sa nägid?” küsis mees ettevaatlikult.
„Mis see oli?” küsis Maarja vaikselt vastu.
Mehe pea vajus longu. Maarja lihtsalt jõllitas teda. Turvaline tuimus oli hakanud kaduma, asemele tuli kõikehaarav valu ja pisarate kõrvetus.
„Ma ei tea. Me olime purjus.”
„Aa, et ma pean seda uskuma?” üritas Maarja naerda, kuid see ei tulnud just välja. Naine hammustas endale huulde ja sundis siis end küsima: „Kui kaua see juba siis toimunud on?”
„See oli esimene kord, päriselt,” lubas Kristjan. Maarja ei suutnud vastata, ta raputas pead ning pööras selja. Kui Kristjan oli neile juba voodi teinud ja ühel kohal istunud ning seina jõllitanud Maarja pikali pannud, avas naine uuesti suu: „Ma ei taha homme ärgata.”
„Ära ütle nii.”
„Ma ei taha. Ma ei taha ärgata ja aru saada, et see, mis oli, juhtus päriselt.”
Kristjan ei osanud selle peale midagi vastata, võttis vaid Maarja kaissu ja pühkis naise pisaraid, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda.
Kahe nädalaga olid nad sealt korterist välja kolinud. Maarja ei vahetanud Annikaga ühtegi sõna, lastes seda teha Kristjanil, ise kõrval seistes. Mees vaat et roomas. Ta palus andestust, palus vabandust, palus uut võimalust. Ütles, et ei tea, mis tegi, et Annika kasutas teda ära, et ta oli nii purjus. Ta põhimõtteliselt ei mäletagi, mis toimus! Ja Annika ei öelnud midagi. Ei vabandanud, ei selgitanud, ei õigustanud. Mitte midagi. See ainult suurendas Maarja silmis tema süüd.
Kui Maarja jälle selgelt mõelda suutis, siis ta kinnitas endale, et tõesti: Kristjan oli purjus. Iga inimene võib eksida. Korra peaks ikka andeks ju andma, aga mitte rohkem! Ning kolm nädalat pärast juhtunut ta ütles Kristjanile, et suudab selle ühe väikese totra eksimuse andestada.
Mees peaaegu et säras seda kuuldes, tänas teda, suudles otsmikust varbaotsteni, lubades seda võimalust mitte kunagi enam raisku lasta. Maarja naeratas, lastes hetkelisel õnnel enda sisemusse valguda, sest iga paar ju kohtab oma teel raskusi. Tõeliselt tugevad on aga need paarid, kes need raskused seljatada suudavad! Ent Maarja oli õndsas teadmatuses kahest asjast: esiteks, see must auk jääb ta sisse palju pikemaks ajaks ning teiseks, uusi võimalusi annab ta mehele veel päris mitmeid.
Taas trammis istudes ei tundnud Maarja end kuidagi naisena, kes on äsja registreerinud 30 miljoni eurose võidupileti. Ta tundis, et oli väsinud elust, väsinud kõigest, ja tahtis üksnes teki alla kerra tõmmata.
„Midagi peab muutuma,” ütles ta endale mõtetes. Kui tramm järgmises peatuses kolinaga uksed sulges, oli naine ka arusaamisele jõudnud, mille ta esimese asjana muutma peab − töö.
LEND PARADIISI ON EDASI LÜKATUD
Järgmisel päeval tõusis Maarja kindla plaaniga. Kuu aega pidi minema selleks, et Eesti Loto kannaks võidusumma üle, ning sama kaua läks ka selleks, et ta saaks oma tööst lahti öelda. Seega, kui ta esitab lahkumisavalduse nüüd, siis samast hetkest, kui ta enam tööl ei pea käima, saab ta ka viimaks ometi uut elu alustada ja miski ei hoia teda enam kinni.
Kristjani vahetus oli sedakorda kell kuus alanud, mis andis Maarjale võimaluse rahulikult tõusta, oma tööleping välja otsida ja vormistada lahkumisavaldus printerist tõmmatud valgele paberile. Selle otsustamine, kas ja millal ning mida ta Kristjanile ütleb, võib hilisemaks jääda. Maarja ei osanud aga arvata, et tema lahkumine kedagi veel peaks huvitama.
„Misasja? Miks just nüüd?” uuris Kristina pärani silmadega, kui Maarja talle avalduse ulatas. „Mul oli just tunne, et sa oled palju arenenud. Mõtlesin, et ehk oleksid huvitatud ka vahetusevanema koolituse saamisest ja tõusust karjääriredelil?”
Maarja oli nüüd tõsises kimbatuses. Kristina oli tööseltskonnast see inimene, kellega ta kõige paremini läbi sai ja nüüd väljendas teise nägu täielikku pettumust. Aga Maarja ei nautinud müüjanna tööd niivõrd palju, et jätkata ka siis, kui see enam eluliselt vajalik polnud. Pealegi, kui ta ei teadnud, kuhu ta uus elu teda viib, siis miks end tagasi hoida. Aga ta pidi vastuse kiiresti välja mõtlema, enne kui Kristina jõuaks välja mõelda, et Maarja võitis lotoga ning lahkub seetõttu töölt.
„Kool!” sõnas Maarja kiirustades.
„Kool?”
„Kool jah. Ma mõtlesin, et ehk nüüd oleks aeg haridustee lõpuni viia.”
„Aga kuhu siis ometigi? Sul on keskharidus olemas ju. Ülikooli?”
Maarja raputas pead. „Ma mõtlesin rohkem juuksuriameti peale. See huvitas mind tegelikult juba varem.” Vale lausa voolas ta huultelt. „Aga kuna see on päevaõpe, siis ei saa ma samal ajal tööl käia. Kristjan kinnitas, et ta võib rohkem tööd teha, ja mu ema lubas meid ka toetada. Saaksin vähemalt paberi kätte.”
Kristina jäi Maarjat uskuma, sellest sai Maarja kohe aru.
„Nojah siis. Kahju küll, sa olid ju tubli töötaja,” ohkas Kristina. „Aga ka haridus on tähtis, ning kui ala sulle meeldib, siis miks mitte. Kui sul peaks kunagi olema soovituskirja vaja, võid alati minu poole pöörduda.”
„Kindlasti,” lubas Maarja enne riietusruumi poole suundumist, ise mõeldes, et tal ei lähe nüüd elu lõpuni enam ühtegi soovituskirja vaja. Aga oli hea teada, et oli keegi, kes oli seda talle valmis kirjutama.
Sama päeva õhtul töölt lahkudes ostis ta Kõmulehe. Ta teadis surmkindlalt, et uudis võidu vormistamisest jõuab ka meediasse ning härra Heistam oli seda talle kinnitanud. Fotomontaaž eurohunnikust säraski talle kohe teiselt leheküljelt vastu.
Värske lotomiljonär käis rekordsummat vormistamas!
Erinevalt paljudest lotovõitjatest, kes eelistavad lasta asjadel veidi maha rahuneda, enne kui sammud Eesti Loto kontorisse seavad, ei raisanud alles üleeile oma võidust teadlikuks saanu sekunditki, et kindlustada raha saabumine arvele. Rekordsumma võitja leidis tee Eesti Loto kontorisse juba järgmisel päeval peale võidu loosimist, vaid tunnike enne kontori sulgemist.
Pruuni baretti ja tumedat jakki kandev 20-ndates aastates naine ütles, et hoolimata pikaajalisest mängustaatusest on see tal esimene kord võita lotoga suurem summa kui mõnikümmend eurot.
„Ta pelgas, et äkki kaotab pileti ära,” selgitas Eesti Loto pressiesindaja Annika Tamm kibekiire vormistamise taga peituvat põhjust. „Eesti Loto on ka rahul, kui võitja pigem varem tuleb, sest vastasel juhul kipume muretsema, ega piletit kogemata ära ei visatud. Kuigi oleme alati ka meedias teada andnud, kui mõne suurvõidu tähtaeg lähenema hakkab, on see siiski närvesööv nii meile kui ka neile, kes samas ajavahemikus pileti ostsid, kuid selle ära viskasid, arvates, et võitu ei tulnud. Seega, mida varem, seda parem.” Pressiesindaja sõnutsi pole õnnelik naine lotovõidust siiani kellelegi rääkinud. See olevat aga teenindussektoris töötava võitja sõnul kindel, et töölt ta lahkuda ei plaani, vaid proovib tavapärase eluga edasi minna. Täpset plaani, mida hiiglasliku summaga peale hakata, pole ta jõudnud veel selle paari päevaga välja mõelda. Ühe variandina kaalus ta kindlasti ka annetamist, aga mis summades või kuhu, seda ta veel ei tea.
Kuni kuu on tal veel aega selle mõttega harjumiseks, sest just see on maksimaalne aeg, enne kui raha võitja arvele jõuab.
Ajaleht lendas prügikasti Maarja kergendatud naeratuse saatel. Oli olnud õige otsus tol päeval seljas olnud jakk ja barett minema visata ning mitte mainida, et ta on suhtes. Nii peaks olema inimestel raskem teda ära tunda, sest sellisele umbmäärasele kirjeldusele vastavaid inimesi on rohkem kui üks. Kanäe, ta oskab ka vahepeal täitsa tarku otsuseid teha.
See oli küll tõsi, et ta ei teadnud päris kindlalt, mida rahaga ette võtta, kui see ükskord tema arvel on. Kristjanile ta öelda ei tahtnud. Mees oli teda jälle tükk aega tõrjunud ning Maarja tundis end kehvasti, saamata aru, mida ta seekord oli valesti teinud. Aga annetamine oli ju päris hea idee! Iseasi, kuhu ja kellele, ning ega sadu tuhandeid eurosid ju annetuskasti pista! Aga pangaülekannetel on ju nime näha. Selge, peab advokaadiga