Tristani ja Isolde lugu. Joseph Bedier

ei suutnud Marc kunagi oma südamest välja ajada ei Tristanit ega Isoldet; aga teadke, head kuulajad, et ta ei olnud joonud rohuveini. Mitte mürk ja nõidus, vaid tema õilis ja õrn süda sundis teda armastama.

      Isolde on kuninganna ja näib elavat rõõmus. Isolde on kuninganna ja elab kurbuses. Kuningas Marc armastab hellalt Isoldet, rüütlid austavad teda ja alamrahvas jumaldab. Isolde päev möödub rikkalikult kaunistatud ja lilledega ehitud tubades. Isoldel on ilusad kalliskivid, purpursed kangad ja Tessaaliast toodud vaibad. Talle laulavad har saatel rändlaulikud ja tema eesriietele on tikitud leopardid, kotkad, papagoid ja kõik mere- ja metsaelukad. Isoldel on kirgas ja kaunis armastus ja Tristan on tema lähedal alati kui vaja, nii päeval kui ööl; sest suurte härraste kombel magab ta kuninglikus kambris koos lähedaste ja ustavate inimestega. Ometi Isolde väriseb. Miks ta seda teeb? Kas ei hoia ta oma armastust salajas? Kes kahtlustaks Tristanit? Kes ometi hakkaks kahtlustama poega? Kes seda näeb? Kes luurab ta järele? Kes tunnistab? Jah, üks tunnistaja on Brangien; Brangien jälgib teda; ainult Brangien teab kõike, Brangien hoiab ta elu oma kätes. Jumal küll! Kui ta ühel päeval on tüdinud kohendamast voodit, milles ta veetis esimese öö, ja tunnistab kõik kuningale üles! Kui Tristan hukkuks tema reeturlikkuse tõttu!.. Hirm teeb kuninganna meeletuks. See ei ole ustav Brangien, see on tema enda süda, mille pärast ta piinleb. Kuulake, head inimesed, millise koletu reetmise ta välja mõtles! Aga nagu te kuulete, Jumal halastas tema peale; olge ka teie tema vastu kaastundlikud!

      Sellel päeval olid kuningas ja Tristan eemal jahil ja Tristan ei saanud kuriteost teada. Isolde kutsus kaks orja, lubas anda neile vabaduse ja kuuskümmend kuldmünti, kui nad teevad seda, mida ta tahab. Mehed vandusid.

      „Ma annan teile kaasa ühe noore tüdruku,” alustas kuninganna. „Te viite ta sügavasse metsa, sellisesse kohta, et mitte keegi ei saa mitte kunagi juhtunust teada. Seal tapate ta ja toote mulle tema keele. Jätke meelde tema sõnad, mis ta teile ütleb, ja korrake mulle neid. Minge nüüd; tagasi tulles olete vabad ja rikkad mehed.”

      Siis kutsus ta Brangieni:

      „Sõbrake, sa näed, kuidas mu keha nõrkeb ja kannatab; kas sa ei tahaks minna metsa ja korjata rohtusid, mis aitavad selle häda vastu? Kaks orja juba ootavad sind; nad teavad, kus kasvavad kasulikud taimed. Mine nendega koos, õeke, ja tea, et kui ma saadan su metsa, siis teen seda oma rahu ja elu pärast.”

      Orjad viisid tüdruku kaasa. Metsa jõudes tahtis ta peatuda, sest tema ümber oli igal pool külluses ravimtaimi. Aga mehed ajasid teda üha kaugemale:

      „Tule, tüdruk, see siin pole sobiv koht.”

      Üks ori käis tema ees, teine tema järel. Teerada polnud enam näha, kõikjal olid okkad, astlad ja ohakad. Ees kõndiv mees tõmbas välja mõõga ja keeras ümber; Brangien viskus teise mehe poole, et abi otsida, aga sellelgi oli mõõk peos ja ta ütles:

      „Tüdruk, me peame su tapma.”

      Brangien kukkus rohule ja tema käed püüdsid mõõku eemale juhtida. Ta palus armu nii haledal ja õrnal häälel, et orjad ütlesid: