ja tänaval ja teemajas. „Kui noormees kipub olema väga armas, on soovitatav hoida tal silma peal. Alati!” ütles Maud nendel kordadel, kui ta oma miinusprillid ette pani ja Sarvo järele nuhkima suundus. Mäletan kõiki neid kordi, mil ta mulle epistlit luges ja sõnas: „Tütarlaps peab alati valvel olema.” Eriti hästi jäi mulle meelde üks kord, kui ta oma kuulsa lause lausus, kuidagi gifilikult on see mu mälus säilinud. Tal olid seljas kodused riided ja pärast lause lausumist hammustas ta eriti raevukalt porgandit. Surmatunnini jääb see hetk mulle meelde.
Sarvo-laadsed iseteadjad kipuvad neidudel südameid murdma. Maudi süda murduski – ilus, ergo truudusetu –, aga Maud, ürgne naine, sai sellest võrdlemisi kiiresti üle, mis minu austust tema vastu veelgi kasvatas. Maudi kangusest ammutasin minagi. Vaimukas ja teravmeelne, sarmikas ja karismaatiline Maud. Mu kaitseingel ja mu põrguingel. Abistaja, toetaja. Maud toetas mind siis, kui mu vanaema suri. Kuulas, lohutas, arvas. Suvel olime tihti ühe sombuse järve ääres. Mina, Maud ja Traat. Kolm imelikku ebalast. Me lihtsalt jõllitasime rohelist konnatiiki. Äkki karjus Maud: „Isamaa eest!” ja me hüppasime juunivette. Maudil oli ilus keha. Mul vist ka. Traadil oli raske. Isegi enne seda, kui me Maudiga ülikooli läksime, veetsime juuni kolmekesi koos. Pesitsesime seal väikese järve ääres. Hõikasime deviise ja hüppasime vette. Elu oli ilus. Ei teadnud ma midagi veel Temast ega Vobest ega maailmakorra kokkuvarisemisest. Vahepeal oli mul tunne, et meiega koos on veel keegi neljas. Keegi värviline. Me huuled olid külmad ja sinised. Traat suudles Maudi külmi huuli. Ma vaatasin neid suudlemas ja lürpisin jooki. „Ära usalda oma ligimest,” kriiskas Maud äkki ja Traat veeretas mu vette. „Andke mulle rohkem rambivalgust!” Suvi oli väga soe, ent pidevast külmas vees ligunemisest jäi see mu mälestustesse üpriski jahedana.
Mu vanaema oli konservatiivne provintsidaam. Ma olin üles kasvanud matriarhaadi käsu all, meeste sõna ei maksnud minu verikonnas. Ma tulin jõuliste, tugeva sõnaga naiste keskelt. Ja olin nende hulgas läbikukkunu. Malbe ja ennastohverdav, romantiline. Valmistasin neile – mehi põrmustavatele amatsoonidele – pettumuse. Olin kui sohitütar. Ma vanaema oli jõuline naine. Klassikalised režiimihõngulised mallid kandsid mu vanaema elu seest läbi. Kuhu astus vanaema, sinna astus vanaisagi. Vanaisa ütles sinine, vanaema ütles roheline. Jäi roheline. Reeglite murdmine oli väär ja viis põrguteele. Vanaema enda kehtestatud normid aitasid tal olevast läbi murda ja kindlustasid selle, et ta ei läinud kunagi endast välja, emotsioone kontrollis memm rangelt. Ta sünnitas neli last, kellest kolm oli poisid, ta kasvatas neid karmilt, printsiibikindlalt, hoolitses, et lõuna ajal oleksid laual keedukartul, kotlet ja hapukurk, pesi suures palis pesu ja triikis seda siis pisikese diivanilaua ääres. Vanaema oli ratsionaalne ja ettenägelik, ülimalt kokkuhoidlik, kuigi pensionipäeval võis osta ablastele jõnglastele šokolaadibatoone (mitte tahvleid). Eluõhtul kuulus tema ostuvõresse ka pudel head vodkat. Tema köögirätikud olid alati ideaalselt kappi paigutatud. Viimases sahtlis hoidis ta hallide lilledega trikood, kuid ta ei ujunud kunagi. Ta armastas oma lapsi ja lapselapsi, valvas alati, kas või silmanurgast, kuid sattus tihti hätta tunnete väljanäitamisega. Tema käekott oli kõva ja beež ning seda ei võinud lapsed puutuda, süngelt seisis see koridorilaual. Sügisel keetis ta moosi ja kompotti: hea perenaine, kuid õnnetu inimene. Siis ühel külmal suvealguse päeval mu vanaema suri ja ma elasin seda väga raskelt üle, kägaras ja kääksudes. See oli esimene surmjas surm minu elus. Maud oli koos minuga. Mul on nõnda valus praegu aktsepteerida, et Maudi enam mu kõrval pole. Kuidas saab inimene, kellele olen andnud nii palju ja kes on vastugi andnud, lihtsalt minema kõndida, jäädavalt lahkuda, seda samal ajal manifesteerides? Lõhkuda. Vanaema Helmi on mu kõrvalt kadunud ja sõbratar Maud ka. Kumb kaotusvalu on hullem? Kas pole need tegelikult üllatavalt sarnased? Maud on küll kuskil olemas, kuid minu jaoks teda enam ei ole. Ma tahaksin teda tagasi, teadmata, kas suudaksin talle tema jäärapäise, kitsarinnalise käitumise andestada.
Maudiga jagasime peaaegu kõike. Refereerisime mandlilõhnalistesse niisketesse suudlustesse puutuvat ning selgitasime patuseid-süütuid mõtteid. Hea oli toimunut-toimuvat kellegagi jagada. Minu esimene platoonilisest patusesse kulgenud ebaafäär kestis umbes kolmsada päeva. Ekstaatiline epohh. Plahvatuslik õitsemine. Maud elas mulle kaasa. Analüüsis. Esimene isik, kellega ma ennast jagasin, oli kõhn ja prink. Ta oli pigem tagasihoidlik kui ergas ning tema mõistus oli erakordselt täis värskeid, aga vist hulljulgeid ja lollipoolseid ideesid. Ta oli tundline ja teritas minugi meeli. Viis mind maale, paadiga sõitma ja tõi nurgapoest vaniljesaiakesi. Maud oli minuga koos ka sel eluperioodil, mil ma pidin otsustama, kes või mis minust edasi saab. Maud laitis mitmed mõtted maha. Nõnda kriitiline oli ta, tajudes minu puudusi – võib-olla jäi see tugev ning mitmekülgne, kuigi vist aus kriitika minusse kumama ja ma suutsin hiljem ka tema enda tegusid teravast vaatepunktist analüüsida, võta näpust, kas siis kättemaksuks või mitte. Siit ka minu hulljulgus tema kallimat hiljem verbaalselt brutaalselt tutistada ning väga enesekeskselt käituda, millest sigineski meie absoluuttüli ja lahkuminek for good. Nii olen ma üritanud seda ratsionaliseerida. Kuigi tegelikult, kui ma tagasi mõtlen, ei tundu see lahkuminek üldsegi nii selge ega arusaadav. Mingi jama, mingi kurjakuulutav kruvi, mingi saladus jäi meie vahele. Ja see ei lase mul vahel magada.
Loomulikult läksime me koos edasi õppima: Maud õppis kirjalikku tõlget, armastas peeni toite ja uinus kella nelja paiku öösel. Ta õppis ennastohverdavalt. Luges ebainimlikult palju. Ja kandis väga kummalisi riideid. Ta oli mulle nii kallis. Ma ei saa ütelda, et armastasin teda, kuna keeles, mida ma igapäevaselt kõige rohkem kasutan, on sellel väljendil kuidagi sakraalne mõõde, mitte nii, nagu igaühe mälusse puurdunud ingliskeelsel I love you’l, või te quiero’l, või ti amo’l. Ma armastan sind aga nõuab keelelihaste toonust, nõuab pikemat ettevalmistusperioodi, sügavamat mõtet väljendi taga. Vanemad ei ütle siin seda oma lastelegi. Maud, niisiis, oli mulle kallis. Oli. Ta kasvas minust lahku. Ja just sellises suunas. Tema minust. On ju igati moodne ütelda, et ma kasvasin temast lahku. Aga keegi ei ütle meelsasti, et ta kasvas minust lahku, või mis? Maud vokkis tol õhtul, kui ta minust lahku kasvas. Eemaldades brokoliõisikuid vartest ja kurnates imepeenikesi nuudleid hakkas ta minust lahku kasvama. Hiljem sojakastet tilgutades mõistis ta, et see on pöördumatu. Ja nii me õige pea ei kohtunudki enam: Maud kolis Raiko juurde, tõmbas jooned alla. Küll oli meil selsamal õhtul, mil Maud kärisedes minust lahku kasvas, huvitav lollipoolne jutuajamine, mis mul seniajani väga detailselt meeles on. Maud oli meie ilusad mustritega taldrikud kanavokki kuhjaga täis pannud ja me asusime toidu kallale. Ma mäletan, et meil mõlemal oli kohutav nälg, sest me olime millegipärast üpris kaua mööda linna ringi konnanud ning söömine oli sootuks ununenud. Nüüd kavatsesime selle tasa teha ja söögiriistade klõbinasse sulandusid iga natukese aja tagant kajakate hõiked avatud aknast. Taustal kõlas „Tabula rasa – Ludus”. Me sõime simpsonlikult. Ühtäkki märkasin, et ainult mina söön ahnelt. Maud oli kangestunud ja mõttesse vajunud. Tema must särk oli mustemaks tõmbunud. Maud rüüpas ja ütles: „Ma vihkan kaasaegset inimest. Isekad värdjad, raisk. Sina oled isekas ja mina olen isekas ja meie vanemad on isekad. Ei usu ma seda, et keegi käitub lähtuvalt teiste heaolust. Et keegi paneb kaaskodaniku himud esikohale.” Vastasin: „Kogu aeg ei peagi ju seda tegema. Vahel tuleb ka enda vajadustest lähtuda. Minu meelest jääb inimestes viimasel ajal just mingisugusest elementaarsest isekusest puudu: ma tunnen mitmeid nii isetuid inimesi, et nad kaotavad sellega pisut juba oma isikupärast ja teevad tegelikult oma karakterile valu. Ent võib-olla ei ole see karakteristikum just isekus. Võib-olla on see igavus või arvamusvaegus.” Maud neelatas, vaatas, kuidas mu sõrmed klaasi ümber kaardusid, ning sõnas: „Või noh, minu meelest tunned sa nii väheseid inimesi, et sa ei saa mitte mingisuguseid üldistusi teha.” See lause tegi mulle haiget, kuigi ei oleks pidanud. Maud jätkas: „Sa räägid eranditest, mis on ju vajalikud, kinnitamaks miskit reeglit. Usu mind, tänapäevane terve inimene tahab olla eriline, ihaldatud, tahab võimu, olla oma nišis parem kui kaaskondlane, tahab, ja kõik. Iga inimene on pelgalt oma naudingu peal väljas. Rohkem kui iial varem. Jagamine, andmine, heategemine on saanud mingi perversse kõrvalmaigu. See ei ole siiras. Oi, see on paha. See saab päädida pelgalt katastroofiga.” – „Miks sa ometigi sellest praegu räägid? Sa tõid praegu välja terve hunniku karakteristikume, ent enne sa rääkisid pelgalt isekusest. Ja sa üldistad ise ka ülemäära palju.” Maud pööritab silmi ja ma üritan meenutada, kas ta oli juba toiduvalmistamise ajal veini kummutanud