läksime edasi. Varsti tulen. Mine magama kalla.”
Maarja puges voodisse, kujutades ette, kuidas Kristjan kohe tuleb ning tema kõrvale poeb, tema soe keha vastu tüdruku sooja keha. Ainuüksi sellest tugevast kujutelmast pidanuks piisama ja Kristjan pidanuks kohale ilmuma, kuid ei. Kella seierid liikusid, meest ei olnud kuskil ning naine ronis voodist välja, kus ta end nii üksikuna tundis. Nüüd ta juba nuttis valjusti, voodi ees põrandal istudes, pisarad sirinal voolamas.
Viimaks, peale kella poolt kuut telefon helises.
„Jah!” Maarja peaaegu hüüatas telefoni.
„Hei, kalla!” Kristjan oli purjus. Mitte väga, kuid piisavalt.
„Ma muretsesin!” ütles Maarja ärritunult.
Mees pööritas silmi. „No sorri! Ma ei kuulnud, et sa helistasid. Ja ma andsin siis teada, et läksime edasi, kui sõnumit nägin.”
„Kuhu te siis nüüd lähete?” küsis Maarja teravalt.
„Ei kuskile. Ma ootan taksot. Just tellisin, nii et varsti peaks tulema.”
„Sa oleksid võinud öelda,” pomises Maarja. „Ma ei teadnud ju. Ma arvasin, et ehk on midagi juhtunud.” Ainuüksi selle mõtte peale tundis ta pisaraid taas silmi kerkivat.
„Kas sa nutad?”
Vaikus.
„Maarja,