peale muusika, mida ta lugematutelt plaatidelt kuulas. Kaeblemise asemel tuli Noral tekk üle pea tõmmata ja ennast ise lohutada. Laste haigestumine oli nende peres suurim patt. See lõikas kui noaga lahti need haavad, mis löödi ema hinge sõnadega: „Balletitrupis sinuga enam ei arvestata. Eks vaatame, mida kaugem tulevik toob. Ballett vajab täielikku pühendumist. Teisiti pole mõtet. Sul on kaks last kodus, need muud ei tee, kui jäävad haigeks.”
Ja nii läkski. Pikki aastaid ei astunud ema üle koduteatri läve ja leidis lõpuks tööd algajatele seltskonnatantsu õpetades. Varvastel tippivatest inimestest sai nende kodus tabuteema. Oli aegu, mil Nora ja tema õde tõusid hetkeks varvastele, et anda ema süveneva tujutuse kohta sõnatuid vihjeid. Hiljem nad seda enam ei teinud. Ka haigeks püüdsid nad võimalikult harva jääda.
„Mida põrgut, võta see toru nüüd vastu!” sisistab Nora üha enam ärritudes.
Aga ema telefon eirab teda tuima ükskõiksusega. Nagu ei ühendaks neid miski. Ometi peab Nora kellegagi rääkima. Kuna ülejäänud paistavad alles ümbrust uudistavat, arvab Nora, et jõuab veel õele kõne teha.
Vanem õde Ann on teadaolevalt ainus inimene, kes ei jäta iialgi telefonihelinale vastamata – olgu kui tahes sügav öö või solisegu kuum dušš tema paljale ihule, kisendagu lastekari tähelepanu järele või vajagu numbrimäed aruannetesse seadmist. Tema vastab alati. Mõnikord mõtleb Nora endamisi, mis kõnet õde kogu aeg küll ootab? Kas loodab mingit imet? Võimalust võita pilet uueks eluks vahepealse kohustuseta ära surra ja uuesti sündida? Sissekannete lahter tõmmatakse lihtsalt tühjaks: sealt kustutakse kolm kooselu (üks paberiga ja kaks ilma), laenud, lapsed ja luhtumised. Võite otsast alata! Kuigi ilmselt mõjuks see pakkumine liiga ootamatuna. Viks pereema oleks krapsti pliidi juures tagasi, kantseldaks ikka üksinda kolme last, rabaks mitmele firmale raamatupidamist teha, maksaks kohusetundlikult Soome riigile makse – õde kolis kunagi hormoonide mõjul üle lahe –, ostaks lastele uusi riideid ja ülejäänud pisku eest turgutaks oma välimust.
„Ann kuuleb,” kostub telefonist kurisev tämber.
„Tere, kuidas läheb? Oled ikka elus?” uurib Nora reipalt.
„Pole viga. Kuidas sul endal läheb, kullake?”
„Ah, istun siin mingi mäe otsas. Hakkame mingit lavastust tegema.”
„Teete proovi, kallis?”
„Varsti hakkame. Seekord saab minust kolmekümneaastase naise armastus.”
„Mis asi?” imestab õde. „Ongi kohe selline lugu või?”
„Ei, lugu meil seekord polegi. Kõik sünnib kohapeal, mõne kuu jooksul. Teeme ja katsetame, eks siis näeb, mis välja kukub.”
„Kallis, sul läheb siis küll raskeks. Rohkem kui roodu jagu mehi, üks värvikam lontrus kui teine. Peaksid ikka monotükki nõudma!”
„Mida sa sellega öelda tahad?” pärib Nora vastu.
Aga vastuse asemel kostub telefonist kilinat, kolinat ja kõrgel häälel kriiskava poisi hüüded, kelle puhul Nora on kindel, et temast saab maailmakuulus kastraatlaulja.
„Issand, Patrik, palun ära kisu seda, ma ju rääkisin sulle, jäta järele, see kukub alla! Räägi edasi, kullake, ma kuulan sind, see kuradi poiss ei saa aru, ta kohe peab selle riiuli endale kaela tõmbama. Sa räägi edasi, kallis, ma kuulan sind…”
„Ma küsisin ju sinult, mida sa sellega öelda tahad?”
Aga neil ei lasta rääkida, sest tulevane kastraat soovib oma hääleulatust proovile panna, saates end seejuures müraga, mis tekib esimesi ettejuhtuvaid esemeid kokku lüües.
„Oota, mida ma öelda tahan? Patrik, tule siia! Jäta see kisendamine järele, tule ma annan sulle õuna, söö niikaua õuna, ma pean tädi Noraga rääkima. Oota, kuhu me nüüd jäime?”
„Et ma peaks endale monotükki nõudma,” meenutab Nora kannatlikult.
„Ah jaa, monotükki. See oleks huvitav. Igal juhul võiksid sa enda vastu aus olla. Kurat, Patrik, ma annan sulle kere peale, kui sa selle nüüd katki tõmbad.”
„Mis mõttes aus?”
„Selles mõttes, et mida armastus sinu jaoks tähendab,” ütleb õde. „Patrik! Lõpeta kohe ära, mida sa kisendad, mis sul nüüd viga on? Olgu, kallis, ma pean praegu lõpetama, see laps ajab mu hulluks, ma helistan sulle hiljem tagasi.”
Tuut-tuut-tuut… Tõepoolest, ei saaks öelda, et õega peetud kõned ja kohtumised Nora emadusega seotud mõtetele just innustavalt mõjuksid. Lapsed suudavad enamiku ajast nii kuradi tüütud olla. Jah, muidugi on ta lapse saamisele mõelnud, sest ei tahaks muutuda grimmi järgi lõhnavaks vanamooriks, kes ei tea muust kui teatrist, kuid praegu pole aeg tema jaoks küps. Pigem üritada kolmekümneaastase naise armastusele kuju anda kui selle viljadega tegeleda. Õde soovitas tal enda vastu aus olla. Aga see polegi nii lihtne. Sel juhul peaks ta avalikult oma armastuseahnust tunnistama. Seda täitmatust, mida kannustab igatsus lugematul arvul ihalevaid pilke köita. Kuskil sisimas istub ju soov, et kõik oleksid temasse natuke armunud – nii uued kui ka vanad tuttavad, nii taksojuhid kui kelnerid, nii turvamehed kui uksehoidjad, nii kolleegid kui vanad sõbrad. Isegi juhuslikud teelesattujad ja pealesunnitud lauanaabrid. Või on seda liiga palju palutud?
Telefon hakkab Nora käekotis värisema ja äratab mõtetest. Ekraan näitab saadetud sõnumit: „Mul on sinu järele selline igatsus, et lähen kohe hulluks. Ott.”
Nora klõbistab saabunud teatele kiiruga vastuse. Klõpp-klõpp-klõpp, tähtedest saavad sõnad, sõnadest laused ja lausetest sõnum, mis annab enamat kui lootust.
Aprilli keskpaik 2006
Klõp-klõp-klõpp… vaikus, klõp-klõp-klõpp… jälle vaikus. Klõbinale lähemale hiilides, tasakesi trepist üles ronides ja märkamatult ukse taha liikudes kuuleb ta lisaks ka nohinat, läbi nina üminat ja helisid, mis meenutavad pea kratsimist. Järelikult Martin töötab. Ühel pool arvutit hunnik saiu ja teisel pool limonaadipudel. Või siiski mitte? Pigem hulbib sünteetilise paradiisi avarustes. Ning seejuures pole ta enam mingi Martin, oh ei, temast sai juba tükk aega tagasi jamesbondilik kuju, kelle keha koosneb vaid külma rahu rakkudest. Enam pole ta ülekasvanud mürsiku välimusega mees, vaid seksapiili klassika. Huvitav, mitmes martiini juba läheb? Või mitmes naine voodisse võlutud?
Venna töötoa pooleldi avatud ukse taga seisvat Ralfi huvitab veelgi enam, millise näitleja välimust Martin vaimusilmas endale laenab – Timothy Daltoni, Roger Moore’i või Pierce Brosnani? Ilmselt viimase, sest nad on kõige vähem sarnased. Selja tagant hinnates veaks Martin isegi Bondi-tüdruku rolli välja, muigab Ralf endamisi ja püüab meenutada, kas Bondi-saagas on naist, kelle roostekarva juuksed ripuksid veidi õlistena kõrvade kohal ja kogu maine ilu koonduks kätesse. Kuid mida võikski oodata ühelt bondihoolikult, kelle videoteegis teisi filme polegi? Et ta tahaks olla tema ise? See 37-aastane kuju, kes elab oma emale kuulunud maja teisel korrusel, sest tema naine jalutas uue kallima juurde ja võttis kaasa nii nende ühise tütre kui ka korteri. Olla ikka see mees, kelle silmavalged punetavad kui maasikad, sest nende ainsaks sihiks on arvutiekraani vahtimine ja keegi ei mäleta, millal nad nägid viimati ehtsat rannaliiva, lõbutsevaid inimesi, sumisevat kohvikut või märatsevat jalgpalliväljakut?
Oo jaa, seda kõike näevad need silmad iga päev sünteetilises paradiisis, second life’i tänavatel jalutades, sealsetesse kohvikutesse põigates, kontserte ja näitusi külastades, uusi tutvusi sõlmides ja kinnisvara ostes. Ainult et James Bondi joonistatud koopiana, mitte lihast ja luust Martinina. Mehena, kellele noorem vend oli kunagi alt üles vaadanud, sest ta suutis Ralfi jaoks müstiliste valemite abil arvutiekraanile uskumatuid keskkondi sünnitada ja pani veel mõni aeg tagasi nutika programmeerijana kopsaka teenistuse tasku. Aga ühel hetkel jooksis tema enda kõvaketas nii lootusetult kokku, et praegu meenutab ta tolmunud ahvi, kelle puhul jääb vaid loota kunagise vaimuerksuse taastumist. Päevad läbi rohkem mängib kui töötab.
Nii et kumb siis – Pierce Brosnan