rüüpas klaasist ja vaatas ümbritsevat melu. Diplomaadi üle on võimalik juba selle põhjal otsustada, kuidas ta vastuvõtul toitu taldrikule tõstab, mõtles ta seina äärde tõmbudes. Üks pressib end iga hinna eest liudadele lähemale, üritab suupärasemaid palukesi haarata, on ahne ja kärsitu. Teine ootab rahulikult oma järjekorda. Kui laud tühjeneb, siis ootab, kas tuuakse juurde, ja kui ei, siis lööb käega. Kui ma oleksin luuraja, mõtles Rein, siis otsiksin ma inimesi, kes iga hinna eest vastuvõttudele trügivad, et seal söömise pealt kokku hoida. Tõenäoliselt on sellised kergemini ostetavad. Aga võimalik, et nende väärtus ei ole eriti kõrge. Spiooni elu on päris keeruline, mõtles ta klaasi marmorlauale asetades, katsu sa sellest massist midagi väärtuslikku leida.
Rein märkas, et tema kõrvale oli ilmunud lühikest kasvu aasialike näojoontega mees, seljas oliivroheline munder. Mehel oli sõbralik naeratus ja katkised hambad. Rein heitis pilgu pagunitele. Hiinlane? Midagi ei klappinud. Hiina saatkond asus Eesti esindusest paariminutilise jalutuskäigu kaugusel. Rein oli seal paar korda vastuvõtul käinud ja eraldusmärgid meelde jätnud. Väikese mehe munder oli kuidagi teistsugune. Rein esitles ennast ja jäi ootama, mida teine ütleb. Hua Xiao, Vietnami saatkonnast. Nad vahetasid paar fraasi ja hakkasid liikuma siseõuele püstitatud õlletelgi poole, kus mängis rahvariietes kapell.
„Eelmine kord oli neil sõjaväeorkester,” ütles Rein vabandavalt.
„Mu sõber, te kannate jätkuvalt Läti värve?” puudutas keegi ta käsivart. See oli Pierre-Marcel de Brume, kultuuriantropoloog ja kohalik balti ekspert.
„See on mul ainus,” vastas Rein puna-valgetriibulist lipsu kohendades.
De Brume puhkes naerma. „Ma olen kindel, et teil on mõni veel. Muide, kas te olete kuulnud, et „Gallimard” kavatseb „Ööbiku ja vaskussi” välja anda?”
„Kas tõesti?” küsis Rein.
„Nii see on.” Prantslane vaatas kaugusesse. „Nii see on.”
Rein kuulas de Brume’i seletusi ja otsis samal ajal silmadega Leonovit. Huvitav, miks ma seda teen? mõtles ta äkki. Ma olen ju diplomaat, minupärast võivad kõik maailma luurajad end oimetuks spioneerida. Samas mõistis ta väga hästi, miks ta seda teeb. Ta soovis Kajaga veel kord kokku saada. Isegi väga. Aga kokkusaamiseks vajalikku venelast ei paistnud kusagil.
Quai Branly kohal säras päike. Taamal kõrgus raudkonstruktsioon, millega Eiffeli-nimeline insener oli tõestanud, et reieluu põhjal on võimalik Paabeli torni ehitada. Nüüd üritasid mitme rahva esindajad sellest kasu lõigata. Aeg-ajalt korraldas politsei haaranguid, et meelde tuletada, kellele torn tegelikult kuulub, ja siis põgenesid müügimehed ehmunud linnuparvena laiali, rätikusse pakitud võtmehoidjaid ja puuklotse jooksu pealt üle raudtara heites.
Inimesed, kes soovisid üles minna, olid koondunud nelja järjekorda. Lähima saba ees seisis pikka kasvu neeger, kes müüs lennuvõimelisi prantsuse värvides plasttuvisid. Mees sooritas graatsilise liigutuse, mis näis pärinevat mõnest Leni Riefenstahli filmist. Krak-krak-krak-krak, tiirutas tuvi tiibadega üles-alla vehkides rahva kohal ja näis, et nii uhket lindu ei suuda miski peatada, aga järgmisel hetkel langes ta kivina alla ja jäi Reinu ees asfaldile lebama. Rein võttis tuvi üles ja ulatas neegrile.
Kaja süütas käigu pealt sigareti ja sammus Trocadero poole. See oli hea kant, Kuueteistkümnes vahetas Kaheksanda välja, tänavad olid vaiksemad ja ettekandjad tõmbasid vähem. Ta möödus kalarestoranist, mille ees kaptenimütsiga mees vilet lastes austreid lahti lõikas ja neid jääpuruga täidetud vaagnale asetas. Õpetlik tegevus, mõtles Kaja. Kui oled noatera õigesse kohta surunud, piisab ainult kergest liigutusest, et karbipooled lahti jookseksid. Mehe pilk libises üle Kaja rindade. Vaata nuga, konnasööja! sisendas Kaja talle mõttes, lõikad peopesa lõhki!
Place Rochambeau’le jõudes astus Kaja bistroosse nimega „Le Galliera”. Ta tellis tassi kohvi ja avas „La Libérationi”, mille keegi klient oli lauale jätnud. Silmanurgast nägi ta, kuidas uks avanes ja sisse astus hallipäine umbes kuuekümneaastane mees, kes Kajat nähes silmad üllatusest pärani ajas. Kurat, mõtles Kaja. Kuradi kurat. Pariis-miljonilinn, ja siin me nüüd oleme. Mees, kelle nimi oli Jean Schwob ja kes oli Prantsuse välisluureteenistuse DGSE kolonel, suundus rõõmsalt tema poole.
Kaja kate oli rahuldav ja partnerteenistused ei teadnud temast midagi. Välja arvatud prantslased. Paari aasta eest oli Kaja nendega ühte projekti teinud. Kolonel oli olnud partnerite juht ja tema lugu oli õhtuste veinijoomiste käigus üksikute episoodide kaupa esile tulnud.
Kolonel pärines aadlisuguvõsast, mis oli üle elanud Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõjad, ja see oli aristokraatide kohta hea tulemus. Vanematel oli tema jaoks kavandatud tähelend, mis pidi koloneli viima esmalt Ecole Normale Supérieure’i ja seejärel Välisministeeriumisse. Kolonel läks aga vabatahtlikuna Alžeeria sõtta ja sealt Ecole Militaire’i. Pärast lõpetamist suunati ta Peastaabi luureosakonda. Ühel ilusal päeval astusid tema kabinetti kaks hallides ülikondades tsivilisti, kes teatasid, et nad on organisatsioonist nimega le SDECE, ning küsisid kolonelilt, kas ta ei oleks nõus välisluuresse üle tulema. Kolonel võttis pakkumise vastu ja temast sai clandestin, salajane operatiivtöötaja, kellega peetakse sidet kõiki konspiratsioonireegleid järgides. Selle koha peal muutus koloneli elukäik ootamatult värvivaeseks, seda hakkasid saatma prantslaste tüüpilised nullväljendid ja Kaja mõistis, et tal ei ole mõtet liigseid küsimusi esitada. Ega ühe prantsuse vanamehe lugu teda nii väga huvitanudki. Samas oli tal kogu aeg mingi kummaline aimdus, et kolonel on üks neist inimestest, kes ta elust niisama lihtsalt läbi ei libise. Kaja ohkas ja soovis kogu hingest, et ta meest nimega Jean Schwob kunagi tundnud ei oleks.
II. PEATÜKK
„Kas võtame kohtumise terviseks?” küsis kolonel.
„Võtame,” ütles Kaja.
Kolonel viipas ettekandjale. „Mida te Pariisis teete?”
„Puhkan närve. Lugesin, et Guimet on uuesti lahti tehtud, ja võtsin endale mõned päevad puhkust.”
„Guimet’st te ilmselt tuletegi?”
Kaja raputas pead.
„Õige küll,” ütles kolonel. „Täna on teisipäev. Kõik muuseumid on kinni.”
„Tõesti?” kergitas Kaja kulme.
Nad lobisesid kümmekond minutit kõigest ja mitte millestki.
„Ikka veel teenistuses?” uuris kolonel lõpuks.
„Jah,” vastas Kaja, kes oli seda küsimust oodanud. „Analüüsi peal. Ja teie?”
„Läksin erru. Õigemini saadeti.”
Kaja manas näole küsiva ilme.
„Ma räägin teile ühe anekdoodi.” Kolonel osutas tühjadele klaasidele. Ettekandja tuli kahe uue veinikogusega. Välismaalasel oleks ta rahulikult oodata lasknud, mõtles Kaja. „Kohtuvad kord Pariisis kaks tiigrit. Üks on tokerjas ja veriseks pekstud, teine on priske ja lakub vurre. Mis juhtus? küsib täissöönud tiiger. Ära küsi, ütleb teine. Läksin
Les Halles’i juurde ja üritasin araablast murda. Kohe olid politsei ja vasakpoolsed kallal, aeti läbi terve Pariisi taga, hea, et eluga pääsesin. Ja sina? Mina hüppasin üle DGSE müüri ja murdsin ühe koloneli maha, vastab täissöönud tiiger. Prantsuse välisluures on neid nii palju, et keegi ei pane tähele, kui mõni ära kaob.”
„See on tegelikult kurb lugu,” ütles Kaja, kui mõlemad olid naermise lõpetanud.
„Muidugi on,” nõustus kolonel. „Prantsusmaal minnakse erru kindralina.”
„Mis siis juhtus?”
„Ütlesin kunagi ühele tegelasele, mida ma temast arvan. Tüübist sai hiljem personaliülem. Ongi kogu lugu.” Kolonel võttis välja paki „Marlboro Lightsi” ja pakkus Kajale. Mõlemad suitsetasid vaikides. „Nüüd elan maakodus. Loen. Korrastan veinikeldrit. Lõikan