kuldsetesse lossidesse? Meie juuresolekul tarduvad hinged aukartusest ja hirmust, aga omasuguste armastuse järele tuleb meil laskuda nekropolidesse, millest ma just äsja rääkisin.”
Kuigi Charmion ei esitanud oma käskijanna jutule ühtki vastuväidet, võis tema huultel väreleva naeratuse järgi aimata, et ta ei pidanud kuninglikku isikut sugugi nii kättesaamatuks.
„Oh kuidas ma tahaksin, et minuga juhtuks midagi – mõni imeline, ootamatu seiklus!” jätkas Kleopatra. „Poeetide värsiread, süüria orjataride tantsud, hommikuni kestvad pillerkaaritamised roosipärgadega kroonitud lauakaaslaste seltsis, öised ringisõitmised, Lakoonikast toodud koerad, taltsutatud lõvid, küürakad kääbused, veidrike vennaskonna liikmed, võitlused tsirkuses, uued ehted, peenkangast kleidid, pärlikeed, Aasiast toodud parfüümid, kõige hinnalisemad haruldused, suurim luksus – miski ei rõõmusta mind enam, kõik jätab külmaks, kõik on nii tüütu!”
„Kohe näha,” lausus Charmion vaikselt, „et kuninganna on juba kuu aega olnud armukeseta ja juba tükk aega pole ta kedagi tappa lasknud.”
Pikast jutust väsinud, võttis Kleopatra jälle tema kõrval seisva peekri, niisutas huuli, ning tõstnud elegantse liigutusega käe laubale, sättis end mugavalt, et magama jääda. Charmion sõlmis sandaalid lahti ja hakkas paabulinnusulgedega õrnalt tema jalataldu paitama; peagi puistas uni kuldset liiva Ptolemaiose õe kaunitele silmalaugudele.
Sel ajal kui Kleopatra magab, pöördugem tagasi paaditekile ning imetlegem loojuva päikese võrratut vaatemängu. Silmapiiri kohal ujub lai lillakas lint, millesse lääne poolt seguneb oranžikaid toone; seal, kus lilla toon puutub kokku helesinisega, teiseneb see heledamaks ning hajub roosana sinisesse; kohas, kus Vulcanuse sepikojast alla kukkunud kilbina lõõmav päike pillub tulehelgilisi kiiri, on taevas heledalt sidrunkollane ning heidab türkiisjaid helke. Vesi, mida riivab viltune valguskiir, läigib tuhmilt nagu peegli hõbetatud tagakülg või mustriline mõõgatera; jõe käärude, soppide ja kõrkjate piirjooned kerkivad ähmases helenduses selgelt ja tumedalt esile. Tänu sellele hägusale valgusele võib eemal näha tillukest pruuni täppi, mis väreleb kiirtepeegelduses otsekui elavhõbedasele pinnale langenud tolmukübeke. On see sukelduv part, voolus triiviv kilpkonn, kas on krokodill õhtujaheda õhu ahmimiseks oma kühmulise pea veest välja pistnud või on see vee alt vaevu paistev jõehobu kõht? Või hoopis mõni vee alanemise tõttu paljastunud kivi – peab ju vetevalla isa Hopi-Mu uuesti täitma tünne, mis ta suvisel pööripäeval Kuumägede kohal alla kallatud vihmast tilgatumaks jäid.
Ei midagi niisugust. Vannun korralikult kokkuseatud Osirise keha tükkide juures6! Tegu on hoopis inimesega, kes just nagu kõnniks ja libiseks mööda veepinda… juba võibki näha lootsikut tema all, üsna pähklikoore moodi, nagu selili lebavat avatud kõhuga kala, kolm kooretükki üksteisega ühendatud – üks põhjaks ja kaks külgedeks – ja tõrvatud nööriga otstest kokku köidetud. Kipaka aluse parrastele toetudes seisab mees ning aerutab üheainsa mõlaga, mis on ühtaegu tüüriks. Ja kuigi viiekümne sõudjaga kuninglik paat jõudsalt edasi tõttab, ei tundu lootsik talle alla jäävat.
Kleopatra soovis mingisugust ebatavalist seiklust, midagi täiesti ootamatut; ning see salapärane lootsik paistabki endas kandvat kui mitte seiklust, siis vähemalt üht seikluseotsijat. Ehk ongi tema meie loo kangelane? Täiesti võimalik.
Igal juhul oli tegu kauni kahekümneaastase noormehega, kellel olid süsimustad, sinakalt helkivad juuksed, tema nahk helendas kuldselt ning kehaehitus oli sedavõrd täiuslik, et teda võis pidada Lysippose7 loodud pronkskujuks; kuigi ta oli juba kaua aega aerutanud, polnud temas märgata vähimatki väsimust ning tema laupa ei katnud ükski higipiisk.
Päike hakkas vajuma silmapiiri taha ja tema poolikule kettale joonistus kauge linna pruun siluett, mida silm poleks ilma selle erilise valguseta suutnud eristada; peagi kustus päike täielikult ning tähed, öised kaunitarid, avasid taevasinas oma kuldsed õiekarikad. Kuninglik paat, mille järel liikus kipakas lootsik, peatus musta marmortrepi juures, mille iga astme kõrval istus Kleopatra vihatud sfinks. See oli suvepalee sadamasild.
Toetudes Charmionile, kadus Kleopatra kiiresti nagu kiirgav nägemus tõrvikuid hoidva orjadespaleeri vahele.
Noormees tõstis lootsiku põhjast suure lõvinaha, heitis selle õlgadele, hüppas kergelt maale, tõmbas lootsiku kaldale ja suundus palee poole.
III
Kes siis on see noormees, kes julges kooretükil sõudes järgneda kuninglikule paadile ning suutis kiiruses võistelda viiekümne palmiõliga võitud Kuši8 maalt pärit sõudjaga? Mis kihk teda tagant tõukab ja innustab? Intuitsiooniga õnnistatud poeedi seisund kohustab meid seda teadma, sest poeet peab leidma – mitte ainult meeste, vaid mis veelgi keerulisem, ka naiste juures – selle aknakese, mille kaudu Momos9 tahtnuks kiigata inimese südamesse.
Muidugi pole sugugi nii lihtne teada saada, mida mõtles peaaegu kaks tuhat aastat tagasi üks Keme maalt pärit noormees, kes järgnes Hermonthisest naasva Euergeteste dünastia kuninganna ja jumalanna Kleopatra paadile. Ent püüdkem siiski.
Manduschopshi pojal Meiamunil oli iseäralik iseloom; kõik see, mis erutas lihtsaid surelikke, jättis teda täiesti külmaks; tundus, et tema pärineb kõrgemast rassist või on tema isaks koguni mõni jumal ise. Tema pilk oli särav ja terane nagu kullil, ning otsekui marmorpjedestaalilt heiastus tema laubalt majesteetlikkust; tema ülahuul andis näole suursuguselt põlgliku ilme ja ninasõõrmed olid puhevil nagu isemeelsel hobusel; ehkki ta oli peaaegu tütarlapselikult graatsiline ning tema rind kauni kujuga ja sile nagu naiselikul jumalal Dionysosel, peitusid näiliselt õrna pealispinna all terasest närvid ja herakleslik jõud. Mõnedel antiiksetel olenditel on eriline privileeg ühendada endas naiselik ilu mehe jõulisusega.
Mis aga puutub tema nahavärvi, siis tuleb tunnistada, et see oli punakas nagu apelsinil, üsna kaugel valgest või roosast, mis meie kujutluses seondub iluga; ent sellegipoolest oli ta äärmiselt võluv noormees, kelle tähelepanu püüdlesid väga erinevatest rahvustest naised – nii kollased, punased, tõmmud, pruunid kui ka kuldjuukselised ning mitugi valgenahalist kreeklannat.
Ent ei maksa arvata, nagu olnuks Meiamun armuseikluste otsija: ta oli niisama kõigutamatu ja külm nagu vana Priamose põrm või Hippolytose tarkus; just nagu Isise saladustesse pühenduma valmistuv valges tuunikas neofüüt, elas ta kasinat elu; tihtipeale pole ema jäise pilgu all värisev neiugi sedavõrd siivsalt puhas.
Ligipääsmatu loomusega Meiamunil olid iseäralikud harrastused: hommikuti lahkus ta rahulikult kodust, võttes kaasa jõehobunahast kilbi ja kõverateralise saabli harpe, kolmnurkse vibu ja kidaliste nooltega ussinahkse nooletupe; seejärel suundus ta kõrbesse ning kappas seal oma välejalgsel kitsalaubalisel lehviva lakaga märal, kuni leidis emalõvi jäljed: talle meeldis lõvipoegi otse ema kõhu juurest ära võtta. Igas ettevõtmises paelus teda ainult risk ja see, mis võimatu; ta armastas käia läbimatuid radu mööda, ujuda tormitsevas vees ning Niiluses oleks ta selleks kindlasti valinud kärestikud – teda tõmbas ohtude kuristik.
Selline oli Meiamun, Manduschopshi poeg.
Juba mõnda aega olid tema kombed iseäranis taltsutamatud: ta kadus mitmeks kuuks liivade ääretusse ning käis harva kodus. Asjatult seisis murelik ema nende maja lamedal katusel ning seiras väsimatul pilgul teed. Pärast pikka ootamist märkas ta viimaks silmapiiril keerlevat tolmupilvekest; pilv hõrenes peagi ning nähtavale ilmus tolmune Meiamun kontkõhnal hobusel, kelle silmad olid verdunud, sõõrmed värisesid ja küljed olid haavades, mis ei pärinenud kaugeltki kannustest.
Riputanud oma tuppa mõne hüääni- või lõvinaha, kadus ta taas.
Ning ometi võinuks Meiamun olla õnnelikust õnnelikum: temasse oli armunud preester Afomuthise tütar Nephte, kõige kaunim olend Arsinoe nomosest10. Kuid Meiamun ei teinud märkamagi Nephte hurmava pilguga võluvaid mandlisilmi, punahuulelist naeratust, pimestavvalgeid hambaid, kaunikujulisi käsivarsi ja jalgu, mis olid kaunimad kui