kirudes oma otsuseid, halvaks pannes maneere, millest lähtudes mind kantseldati. Enesehaletsus on kole asi ja keegi ei tule hädavareste manu, nii haletsesingi ennast eriti intensiivselt. Suur punane x-märk hõõgus mu peanupu kohal. Mõtted käisid vilksti-välksti minust läbi, tunded tunglesid mu ümber. Oi, lugeja, kui sa vaid teaksid, kuidas ma närvun, kui hoogsasti, kui väljakannatamatult iseenda ja ümbritsevate jaoks, närvun meie väikeses sombuses seeneses gothamlikus linnakeses. Millal on närvumine ekstsessiivne? Millal muutub hingevalu hulluseks? Kas ma tunnen selle piiri ära? Medikamendiromantika. Pisikesed pisarad panevad põsed pakitsema, mõte paisub ja võtab kuju: „Ei, see ei ole masendus ja ei ole see ka selle lihtsam kuju ehk spliin. Spliin on üks mu lemmiksõnu, mõnnasõna, nagu pliin ja pliinid mulle meeldivad. Mõne sõna kujukas vorm võib üles vuntsida ka kõige triviaalsema-pahelikuma-ebatervislikuma tähenduse. Kasutagem kõik peenutsevaid võõrsõnu (tervist-)kahjustavate tegemiste-tundmuste tähistamiseks! Need annavad ju koledustele, jumala eest, stiilsema väljundi. Mõtelge, millised ilusad sõnad: olen skisofreenik või hüsteerik või buliimik, fun-fun-fun.
Nii et ma olin jälle hakanud mõõnama. Nutsin nagu plika. Piripill, raisk. „Teie pisaratelimiit on ületatud,” loen ma kuskilt, või ehk kuulen. Vaatasin ähmiga ringi. Meeled mögastuvad. Ja ma ei tihkunud nutta, oh ei, ma nutsin nii, et pisarad tilkusid alla ja tõusid uuesti mööda sarnasid üles, mu näos oli veekeeris, vorteks, silmad paisusid ja muutsid värvi. Mu näos elas keegi teine. Nägu oli kaos. Justkui kasevitstest nüpeldatud. Ja tähelepanelik lugeja mäletab, mu süda oli kui kohuke. „Ära nuta,” mõtleb masohhistlik bovaristist lugeja. Aga ma nutsin edasi, hoolimatu.
Astudes varukodu uksest sisse, kadus raev, positsiooni säilitas pelk õnnetu-olemine, tihkumine. Ma tõmbasin kopsud seisnud lõhna täis ja sundisin ennast mõtlema toredaid positiivseid mõtteid, näiteks midagi sellist, et uus algus koidab. Või mis uus algus, pigem vana algus. Ma manasin esile superarmsaid klišeesid. Olin just tulnud raamatukogust. Miski kõlises mu jalus, kui astusin liinibussi haisvasse salongi. Omnibussis olid naised ja mõned mehed. Kaheteistkümne naise pilk hüppas mulle näkku otsekui puu otsas varitsev ülivõimekas rästik. Istuvad ja seisvad naised põrnitsesid mind ja teisi omasuguseid, hoides veel kangemalt kinni oma turuvõrkudest ja kohendades koledaid ketikeste ja rõngakestega läikõlakotte. Mõned vestlesid omavahel mezza voce. Mõnehambaline mees rääkis telefoniga, lõugas õigemini. Ma tundsin midagi, aga ma ei tea, mida. Kihvatus. Oleksin tahtnud keelt vanakooli kompostrisse toppida. Aga mu keel oli selleks liiga paks. Tegelikult oli mul sel hetkel ümbritsevast üpriski ükskõik, sest sotsiaalse tundlikkuse surus alla tõik, et mu süda oli rinnus kokku langenud nagu punastest tellistest sein Venemaa keskosa raudteejaamas. Bussis viibisin ma seetõttu, et käisin raamatuid toomas. Lootsin ju kuskilt lohutust leida. Tõin neid raamatukogust. Raha ei olnud, osta ei saanud. Riidest kotis olid üksteise otsas ühe imeliku mehe novellid, moodsa spaanlase kriminull ja klassikamekk. Kas ma jõuan lugeda või ei jõua lugeda, kas ma jõuan lugeda või ei jõua, kas ma suudan lugeda või ei suuda, kas ma suudan lugeda või ei suuda? Raamatute raskus mu õlgadel tekitas intellektuaal-füüsilist naudingut. Mõtlesin suvele, mil lugesin „Anna Kareninat”, väikeses kuurortlinnas, valge kardina lehvides, murulõhnaga. Tundsin külmaväristusi, kui sellele mõtlesin. Kunagi ma neelasin raamatuid nagu Murakami unetu tegelane ja ma tahtsin uuesti täpselt sedasama tundmust, mis mul oli siis, kui ma lugesin pidurdamatult ja nautides. Ihalesin detailideni sarnast tunnet, mida kogesin siis, kui üliraamat sai läbi ja ma hingasin pärast viimast sõna katkendlikult ja seejärel sügavalt sisse. „Palun mulle üks selline tunne!” mõtlesin ma, teades, et see ei ole tegelikult võimalik. Ma ei suutnud viibida hetkes, sest hetk oli valulik. Ma igatsesin mineviku kirgastumisi, pilk oli suunatud taha ja taha ja taha. Enne olin ma raamatuid neelanud, nüüd ma sülitasin neid välja, sülgasin nagu haige draakon. Ja ma olin oma raamatulaadungiga jõudnud varukoju, kus kavatsesin põhjaliku läbivaatuse teha ka elutoa raamaturiiulites. Erutusevärinad. Enne seda olin ma viibinud Traadi pool, istusime suurtes pappkastides ja tegime suitsu.
Traat, mu dändi, elab magalas. Lihtsalt niisama, mitte mingi põhimõtte ega sunduse pärast. Üldiselt on ta väga elav ja aktiivatraktiivne meesterahvas. Ent vahel on ta õnnetu, kuna tema ametipost ja asjatamine – ühiskonnalt heakskiidu saanud, kuivapoolne, üdiedu peal väljas – ei paku alati spetsiifilist satisfaktsiooni. Ja mulle, melanhoolijale, meeldivad sellised kurvapoolsed mehed. Vahel tõstab Traadis pead mingi pehme, peaaegu feminiinne tahe. Niisiis oli ta mulle helistanud: „Kas sa oled kodus? On sul plaanid teht? Loed? Tule siia!” Mul oli olnud jube, kuumalinaline, nulluneline öö. Riputasin parajasti pesu kuivama ja oma keha rahustamiseks sättisin pesupulgad paika vastavalt rõivaste värvile. Kollasele särgile kollased pulgad, mustale seelikule mustad. Tegin mõttes ettevalmistusi: harjutasin sissejuhatavaid fraase, kordasin meelierutavaid fraase, sõnasin uuesti ja uuesti rahustavaid lauseid, mängisin peas läbi stsenaariume. „Kas seda telefoni teel ei saa arutada? Maailm on täna nii kuri.” Ma vaatasin oma halli nahka ja pistsin näpu suhu: igemed veritsesid ikka veel. Mul oli vannivesi ka juba jooksma pandud: veetsin iga päev mõned tunnid meediku soovitusel ja enda himul vee sees. „Ei. Palun tule.” Traadi soov oli mulle käsuks. Unitis viribus. Ma lükkasin oma poolused kokku – naksti! – ja sättisin end väljaminekuks „korda”. Panin jalga ronkmustad püksid ja ülle musta sviitri. Püksid surusid mu puusakontide vastu: oli elus tunne. Tolmumantel naeratas mulle nii armsalt. Kell oli pool üheksa hommikul või ehk kaksteist päeval. Naabrinaine jooksis kikivarvul mööda pehmet vaipa ringi. Ma panin tolmumantli selga, pigistasin oma rubiinikujuliste tompudega käevõru ning ei mõelnud Temast ega nahktoppidest.
Traat serveeris selvehallist ostetud kollasest teekannust mingisugust teesegu, ta tegi seda väga hoolikalt. Tilgad ei võinud langeda. Ma imesin jääkuubikut. Tollal ma ei hoolinud teest, hoolisin mustast kohvist, tökatist, peaaegu guašimaitselisest püdelast vedelikust. „Traat, mis ometigi üleeile juhtus? Nii augus pole ma sind enne näinudki. Ma ei taha uudishimutseda ega midagi, aga ma olen siiski pisut mures,” uurisin ma. „Ei teagi. Ja tõesti, ei teagi. Need on need piiskkarikahetked. Ma olin vist natuke haiglane ja kohe kindlasti mitte ei olnud ma selge. Mu peas ragises miski. Ärritunud.” – „Ma olin ja olen seniajani üpris mures.” – „Üpris on nõnda tore sõna, kas sa ei leia?” – „Ära vigurda!”– „Olgu, ma ei soovi sellest enam rääkida. Austa mu soovi!” ütles Traat, ma pettusin kohutavalt, uudishimu jäi õhku, pinge rahuldamata. Ma jäin kuss ning hakkasin vastikustunde ja samas isuga teed lürpima. Lürp-lürp-lürp. Traat oli ühtaegu hajevil ja energiline, ta vestles kärmelt ja neurootiliselt, tõmbas musta kampsuni varrukaid muudkui allapoole, puistas ja jagas, kahetses oma otsuseid, elurada. Kui noor ta oli! Kõik see kutsus minus esile metsikut nukrustunnet. Ma oleksin tahtnud Traati lahendada nagu ruubikukuubikut. Olin vilets. Mulle oli alati tundunud, et inimesed oskavad minu probleeme kuidagi mõistuslikumalt lahendada kui mina teiste omi. Mulle pajatati mõni hirm või mure ja ma suutsin selle peale pelgalt mökitada. Kui tihti olin jäänud piinlikku olukorda! Mure verbaliseeriti, minu poole vallandusid kurvad sõnad, ma panin paaniliselt mõtet kokku ja üritasin peas lahendeid välja mõelda. Lahenduseta. Vaatasin Traadi köögis ringi, kõik oli nii iiveldamaajavalt korras. Kuivainekarbid kenasti reas. Traat oli juba paar päeva kodus jõude olnud, ta vedeles haiguslehel nagu haigus lehel, voodi peal ja all. Traat oli tegelenud mõttetööga, ma kadestasin tema keskendumisvõimet, ta oli lugenud Heideggeri ja tundnud heameelt ja turvatundekihvatust selle üle, et ta ikka veel selle poolearulise kirjutistest täpselt aru ei saanud, siis lugenud ühe noore sä-särava kirjaniku mitmekihist uut romaani ja kirjutanud sellest karpi ühe paskvilli, siis piinanud ennast Lars von Trieriga, helistanud sõpradele, veendunud, et tegelikult tal pole sõpru, pildistanud trepikoja radiaatoreid ja tolmu vanni taga, helistanud vanadele naistuttavatele, alandanud ennast, suhelnud upsakalt ja hellalt, alatult ja südamlikult. Ta oli söönud ei midagi ning seejärel kõike.
Ja sellest mülkast oli esile kerkinud väga traadilik küsimus: „Kui ma kirjutaksin romaani, siis missugune võiks olla selle vorm? Kuidas kukuks välja selle kompositsioon? Alguses mõtlesin, et kõige peenem oleks kirjutada täpselt nii, nagu Benjy osa on paberile saanud. Lakoonilised fraasid, emotsioonivaegus, katse kirjeldada objektiivselt. Aga siis ma leidsin, et ma ei oleks selleks vist veel võimeline ja mulle meeldivad distsiplineeritud unistused, ma ei saa ju lihtsalt unistada millestki sellisest,