kasutades kange joogi. Ta valas selle kannu sisse ja ütles salaja Brangienile:
„Tüdruk, sul tuleb minna koos Isoldega, keda sa truult armastad, kuningas Marci riiki. Võta see veinikann ja kuula hoolega, mis ma ütlen. Peida see nii ära, et kellegi silmad seda ei näeks ja kellegi huuled ei puudutaks. Kui saabub pulmaöö ja sa pead abikaasad omavahele jätma, valad sa selle rohuveini karikasse ja viid kuningas Marcile ja kuninganna Isoldele, et nad selle koos ära jooksid. Aga pea silmas, kulla tüdruk, et ainult nemad tohivad seda jooki juua, sest sellel on imevägi: need, kes seda koos joovad, hakkavad teineteist igavesti armastama kõigi meelte ja mõtetega, nii elus kui surmas.”
Brangien lubas kuningannale, et teeb kõik nii, nagu see soovib.
Kõrgeid laineid lõigates viis laev Isolde teele. Aga mida kaugemale ta Iirimaast jõudis, seda kurvemaks läks tema meel. Istudes koos Brangieni, oma teenijannaga, telgis, valas ta kodumaad meelde tuletades pisaraid. Kuhu need võõramaalased ta viivad? Kelle juurde? Millisele saatusele vastu? Kui Tristan tuli tema juurde ja tahtis teda lahkete sõnadega lohutada, sai ta tigedaks, lükkas Tristani eemale ja viha täitis tema südame. Tema, võrgutaja ja Morholti tapja, oli tulnud ja kiskunud ta kavalusega eemale emast ja kodumaast; ta ei suvatsenud teda endale jätta, vaid viib nüüd merd mööda nagu saaki vaenlase maa poole! „Oh mind õnnetut!” mõtles ta. „Olgu neetud see meri, mis mind kannab! Ma pigem sureksin maal, kus olen sündinud, kui elaksin seal kaugel!..”
Saabus päev, mil tuul vaikis ja purjed rippusid elutult masti küljes. Tristan andis käsu randuda ühel saarel ja merereisist tüdinud sada Cornouailles’ rüütlit ning meremehed läksid maale. Laevale jäid vaid Isolde ja keegi väike teenijanna. Tristan tuli kuninganna juurde ja püüdis teda lohutada. Et päike paistis palavalt ja neil oli janu, küsisid nad juua. Teenijanna läks jooki otsima ja leidis veinikannu, mille Isolde ema oli andnud Brangienile. „Ma leidsin veini!” hüüatas ta. Aga ei, see polnud vein: see oli kirg, ere rõõm, lõputu ahastus ja surm. Tüdruk täitis peekri ja viis selle perenaisele. Isolde jõi jooki suurte sõõmudega ja ulatas peekri Tristanile, kes selle tühjendas.
Sel hetkel sisenes Brangien ja nägi neid teineteisele vaikides otsa vaatavat, nagu oleksid nad suures segaduses ja teineteisest võlutud. Ta nägi peaaegu tühja kannu ja peekrit. Ta haaras kannu, jooksis ahtrisse, viskas selle lainetesse ja oigas:
„Oh mind õnnetut! Olgu neetud see päev, mil ma sündisin, olgu neetud see päev, mil ma sellele laevale asusin! Isolde, mu sõbratar, ja teie, Tristan, te olete joonud surmajooki!”
Laev purjetas edasi Tintageli poole. Tristanile tundus, et mingi teravate okaste ja lõhnavate õitega taim ajas oma juuri tema verre ja südamesse, köites tugevate sidemetega kogu tema keha, mõtted ja soovid Isolde kauni keha külge. Ta mõtles: „Andret, Denoalen, Guenelon ja Gondo ne, alatud mehed, te süüdistasite mind selles, et tahan endale saada kuningas Marci maad. Ah, ma olen veelgi halvem, ja see pole maa, mida ma endale tahan! Hea onu, kes te armastasite mind kui orbu enne seda, kui saite teada, et minus voolab teie õe Blanche euri veri, teie, kes te nii kibedasti nutsite, kui kandsite mind kätel aerudeta ja purjedeta paadi juurde, hea onu, miks ei ajanud te kohe esimesel päeval minema eksinud last, kes oli teie juurde tulnud selleks, et teid reeta? Oh, mis ma üldse mõtlen? Isolde on teie naine ja mina teie läänimees. Isolde on teie naine ja mina teie poeg. Isolde on teie naine ega saa mind armastada.”
Aga Isolde armastas teda. Ta tahtis teda vihata. Kas siis ei põlanud Tristan teda alatul kombel ära? Ta tahtis teda vihata, ent ei suutnud, sest ta südame oli haaranud õrn tunne, mis oli tugevam kui viha.
Brangien jälgis neid õudusega ja tundis hirmsaid piinu, sest ainult tema teadis, millist halba ta oli põhjustanud. Ta nägi kahe päeva jooksul, kuidas nad keeldusid söögist, joogist ja lohutavatest sõnadest, otsisid teineteist nagu pimedad, kes kobades teineteise poole püüdlevad, on õnnetud, kui teineteise järele igatsevad, ja veel õnnetumad, kui koos olles värisevad esimese ülestunnistuse ootel.
Kolmandal päeval, kui Tristan tuli laevale püstitatud telgi poole, kus istus Isolde, sõnas see lühidalt:
„Astuge sisse, auline isand.”
„Kuninganna, miks te mind isandaks nimetate?” ütles Tristan. „Kas ma pole pigem teie läänimees, teie alam, kes teid austab, teid teenib ja teid armastab kui oma kuningannat ja emandat?”
Isolde vastas:
„Ei, sa tead väga hästi, et oled minu isand ja käskija! Sa tead, et olen sinu jõu lummuses ja sinu ori. Ah, miks ei jätnud ma tookord ravimata rändmuusiku haavu! Miks ei lasknud ma sootaimede vahel surra koletise tapjat! Miks ei lasknud ma langeda tema peale juba tõstetud mõõka, kui ta kümbles! Oh häda! Ma ei teadnud siis seda, mida tean nüüd!”
„Isolde, mis see siis on, mida te nüüd teate? Mis teid vaevab?”
„Oh, mind vaevab see kõik, mida ma tean, ja see kõik, mida näen. See taevas vaevab mind, ja see meri, ja mu keha ja kogu mu elu!”
Ta pani oma käe Tristani õlale; pisarad tuhmistasid tema silmade sära, ta huuled värisesid. Tristan kordas:
„Sõbrake, mis teid ikka vaevab?”
Isolde vastas:
„Armastus teie vastu.”
Nüüd surus Tristan oma huuled Isolde omadele.
Kui nad niimoodi esimest korda kogesid armastuse rõõmu, pääses neid valvava Brangieni suust karjatus, ja käed välja sirutatud, langes ta pisaraisse uppudes nende jalge ette:
„Jätke järele, õnnetud, ja kui võite, siis minge tagasi, kus olite! Aga ei, siit ei ole tagasiteed, nüüd kisub armastuse jõud teid kaasa ja iialgi enam ei saa te rõõmu tunda ilma valuta. See on rohuveini võlujõud, mis teid enda võimusesse on võtnud, see on armujook, mille teie ema, Isolde, usaldas minu kätte. Seda pidi koos teiega jooma kuningas Marc; aga saatan on meie kolme üle nalja heitnud ja teie kaks tühjendasite peekri. Sõber Tristan, kulla Isolde, karistuseks selle eest, et ma veinikannu nii halvasti valvasin, annan teile oma keha ja oma elu; sest minu süü tõttu jõite te neetud karikast nii armastust kui surma!”
Armastajad langesid teineteise embusse, nende ilusates kehades värisesid kirg ja elujanu. Tristan ütles:
„Tulgu siis surm!”
Ja kui õhtuhämarus langes kuningas Marci maa poole kihutavale laevale, andusid nad igavesti kokkukuuluvatena armastusele.
V
BRANGIEN ANTAKSE ORJADE KÄTTE
Sobre totz avrai gran valor, S’aitals camisa m’es dada, Cum Iseus det a l’amador, Que mais non era portada.
Kuningas Marc ootas Heledapäist Isoldet rannal. Tristan võttis Isoldel käest kinni ja viis ta kuninga juurde; kuningas võttis omakorda Isolde käe oma pihku. Suurte auavalduste saatel viis ta tulevase kuninganna Tintageli lossi, ja kui Isolde ilmus läänimeeste keskele saali, heitis tema ilu kõikjale sellist sära, et seinad hakkasid helendama nagu päikesetõusu ajal. Siis kiitis kuningas Marc pääsukesi, kes nii armsasti olid temale toonud kuldse juuksekarva; ta kiitis Tristanit ja tema rüütleid, kes hulljulgelt läksid laevaga otsima rõõmu tema silmadele ja südamele. Aga oh häda! Laev tõi teile, auväärne kuningas, ka kibeda kurvastuse ja hirmsad piinad.
Kaheksateistkümne päeva pärast kutsus kuningas kokku kõik parunid ja võttis naiseks Heledapäise Isolde. Öö saabudes asus Brangien kuninganna häbi varjamiseks ja tema surmast päästmiseks Isolde asemel abieluvoodisse. Karistuseks lohakuse eest, millega ta merel valvet pidas, ja armastusest sõbratari vastu ohverdas ta truu kaaslasena oma süütuse; pime öö varjas kuninga eest pettuse ja tema häbi.
Jutustajad väidavad, et Brangien ei olnud siiski rohuveini kannu merre visanud ja armastajad polnud seda ka päris tühjaks joonud; et hommikul, kui perenaine oli tulnud võtma sisse oma kohta kuninga voodis, valas Brangien peekrisse selle, mis oli võlujoogist järele