target="_blank" rel="nofollow" href="#n12" type="note">12 jõe orgu. Kuulsad Semiramise aiad on selle kõrval kahvatud.
Me ei hakkagi rääkima seitsmest või kaheksast erineva temperatuuriga saalist, kus valitses kuum või jahe aur, kus võis leida laekaid parfüümide, võiete, õlide, pimsskivi ja hobusejõhvist hõõrumiskinnastega, ning muudest antiikaja kümbluskunsti peentest nüanssidest, milles valitses äärmine meelelisus ja peenus.
Toetudes Charmioni õlale, jõudis Kleopatra kohale; ta oli väsinud, oli pidanud omal jõul tegema ligi kolmkümmend sammu – tohutu jõupingutus! Kerge roosa helendus põskede läbikumaval nahal elustas kahvatust; merevaigukarva oimukohtadel paistsid sinakad veresooned; tema sile ja antiikaja inimestele iseloomulik madal, kuid kujult ja ümaruselt täiuslik laup läks laitmatu joonega üle rangeks, sirgeks, otsekui kameelt pärit ninaks, mille roosatavad sõõrmed lõid pisimagi tundevirvenduse puhul värelema nagu armunud ematiigril; tema väike ja ümmargune, ninale hästi lähedal paikneva suu ülahuul moodustas kõrki ilmet andva kaare, ent alahuule niiskest punavast läikest võis välja lugeda varjamatut meelelisust ja erakordset elujanu. Tema silmalaud olid kitsad, kulmud aga peened ja peaaegu sirged. Loobugem kirjeldamast silmi; neis oli nii tuld, raugust kui säravat selgust, mis paneksid pea pööritama Anubise koeralgi; iga tema pilk oli kaunim kui Homerose või Mimnermose luuletus; võluva profiili lõpetas väärikalt jõust ja võimukusest kõnelev kuninglik lõug.
Graatsilises ja suursuguses poosis, keha kergelt taha kallutatud, jalg ette sirutatud nagu pjedestaalilt alla laskuval jumalannal, kuid pilk veel ikka taevaavarustele suunatud, seisis ta basseini esimesel astmel; rinnakumeruste kohalt laskusid maani kaks kaunist riidevolti. Olnuks kujur Kleomenes tema kaasaegne, oleks ta meeleheitehoos oma Venuse tükkideks löönud.
Ootamatu tuju ajel käskis ta Charmionil hõbeniitidest juuksevõrgu teisega asendada: nüüd eelistas ta lootoseõitest ja pilliroost põimitud merede valitsejanna pärga. Charmion täitis käsu ning vallapäästetud juuksed langesid mustava kosena õlgadele ja raamistasid küpsete viinamarjakobaratena tema imekauneid põski.
Seejärel vallandus kuldpandlaga kinnitatud linane tuunika, libises otsekui marmorist keha mööda alla ning langes valge pilvena maha nagu luik Leda ette…
Kuid kus viibis sel ajal Meiamun?
Oh julma saatust – kui paljud tundetud asjad saavad nautida eeliseid, mis paneksid armunul pea ringi käima! Tuul mängleb lõhnavate juuksekiharatega ja suudleb kauneid huuli, oskamata seda hinnata; vesi, mis paitab hellitavalt kaunist, ihaldatavat keha, jäädes täiesti ükskõikseks; peegel, mis näitab nii palju võluvaid pilte; koturn või sandaal, mis kängitseb endas väikest jumalikku jalga – oh kui palju kaduma läinud rõõme!
Kleopatra pani oma roosa jalakese vette ning astus allapoole; värelev vesi embas teda hõbedase vööna ning keest vallapääsenud pärlitena võbelesid tema rinnal ja õlgadel veetilgad; veepinnale tõusnud paksud juuksed hõljusid kuningliku mantlina tema selja taga; kuningannaks jäi ta isegi kümmeldes. Ta liikus vees ringi, ammutas põhjast pihku kullaliiva ja viskas seda naerdes naiste poole; basseini äärele toetudes mängis ta oma aaretega: kord näitas ainult siledat, läikivat selga, siis aga ilmutas end kogu oma ilus nagu Venus Anadyomene – nii seadis ta vaatamiseks oma ilu eri palgeid.
Korraga karjatas ta valjult nagu Aktaionist ehmatatud Diana; läbi lehestiku oli ta märganud silmi, mis helkisid kollakalt nagu lõvil või krokodillil.
See oli Meiamun; end maad ligi hoides ja hingeldades nagu niidule jooksnud hirvevasikas piilus ta, ise hädaohtlikust õnnest joobunud, kümblevat kuningannat. Ehkki noormees oli hulljulge, tungis Kleopatra karje külma mõõgaterana tema südamesse, kogu keha kattus külma higiga; veri tuksles meelekohtades, hirmu raudne käsi pitsitas kõri.
Kohale tormasid odadega eunuhhid; Kleopatra osutas puudesalule, kust leitigi kössitav Meiamun. Kuna vastupanu oli võimatu, siis ei hakanudki ta üritama ja laskis end kinni võtta. Juba kavatsesidki eunuhhid Meiamuni tappa ning oma kohustuse oleksid nad täitnud neile omase julma ükskõiksusega, ent Kleopatra, kes oli jõudnud endale calasiris’e ümber heita, peatas nad käeliigutusega ning käskis kinnivõetu enda juurde tuua.
Meiamunil ei jäänud muud üle kui langeda põlvili ja käed nagu jumalate altari poole palvetades ette sirutada.
„Oled sa Roomast saadetud palgamõrvar? Miks tungisid sa sellesse pühasse paika, kuhu mehi ei lasta?” küsis Kleopatra võimukalt.
„Olgu mu hing Amenthi kaaludel kerge ja karistagu mind päikese- ja tõejumalanna tütar Tmei, kui ma haun teie vastu kurja, kuniganna!” vastas endiselt põlvili kössitav Meiamun.
Meiamuni nägu kõneles nii selgelt siirusest ja aususest, et Kleopatra heitis kahtlustused kohe kõrvale ega vaadanud enam noort egiptlast nii vihasel ja ärritunud pilgul.
„Mis põhjus sundis sind tulema paika, kus ees ootab kindel surm?”
„Ma armastan teid,” lausus Meiamun vaikselt, kuid selgelt, sest nüüd oli ta julguse tagasi saanud, nagu ikka äärmuslikes olukordades, kui enam hullemaks minna ei saa.
„Ah siis sina lasksidki lendu papüüruseribaga noole?” hüüatas Kleopatra, ning kummardunud noormehe poole, haaras tal järsu liigutusega käest kinni; „põrgukoera Omsi nimel – sa oled üks jultunud lurjus! Nüüd tunnen ma su ära, sest olen juba ammu märganud, kuidas sa tumeda varjuna mu kannul käid… Sa olid Hermonthise pidustustel Isise auks peetud rongkäigus, sa sõudsid kuningliku paadi järel. Ah et sina himustad siis kuningannat! Tagasihoidlik soov! Küllap loodad, et su tunnetele vastatakse… Loomulikult kingin ma sulle oma armastuse… Miks ka mitte?”
„Ärge naerge minu üle, kuninganna,” vastas Meiamun kurvalt. „Ma olen tõesti meeletu ja väärin surma; olge armuline, laske mind tappa.”
„Ei, täna tahan ma olla suuremeelne, ma kingin sulle elu.”
„Milleks mulle elu? Ma armastan teid.”
„Olgu siis nii,” vastas Kleopatra. „Sa sured. Sa oled veidra, hullumeelse unistuse küüsis; sinu soovid ja kujutlused on ületanud lubatud piiri. Sa armusid kuningannasse – ilmselt pead sa end Caesariks või Marcus Antoniuseks. Küllap arvasid sa hullumeelse sonimise hetkedel, et teatud asjaolude kokkulangemise puhul – aga seda juhtub vaid kord tuhande aasta jooksul – võib Kleopatra sinusse armuda. Ja vaata – see, mida sa pidasid võimatuks, läheb nüüd täide: ma muudan su unistuse tõeks; mulle meeldib, kui ma kordki elus saan täita ühe meeletu lootuse. Ma ümbritsen su sära ja hiilgusega; ma tahan, et su saatuses oleks üks ere hetk. Sa oled kõige madalamal astmel, mina tõstan su üheainsa liigutusega kõrgele. Ma toon su välja olematusest, ma teen su jumalaga võrdseks ning paiskan siis tagasi olematusesse – ongi kõik. Kuid ära nimeta mind pärast julmaks, ära anu halastust ega löö vankuma, kui see tund kätte jõuab. Ma olen hea, ma annan su hullusele järele; ma võiksin käskida sind otsekohe tappa, aga sa ütled, et armastad mind – niisiis käsin ma su tappa alles homme. Ühe öö eest tuleb sul eluga maksta. Ma olen suuremeelne: ma ostan sinu elu, kuigi võiksin selle kohe võtta. Ja miks sa minu ees põlvitad? Tõuse üles, anna mulle käsi ja lähme paleesse.”
VI
Muistse maailmaga võrreldes on meie maailm väike ja meie pidustused Rooma patriitside ja Aasia valitsejate pillava luksuse kõrval haledad; nende argipäevased söömingud tunduksid tänapäeval ohjeldamatute orgiatena ning Luculluse poolt mõnele lähedasele sõbrale korraldatud söömaaja ülejääkidest saaks tänapäeva linn nädal aega söönuks. Meie kasinate tavade juures on raske ette kujutada nende suurte isandate pillavat eluviisi, kus tegelikkuseks sai isegi see, mida võis sünnitada kõige julgem, kummalisem ja võimalikkuse piire ületavam kujutlusvõime. Meie paleed on nagu tallid, kuhu Caligula poleks iial oma hobust pannud; ka kõige rikkam konstitutsiooniline monarh ei ela nii luksuslikult, kui elas Rooma satraap või prokonsul. Silmipimestav päike, mis kunagi säras maa kohal, on igaveseks hääbunud surmavasse ühetaolisusesse; mitte kunagi enam ei tõuse see päike mustava inimsipelgapesa kohale, kus võis kohata titaanide taolisi hiiglasi, kes kolme sammuga terve maa läbi kihutasid, nagu need hobused, kellest räägib Homeros; jäädavalt on kadunud Lylacqi* ja Paabeli