sarisaba märjaks.
Jõeäärses templis pekstakse meeleheitlikult vasktaldrikuid kokku, põristatakse trumme ja puhutakse merikarpi. Lärm on kõrvulukustav. Kamp mehi kõnnib mööda kallast ja laulab täiest kõrist. Heldeke, milleks selline lärm! Kas hindu jumalad on kurdid?
Ja üle kõige: going boat, going boat…
Öeldakse, et teatud keelte kõlas sisalduvad kosmilised vibratsioonid ja need on seetõttu mõjusad ka universaalselt, mitte ainult vahendajana. Sanskriti, heebrea, araabia, tiibeti keel… Meie aja maagiline, soove täitev mantrakeel on kindlasti inglise keel. Isegi siin, Varanasis, kus vaim on vana ja sanskritikeelne.
Kunagi kutsuti seda linna hellitavad Kašiks, sätendavaks. Gangese kõrgel kaldal õitsesid lilled, laulsid linnud ja vulisesid allikad, saates oma kristallpuhta vee ojakestena alla Gangesesse. Siin oli õndsus, siin oli rahu. Siia tulid pühamehed ja vaimsed õpetajad, et tõde tabada ja edasi anda. Et valgusega ühte sulada. Kuulsaim ajalooline isik on Buddha*, kes linnaservas Hirvepargis* oma esimese jutluse pidas. Aga ammu enne seda, aegade alguses, valis selle linna oma elupaigaks suur jumal Šiva*. Ta tuli alla kõrgelt Himaalajast pärast seda, kui abiellus mäe tütre Pārvatīga*. Soovides leida perele sobivat kodu, skaneeris ta läbi kogu universumi ja torkas oma välgunoole Kaši pinda.
Isegi tänapäeval, kui allikad on kuivanud, paabulinnud linnast välja tõrjutud, kui ghattide piirkonnas võib üles lugeda mõnikümmend ahvidest räsitud puud ja seitse solgitoru, mis tühjendavad oma sisu Gangesesse; kui linn on räpane, ülerahvastatud ja haiseb kuse järele, on valgus jäänud. Pühamehed ja joogid tulevad ikka Himaalajast alla, et seda kogeda. Palverändurid kastavad end vette, mis puhastab ikka veel kõigist pattudest.
Jälgin, kuidas palverändurid vette seisma jäävad, käed ekstaasis kokku pandud ja taeva poole sirutatud. Ent teine kallas on udus ja päikest, keda tervitama tuldi, ei paista kuskilt. Tundub, et täna toimub etendus ilma peategelaseta.
Ostan endale kaldapealselt klaasikese teed. Põrgusse hoiatused, et ärge jooge teed Gangese kaldal, kuna teemüüjad pesevad klaase Gangeses. Sealsamas, kus pesumehed pesevad pesu ja pühvlid püherdavad põhjamudas. Põrgusse, olen juba küllalt näinud, kuidas hindud – väidetavalt külastab Varanasit tipphooajal miljon palverändurit päevas – lonksavad sedasama vett pidulikult kolm sõõmu. Kui Gangese vesi on mürgine, siis peaks kogu natsioon olema juba surnud.
Lähen oma teeklaasiga veepiirile, istun kivile ja pistan varbad vette. Vaatan tardunult, kuidas üks madu otse mu jalge eest mööda ujub ja sügavikku kaob.
Pottide-pannide kokkupeksmise kõlin muutub veelgi intensiivsemaks. Paaditäied turiste, kes mu eest mööda libisevad, pööravad oma pead teise kalda suunas ja tõstavad fotoaparaadid silmade ette, nagu oleks pilt vaatamiseks liiga valus. Tõstan pilgu ja näen silmapiiril hõõguvat tulekera, rüütatuna piimjasse udusalli.
Äkilise impulsi mõjul vaatan selja taha ja kohtan silmi. Kelmikaid, tuttavlikke silmi. Need naeratavad soojalt, julgustavalt, ja samal ajal kui arutlen, kas need silmad kuuluvad indialasele või prantslasele, läbistab mõttevoolu teine sõnum, mis kõlab: liiga hea, et olla tõsi. Siis ilmub silmade ette kott riisi ja kui palverändurite rivi, kes kannavad riisikotte pea peal, on möödunud, pole silmi enam.
Ent päike on alles. Ta muutub iga hetkega aina kuldsemaks, nüüd on tal äkki kiire. Need on imeliselt kirgastavad hetked, päikese jõu ülekande hetked. Kui minult küsitaks, mida ma tahaksin kindlasti enne surma ära teha, siis vastus on: seista Kaši ghatil ja vaadata tõusvasse päikesesse.
Kõik ütlevad, et jumal armastab mind, sest jõudsin Varanasi just Diwali* ajaks. See on üks suurimaid pidustusi linnas – pimeduse võit valguse üle, kui ma õigesti aru sain. Või siis öö, kui jumalanna Kālī* esimest korda oma jala planeedi Maa pinnale pani, nagu selgitas üks teine tüüp. Pimenemise ajal lastakse Gangesesse ujuma sajad küünlad ja kaldapealsel süttivad tuhanded tuled. Kõik majad ja ghatid on elektrilambikeste ja küünaldega ära ehitud.
Vaatan, et kõik inimesed suunduvad paatidesse ja mind tabab paanika, et mind jäetakse maha. Kõik paadid näivad olevat hõivatud. Jooksen ühe suure paadi juurde, seal nõutakse 500 ruupiat tavalise 50 asemel. Torman teise juurde, seal küsitakse 1000. Siis hakkab üks poisike, kelle paat on pisike nagu pähklikoor, mu kannul käima. Hind on langenud 200 ruupiani, aga minus on tekkinud trots. Mulle ei meeldi, et minu iha paati istuda muudab hinna kümnekordseks. Ärritun, sest minu nõrkust tahetakse ära kasutada.
Loomulikult tehakse seda Eestis ka, aga läänes on see protsess kultuurikihtide alla peidetud ja kodanikele käitumisreeglid pähe taotud, nii et nad ei vaevu mõtlemagi, mida nendega tehakse. Kummaline, kuidas ühiskond suudab oma liikmete ajud ära pesta. Alles täiesti võõras kultuuriruumis tekib pisike pragu, et näha, millisesse mustrisse su mõtlemine on surutud. „Hülga oma kodumaa,” on teine käsk kolmekümne seitsmest budistlikust käitumisjuhisest vaimsel teel liikujale. Kuidas ma sellest varem aru ei saanud!
Keskaegse elustiiliga Varanasi vanalinnas ei pesta su ajusid trükistega, müügitöö käib isiklikul pinnal, inimeselt inimesele. Ta tuleb su juurde ja püüab su ihasid välja peilida. Kui sa oled üksik naine, siis pakutakse sulle kõigepealt seksi. „Good power!” kiidab pähklikoorest paadiga poisike ja mul läheb pisut aega mõistmaks, mida ta selle power’i all mõtleb.
See siin pole esimene jõmpsikas, kes ühemõtteliste liigutuste saatel oma kaupa reklaamib. Ta valetab, et on 22 ja usub, et sel viisil on kergem mind oma paati saada.
Tahaksin teada, kas tema müügitöö põhineb turu-uuringutel, see tähendab, kas on tehtud statistikat, kui suur protsent vaimsetele otsingutele saabunud lääne naisi valib valgustumise asemel seksi, kui seda pakub kena pringi tagumikuga India nooruk. Püha Varanasi linn paistab olevat ühel meelel lääne müügigurudega – seks müüb. Ma ei räägi siinkohal tuhandetest šivalingadest*, kivist fallosekujudest, mida näeb Varanasis igal sammul. Igavesti erigeerunud jumalik suguliige, väljendamas igikestvat taevalikku potentsi.
„Kas sulle ei meeldi noored mehed?” küsib poisike väljakutsuvalt. „Ei,” vastan nii tigedalt, et poisi suu jääb hetkeks lukku. Siin linnas näivad lapsedki arvavat, et kui neil on midagi, mis meenutab jumalikku lingat, siis tuleb see kohe käiku lasta. Rääkimata koertest, kitsedest ja ahvidest, kes teevad seda nagunii iga nurga peal.
Kuhu ma olen sattunud? Mis konteksti olen asetunud selles vanas linnas, kus igal pool tegutsevad ainult mehed, naised istuvad kodus, ning mehel ja naisel pole lubatud avalikult isegi käest kinni võtta?
Ma ei suuda iial unustada hindu hotelliteenija pilku budistide pühapaigas Bodhgayas* siit paarisaja kilomeetri kaugusel mõni aasta tagasi, kui dalai-laama kannul oli tillukesse linnakesse saabumas 200 000 budisti üle kogu maailma. Kuna nõudmise-pakkumise vahekord tõotas üle piiri minna, tõstsid hotellid hinna kümnekordseks. Hotellide budistidest püsielanikud kolisid selleks ajaks eramajadesse kuuekaupa voodisse või külaserva püstitatud telkidesse ning kogu linnas tehti restart, lülitades elektri paariks päevaks täielikult välja. Kuna ma pidin nagunii järgmisel päeval linnast lahkuma, lubas hotelliomanik mul jääda veel üheks ööks tühja pimedasse hotelli. Loojangu ajal kuulsin koridorist kummalisi hääli, avasin toa ukse ja nägin hotellimeest, kelle kangestunud pilk oli nii kõnekas, et vaatasin temaga samas suunas. Vastastoa uks oli lahti, aknast langevas valgusjoas istus hallipäine lääne vanamees ja tema ees väänles kiljudes keskealine nunn, kes oli tumepunase nunnaseeliku seljast võtnud ja paljastanud oma tumepunastes aluspükstes reied, valged ja pontsakad nagu kanakoivad.
Võib-olla peaksin ka mina õppima elust rõõmu tundma? Võib-olla peaksin olema õnnelik, et üks varaküps teismeline leiab, et olen tema mehelikkuse äratamiseks piisavalt seksikas. Aga nagu see poiss, nii olen ka mina pigem raha peal väljas ja kui kõrvalasuva suure paadi hind kukub saja ruupiani, siis hüppan sellesse.
Mõnus on, ilus on. Kogu linn on end paatidesse mahutanud. Välja arvatud need, kes kaldapealsel kontserte annavad. Muusikat kostab alates tuttavast pottide-pannide tagumisest kuni Bollywoodi* šlaagriteni välja. Võilambid kaldapealsel, väidetavalt 180 000 tükki, võbelevad müstiliselt.
Linna