Ja ammugi mitte kontsadel naabritüdrukuga. Kuid Ljova tahtis teda tähelepanu ja lahkuse eest tänada.
„Ära luiska, mis ilu saab tumedaverelisel olla! Kuid Olja ütleb, et tumedad silmad on väljendusrikkad, mis sa arvad?”
Miskipärast ei läinud ta ära, lihtsalt ei läinud – luges oma kirjandust, vaatas aknast välja, jutustas oma sõbrannadest. Pärastpoole tõi valgetes haiglatassides teed.
Vanaema oli hommikust peale olnud teadvuseta, võõras kogukas keha võõras voodis. Apteegitädid olid emale telegrammi saatnud, kuid täiesti arusaamatuks jäi, millal ja mismoodi ta koos rinnalapsega kohale jõuab.
„Väljas on juba täitsa pime, ma saadan sind. Ei tohi öö otsa siin istuda! Ära muretse, keegi ei hakka mind otsima – ema on haiglas valves, õde õpib sõbranna juures. Ma kõnnin sageli koju pimedas, pole hullu!”
Tüdruk saatis teda tõesti täitsa koduni, siis aga otsustas korterisse kaasa tulla. Õnneks naabrinaised magasid juba, pärimist ja hädaldamist poleks kohe sugugi tahtnud.
„Sa mine lihtsalt kohe voodisse, ja kõik! Ning mõtle matemaatikast, ainult matemaatikast, tuleta meelde mõni pikk keeruline võrrand. Mina aga istun siin laua juures. Sest üksinda on kõhe magama jääda, aga kui keegi istub kõrval, on palju lihtsam.”
Täiesti arusaamatu, mismoodi see võõras tundmatu tüdruk kõigest aru sai.
Järgmine päev osutus veel hirmsamaks, sest Ljova ei leidnud vanaema palatist. Seal oli ainult tühi voodi, hall haiglatekk korralikult peale tõmmatud. Algul ta isegi rõõmustas, idioot, arvas, et vanaema sai terveks ja kõndis minema. Kuid siis tuli Asja Naumovna ning, võtnud käest kinni, viis ta vaikides koridori lõppu. Seal istus jälle Tanja, kuid juba ilma õpikuteta, ning alles kui ta töinama pistis, mõistis Ljova, et kõik oli lõppenud.
Ema jõudis kohale nädala pärast, Ljova elas kõik see aeg Asja Naumovna juures, magas kapi taga välivoodil, vahtis nürilt pildialbumeid, mida Tanja õde Ljudmila talle pihku pistis. Õde polnud üldse muinasjututegelase Ljudmila moodi, pigem sarnanes ta mingisuguse mulatitariga „Tom Sawyer’ist” – pea tihedalt täis musti krussis kiharaid. Tanja ise istus samuti kodus, kurtis külmetust, kirjutas midagi ümber ja joonis. Päeval jootis ta Ljovale maasikamoosiga teed sisse, valas suure ilusa tassi täis, lükkas ette suuremaid marju.
Tulid ja läksid erinevad inimesed: õe sõber, kellel oli imelik nimi – Zinovi, naabrinaised, Tanja klassiõed. Üks, pikk ja kuluvalge, istus lausa õhtuni, püüdes vaiksel häälel Tanjat milleski veenda, läks lõpuks pahaselt käega rehmates ikkagi ära.
Hirmus mõeldagi, mida Ljova oleks üksinda peale hakanud ja mismoodi neid päevi üldse üle elanud.
Lõpuks ema saabus. Ljova oli esimest korda jaamas kellelgi vastas ega leidnud kohe õiget perrooni. Kõik reisijad paistsid lõputust sõidust väsinuna, olid kortsus ja uniste kaamete nägudega, kuid ikkagi ta ehmus ema nähes, sedavõrd vana ja paksuna paistis ta, süles tatine röökiv titt. Tema õde, seesama titt, oli rongis külma saanud, nuttis lakkamatult südantlõhestavalt, mistõttu Ljova sõitis ise dokumente koolist ära võtma. Juba oli teada Jampolski surm ägedakujulise diabeedi tagajärjel.
Oleks vanaema elus olnud, oleks ta midagi välja mõelnud – minna üle Tsõgankovi juurde või pakkuda end koguni Oistrahhile, mis sest, et tollel on teistsugune õpetamismaneer ja endalgi paras hulk õpilasi.
Kui Jampolski oleks elus olnud, oleks ta midagi välja mõelnud – võtnud enda juurde elama nagu Leonid Kogani või organiseerinud talle koha kooliinternaadis. Neil oli ju mujalt tulnud laste jaoks internaat!
Oleks ta ise kasvõi paar aastat vanem olnud…
„Ei juhtu midagi hullu, kui sa elad mõnda aega Habarovskis! See on suur linn, seal on teater ja filharmoonia, lähed normaalsesse kooli nagu kõik normaalsed lapsed. Näed Amuuri, vapustavalt ilus! Muide, väga hästi saab muusikaharidust jätkata, pärast kaheksandat klassi võetakse vastu muusikakooli. Mark lubas lähemal ajal klaveri osta. Ljovtšik, meil on oma korter, täiesti ilma naabriteta, kujutad ette?! Pese nii kaua, kui tahad, mitte keegi ei prõmmi vannitoa uksele, naabrid ei keera kerogaasi kinni. Miks sa vait oled?!”
Ema sai kõigest aru, muidugi sai ta kõigest aru, silmad reetsid. Võib ette kujutada, milline muusikakool seal on! Miks, miks ometi oli nende ellu ilmunud see neetud Mark?!
Ema pingutas viimasest jõust, pakkis kokku mingeid tasse ja patju, kuid jõudnud vanaema riieteni, puhkes ahastavalt ja lootusetult nutma.
„Jumal küll, jumal küll, kuidas see juhtus, ma ei suuda uskuda, lihtsalt ei suuda uskuda! Ja ei jätnud hüvastigi! Mu jumal, me ei jätnud isegi hüvasti!”
Ning hakkas äkki rääkima palavikuliselt ja seosetult nagu hullumeelne:
„Tead, ma olen tema ees süüdi, kohutavalt süüdi! Ma ei suutnud andestada. Heitsin kogu aeg ette seda, et ta oli nii enda kui minu elu ära rikkunud. Kuid ta oli ju tegelikult ka ära rikkunud!.. Ütle, miks ta elas üksi? Eks ikka uhkusest, oma tobeda juudi uhkuse pärast!.. Kas sa tead, mis on minu perekonnanimi?”
Meenub, et sel hetkel kohkus ta hirmsasti. Võib-olla hakkab ema murest hulluks minema?
„Krasnopolskaja,” sosistas Ljova värisevate huultega. „Kas sa oled unustanud? Nagu minulgi. Ma olen samuti Krasnopolski.”
„Ei, see on Borja, sinu isa perekonnanimi! Aga minu, mis on minu perekonnanimi?!”
Ljova oli meeleheitest nutma puhkemas.
„Siis on sul sama perekonnanimi, mis vanaemalgi – Sirotina. Loomulikult on sul sama perekonnanimi mis vanaemal!”
„Just nimelt, Sirotina! Suurepärane perekonnanimi, kurb ja romantiline!5 Tahaks heldimusest nutta! Tegelikult oli vanaema Tsirelson. Nagu ka tema isa, nagu ka onu, kuulus rabi, kirjanik ja poliitik. Lihtsalt nad ütlesid vanaemast lahti! Kõik! Kõik ütlesid temast lahti!”
Ema ei suutnud enam paigal olla, ta kõndis nagu pendel ühest nurgast teise, vehkides miskipärast ainult parema käega. Ta vist ei mäletanud enam, kellega nimelt ta räägib.
„Muidugi, nii hea sõnakuulelik tüdruk, läks koos vanema õega Genfi muusikat õppima. Sest õde oli geniaalne pianist, ta pidi end täiustama, kuid keegi pidi ju saatjaks ja abiks olema. Ning tema aitaski, ei mingit kahtlust! Maailma pühendunuim õde, võttis kogu majapidamise enda õlule, lihtsalt mõistetamatu, et ta ise jõudis ka õppida. Siis aga juhtub kohutav õnnetus, vanem õde mängib käed üle, jääb haigeks ja sureb ning ehkki noorem teeb õpingutes suuri edusamme, otsustavad vanemad sellele reisile ja sellele košmaarsele muusikale lõpu teha. Mis seal ikka, sõnakuulelik tütar jätab konservatooriumi pooleli ja laseb end üle viia Sorbonne’i loodusteaduskonda. Ning asub seal sama hiilgavalt õppima, vaat kui võimekas ja tubli tüdruk. Vanemad rahunevad, ent siis – põmm! – kiri nende paikeselt! Jah, kiri! Kindla peale ilusas roosikestega ümbrikus. Tütar annab teada, et ta on armunud suursugusesse andekasse mehesse, täiesti erakordsesse, võrratusse inimesse, bioloogi ja arstisse, kuid kuna mees on aadlik ja kristlane, siis võtab temagi vastu ristiusu, täpsemalt õigeusu, ja läheb temale mehele. Võite õnnitleda ja õnne soovida! Ei, nad mitte lihtsalt ei öelnud lahti! Nad korraldasid šiva nagu päris matustel. Sest nende sõgedate fanaatikute meelest on parem surra kui usust lahti öelda. Ja mida oleks muidu rabi Tsirelson öelnud?! Kas arvad, et meie vagur lambuke ehmus või võttis aru pähe? Või veel! Ta laseb end ristida ja kolib kogu Sorbonne’i silme all peigmehe juurde elama!
Ma ei mõtle midagi välja, ära kahtlusta, ma olen näinud tema sõbrannade kirju Kišinjovist, kuidas nad väljendasid õudu ja vaimustust! Arva ära, mis edasi juhtus? Kõige viimasel hetkel, pulma eelõhtul, jätab su meeletu tulevane vanaema kõik äkki sinnapaika, läheb rongi peale ja sõidab ära Venemaale! Täiesti ilma põhjuseta! Igatahes mitte keegi seda põhjust ei tea ega mõista. Kuid ka seal, selle asemel et kahetseda ja viskuda suguvõsa jalge ette, kes oli mõistagi hakanud oma karmust kahetsema, toob see revolutsionäär täiesti üksinda lapse ilmale. Nagu kõige labasemas romaanis! Tead, mis teda päästis? Sõda! Algas Esimene maailmasõda, tema