pingutaks. Võimalik, et me lihtsalt sobime. Inimlikus plaanis.
Nad olid juba lõpetamas, kui Leonovile näis midagi meelde tulevat.
„Teate, mul on teile üks küsimus.” Ta võttis põuetaskust helesiniste kaantega märkmiku. „Saatkonnast öeldi, et Eestis antakse üht publikatsiooni välja. Sellise pealkirjaga.” Ta sirutas märkmiku Reinu poole. „Olete ehk kuulnud?”
„Olen küll,” ütles Rein. „See on kaitseministeeriumi koduleheküljel saadaval.”
„Jumal tänatud,” ohkas Leonov, „ma kartsin, et on mingi saladus. Tohin ma paluda, et te mulle selle asjakese väljaprindi tooksite? Panen ise äkki mööda.”
„Kuidas soovite,” vastas Rein üllatunult.
„Oleksin teile väga tänulik.” Leonov viipas arve järele ja Rein kobas moe pärast põuetaskut.
„Pole vaja,” tõstis Leonov käe.
„Olete kindel?”
Leonov tegi talle silma. „Venemaa on teile isegi kalliks maksma läinud.” Ta vaatas kella. „Mmm. Oleksin pidanud juba ammu esinduses tagasi olema. Te ehk andestate mulle, kui ma minema torman?”
Rein jättis jootrahaks lauale viieeurose ja astus tänavale. „Vabandust, härra!” hüüdis keegi ta selja tagant, „te unustasite midagi!” Restoraniuksel seisis kelner, käsi välja sirutatud. „See oli laua kõrvale maha kukkunud.” Ta ulatas Reinule helisinise märkmiku. Sellesama, mida Leonov mõne aja eest lehitsenud oli.
Kaja lasi valgetel lehtedel sõrmede alt läbi libiseda.
„Huvitav kokkusattumus,” ütles Rein. „Ma ostsin paari päeva eest ühe raamatu, mis on siin ära toodud. Minul on ainult esimene osa. See siin näib olevat teine.”
„Oled kindel?”
„Jah. Näed neid lühendeid: a. Paris. Chl VjC GPS ja seejärel tulevad numbrid 17 25. Vaata nüüd, mis minul on.” Rein võttis portfellist pimetrükis köite. „Tiitellehel on a Paris. Chez la Veuve J. Charpentier, dans la Grande Salle du Palais ja edasi läheb au dixiéme Pillier, à la Couronne d-Or. M.DCCXXV. Avec Approbation & Privilege du Roy. Osa tähti on välja jäänud, aga see on täiesti mõistetav. Mina kirjutaksin ise samamoodi.”
„Tõesti?” küsis Kaja kahtlevalt.
„Aga loomulikult, kuidas siis veel.”
„Drapiez’ raamatukogu… Ma olen seda vist samuti näinud,” ütles Kaja.
„Kas sulle meeldib 18. sajand?”
„Mulle meeldib igasugune sajand.”
Rein jäi vastuse üle järele mõtlema. „Mida ma sellega peale peaksin hakkama?” viipas ta märkmikule.
„Mida sa ise teeksid?”
„Tagasi annaksin.”
„Õige mõte. Kelner räägib talle nagunii, mis toimus.”
„Miks ta seda tegi?”
„Võib-olla unustas. Võib-olla tahtis sind kontrollida. Nii nagu ta sind terve kohtumise jooksul proovile pani. Väga mõistlik, et sa kohavahetusega nõusse jäid.”
„Huvitav,” ütles Rein
„Nii need asjad käivad. Helista talle. Las ma kirjutan siit ainult need numbrid maha.”
„Ma tegin saatkonnas paljunduse.” Rein tõmbas põuetaskust neljaks murtud paberilehe.
„Väga kena. See raamat, mis sul kaasas on, on sul seda praegu väga vaja?”
Pariisi metroo esimese liini keskosas andsid tooni turistid ja taskuvargad. Täpsemalt, mikroobideks kutsutavad alaealised rumeenia taskuvargad, keda politsei ühes jaamas kinni võttis ja järgmises lahti lasi. Louvre-Rivoli peatusest see kajakaparv allapoole ei laskunud ja pärast Châtelet’d läks hoopis lahedaks. Vaguni seinale oli kinnitatud klaastahvel luuletusega. Kaja uuris lähemalt, metroopoeesia oli midagi uut. Mikroobide töö tegi see ilmselt lihtsamaks.
„Viha ja kurbus,
Must-valge tuli,
Must-valge öö,
Mõistmatuse tänan ja nägemist,
Ebamäärane rahutus.”
Luuletuse oli kirjutanud Aurelia Vernal, Kõrg-Püreneedest. Ei ole just kõige optimistlikum, mõtles Kaja. Aga mida seal Püreneedes muud teha ongi kui ebamäärast rahutust tunda. Peaksid tihedamini Pariisi sõitma, Aurelia. Kui Gare Montparnasse’is rongist maha astud, muutub maailm helgemaks. Kaja väljus peatuses, mille nimi oli Saint-Paul. Eskalaatorilindil ajas ta pea kuklasse. Üle taeva oli tõmmatud must joon, millel istus kaks tuvi. Kaks halli karniisikaunistust. Hetke pärast rapsas üks neist tiibadega ja tõusis lendu. Inimesed tõusid maa peale.
Kui Pariisis üldse mingit vanalinna oli, siis oli see Marais. Algselt oli piirkond kuulunud templirüütlitele, siis tulid juudid ja käsitöölised. Nüüd oli kõik segamini: rabid, geid, boheemlased, põliselanikud. Ühel tänavapoolel jalutasid ortodokssed juudid, teisel pool käest kinni hoides kaks noormeest ja keskel suundus pereisa endale Eric Bompari kampsunit ostma. Marais oli viirastuskvartal, täis tänavanimesid, mis mälestasid ehitisi, millest polnud enam kivi kivi peale jäänud: le Temple, l’hôtel Saint-Pol ja l’hôtel des Tournelles.
Taevas Rue Pavée kohal oli avar ja tühi nagu stepis. Tartu-päevil oli Kaja kord Pallase koolkonna maale vaatama sattunud. Midagi oli neis ebaloomulikku. Hiljem sai ta aru, et pallaslased olid Supilinna katuste kohale Pariisi laotuse maalinud. Võimalik, et see aitas neil asjadest üle olla. Neid taeva taustal võrrelda. Kaja süütas sigareti. Vasakut kätt jäi juudi kooli, paremale raudvõrega kaitstud sünagoog. Üks aknaruut oli katki visatud ja seda oli punase kleeplindiga paigatud. Lindi harudest joonistus mõõk. Kaja selja taga kostsid sammud. Temast möödus musta kübarat kandev rabi, väike poiss käekõrval. Poiss jäi seisma, pööras end ümber ja vaatas Kajale üksisilmi otsa. Rabi tõmbas teda käest ja kaks kogu liikusid edasi.
Kõrvaltänavad olid meeldivalt tühjad. Linna inimlik mõõde hakkab silma hilisel hommikupoolikul, mõtles Kaja. Kõik on veel värske ja nähtav: väljaulatuv sillutuskivi, õnarus müüris, vaskneet marmortahvlis. Hiljem on tänavad lihtsalt tänavad. Ta seisatas hetkeks Square Gerges Caïnil, kus vedelesid mahalõhutud majadest pärinevad karniisitükid. Nagu kasvaksid need maa seest välja. Või vajuksid sinna aegamööda tagasi. Halli kivitahuka külge oli kinnitatud pronksseieriga päikesekell. Selle kõrval seisis näota inglikuju. Üle väljaku vuhises tuuleiil. Kaja väristas õlgu ja tõstis krae üles.
Ristmikul peatus tumesinine „Peugeot”. Naine selle roolis oli valesse tänavasse pööranud. „Peugeot’” taga pidurdas veoauto, mille kabiinis istus kaks tunkedes töömeest. „Kas ei saaks natuke tagasi lasta?” küsis naine pead aknast välja pistes. Töömehed eelistasid teha pariislasele omase žesti, milles oli osatamist, ükskõiksust ja üleolekut. Naine keerutas rooli, keel suunurgas. „Peugeot” liikus edasi-tagasi. Viimaks oli manööver lõpule viidud. „Tänan,” viskas naine üle õla ja kiirustas minema.
Mõne aja pärast leidis Kaja end Rue des Rosiers’lt, mis oli Marais’ peamiseks tuiksooneks. Brasseriide ja koššeri-toidupoodide vahele olid ilmunud uued asukad: Pada Frani, Issey Myake, Annick Goutal. St Pauli hamman oli kujundatud internetikohvikuks. Eesruumis helendasid monitorid, väljast oli saunasilt veel näha. Õhus levis praetud lambaliha lõhna. Marais’s olid Pariisi parimad šavarmad. Maitsvamad kui Parema kalda kallites liibanoni restoranides. Peaks lõunat sööma, mõtles Kaja. Ta keeras kõrvaltänavale. Ees paistis juudi kool, vasest härjapead kahel pool ust. Selle kõrval oli hoone, mis meenutas mahajäetud laohoonet või paadikuuri. Tolmunud vaateakna kohal rippus silt „Antiqua Hebreica”.
Ruum oli maast laeni raamatud täis, neid vedeles igal pool: ukse kõrval, seinte ääres, riiulitel. Näis, nagu oleks keegi üritanud kirjasõna kaitseks barrikaade laduda. Seinal rippus