tuppa minna, kekslen ghattide trepiastmeil nagu laps. Peatun, et ilusat joogit pildistada, aga just sel hetkel tuul pöördub ja lõkkesuits pöörab end ümber joogi, nii et pildile jääb vaid suitsupilv. Naeran põhjuseta ja pillan metallraha siia-sinna pühameeste pihkudesse. Ilus joogi saadab ühe poisikesega mulle lääge India maiustuse. Tahan talle tänuks lehvitada, aga ta ei tõsta oma lõhnarohtude püramiidilt pilkugi. Om, Nārāyana, Nārāyana, Nārāyana, laulab ta.
Siis pannakse musa põhja ja algab teismeliste poiste disko. Poisid väänlevad elu eest ja nõksutavad alakehasid. Varjamatult erootilisi liigutusi sooritavad ka paar viieaastast. Kui tants on metsiku hoo sisse saanud, katkeb musa poole loo pealt ja sisse lülitatakse lõhnarohtudega joogi mikrofon. Ümberlülitus maiselt jumalikule ja vastupidi toimub iga poole tunni tagant.
Jään sinna ghatile kauaks istuma, oranžis rõivais pühameeste vahele, kelle hulgas on isegi üks kena naissoost saadhu*. Õhus on spirituaalset romantismi, mida nii hästi oskab edasi anda Paolo Coelho. Oh, kuidas tahaks olla teel! Meenub hispaanlanna, kes oma guru Babajiga kohtudes passi ära põletas, et igaveseks tema juurde Indiasse jääda. Kui praegu see joogi mind kutsuks, ei kõhkleks ka mina sekunditki.
Hetke pärast meenub mulle, et hotell pannakse kella üheteistkümnest lukku. Kell on juba pool kaksteist. Kaalutlen korraks, kas hetke lummus on nii suur, et selle nimel ööseks tänavale jääda, aga siis otsustan, et hea uni on mulle tähtsam kui järjekordne maagiline mees.
Kas olen vanaks jäänud? Võib-olla. Ent parem on jagada vananemise koorem kogu universumi peale ära ja väita, et romantilise, vastuvõtliku naise arhetüüp on meie ajal taandumas. Esile on kerkimas jõuline, võitlev, ettevõtlik naine. Üheks selle suundumuse märgiks on hindu raevuka jumalanna Kālī esiletõus mitte ainult Indias. Tajun, et olen siin täpselt õiges kohas. Vesi, tuli ja jumalanna võitlusväljal – lavastseen on minu ilmumise jaoks valmis ehitatud.
See tõdemus muudab mind ülbeks, tõusen püsti ja loivan laisalt hotelli. Kui mind peaks vaja olema, küllap nad oskavad mind üles leida.
Olen ärgates nii loid, et ei suuda majast välja minna. Jälgin päikesetõusu hotelli katuselt ja lähen uuesti magama. Pealelõunal, kui lõpuks jalad alla saan, näen möödudes, kuidas ilus joogi oma lõhnarohtude põlenud jäänuseid kokku pühib. Minu poole ta ei vaata ja ka mul pole põhjust teda teretada.
Gangese serval kohtan tuttavat šveitslannat, kes on Varanasis elanud septembrist saadik ja ei kavatse enne suve kodumaale naasta. Õnnelik inimene, ta saab seda endale lubada. Tunnen huvi, palju ta oma toa eest maksab. 60 ruupiat päevas, see on vähem kui 20 Eesti krooni. Jään loiult mõtlema, et tegelikult võiksin ka mina seda endale lubada.
Jõulude ajal Saaremaal ema juures juhtusin raadiost kuulama intervjuud Jaan Tättega, kes oli loobunud turvalisest ametist riigiteatris ja kolinud Vilsandi saarele elama. Olla vaba, loodusjõudude võimuses, tegutseda vaid inspiratsiooni ajel – imetlev intervjueerija tõstis selle teema ikka ja jälle üles.
Kui pärast pühi töö juures sellest rääkima hakkasin, pandi mu suu kiiresti kinni: „Tema on Jaan Tätte, ta võib seda endale lubada.”
Jäin tükiks ajaks mõtlema ja mõtlen siiamaani, et mille poolest Jaan Tätte minust nii radikaalselt erineb, et tema võib ja mina mitte. Meil mõlemal on kaks jalga, kaks kätt ja üks pea. Jaan on minust pikem ja võib-olla ka ilusam, tema nimes on põnev täppidega täht, mida mul ei ole. Aga need on ju pisiasjad, mis annavad talle edumaa, mitte ei võta minult võimalusi ära.
Leidsin ainult ühe olulise asja, mis temal on ja minul mitte. See on julgus. Jaan Tätte on julgenud oma mõtteid teistega jagada, oma hinge avada, mina mitte. Jah, teda on saatnud edu, aga mina ei saa seda enda kohta öelda, sest ma pole proovinudki.
Isegi nüüd, kui kaotada ei ole enam midagi, ei julge ma piinavast argirutiinist välja astuda. Vähemalt mitte enne, kui mu pangaarvel on nii palju raha, et elu lõpuni pingevabalt elada.
Tuulutan oma tusameelt reisimisega, mis kokkuvõttes muudab elu ainult pingelisemaks, sest töö peab ju ikkagi ette ja taha ära tegema.
Kakskümmend krooni päevas, kuussada krooni kuus … tegelikult elaksin oma säästudest siin kevadeni kenasti ära. Süda hakkab selle avastuse peale metsikult taguma. Mis oleks, kui võtaks end töölt lahti ja tuleks jaanuaris siia tagasi?
Avastasin Vishnu* võõrastemaja, kus igal pealelõunal lauldakse bhadžaneid. Ma armastan bhadžaneid, hindu rahvalikke ülistuslaule jumalatele, neil on lihtne viis ja lihtsad mantratel põhinevad sõnad. Kui India klassikaline muusika on kohati väga keeruline ja esitab muusikalisele haritusele väljakutse, siis bhadžanid on kõigile jõukohased.
Siin Vishnu külalistemaja kõrgel terrassil ei ole lärm nii suur nagu all jõe ääres. Mulle meeldib istuda näoga jõe poole, laulda ja jälgida, kuidas valgus muutub. Hindud on ekstaasimeistrid, bhadžanid ei ülista mitte ainult jumalaid, vaid ülendavad ka laulja hinge. Avavad südame, et jumalal oleks koht, kus peatuda.
Bändi juht kiidab mu lauluhäält ja kutsub pillitundi, et võiksin end harmooniumil või mõnel teisel instrumendil saata.
Tore küll, aga mul pole pillimänguga häid mälestusi. Lapsepõlves sundis ema mind klaveritunnis käima, mis oli õudne piin, niipalju kui mäletan. Lõpuks müüs ema klaveri maha ja siis oli sellest isegi natuke kahju. Luhtunud perspektiivid, võõrad lootused.
Abielus olles hakkasin õppima flööti. Mulle endale õudselt meeldis, aga mitte mu kassidele, kes jooksid kräunudes kohale ja lõid hambad pilli sisse. Ma ei jaksanud nendega võidelda ja loobusin. Hiljem ostsin endale väikese lastesüntesaatori. Oli väga inspireeriv, kuni Mati ühel õhtul küsis, kas ma ei võiks pisut vaiksemalt mängida. Panin pilli ära ja ei võtnud seda hiljem enam kordagi välja. Mati vabandas pärast mitu korda, et ta oli väsinud ja pahas tujus, et mängigu ma ikka jälle edasi. Aga ma ei saanud, sest harmoonia minu sees, mis helide kaudu väljendust otsis, oli kadunud.
Indias võib igaüks karjuda nii kõvasti ja valesti kui tahab.
Naissaadhust, kes koos pühameestega ghatil lageda taeva all elab, õhkub seletamatut jõudu. Tegijaid naisi kohtab Indias harva, sest naise koht on kodus. Aga imestama paneb mind hoopis see, et varahommikul, kui ma uimasena oma päiksekummardamise retkele lähen, on tema juba ärganud ning näeb erkoranžis rüüs ja ülesseotud soengus nii värske ja särav välja, nagu oleks just ilusalongist läbi astunud. Kuidas ta seda teeb?
Heidan pilke siia-sinna, ent joogi, kes Diwali ööl mantraid laulis, on täiesti kadunud. Küllap ta lahkus linnast ja tegi seda ilma minuta. Üllatus-üllatus, ju ma siis ei olnudki nii vägev kuju, nagu tol ööl endale ette kujutasin. Mind ei läinudki vaja.
Seevastu igatsevad mu lähedust igat tüüpi noormehed. Mulle pakutakse paadisõitu, massaaži, paadisõitu koos massaažiga jõe teisel, inimtühjal kaldal. Kutsutakse teed jooma, määritakse kaela postkaarte, ujuvküünlaid, kanepit, oopiumi ning loomulikult siidi. Seda nagunii. Varanasi on kuulus oma siidi poolest ja „Lonely Planet” hoiatab, et kõik suhted viivad siin linnas ainult ühte kohta – siiditööstusesse. Ma ei jaksa igal sammul „ei” öelda, vihastan alalõpmata ja löön ärritusest juba mitmendat korda ära vasaku jala varba. Ai, valus on!
Ent mõte jaanuaris pikemaks ajaks tagasi tulla vasardab ikka mu peas. Peibutab samavõrra kui hirmutab. Otsustasin oma kohanemisvõime testimiseks kolida hotellituppa, mis maksab 60 ruupiat. Kas ma leian endale meelepärase toa ja kas saan askeetlikes tingimustes hakkama?
Olen külastanud juba kümneid meeleolukaid hotelle, aga päris minu tingimustele – Gangese vaade ja enam-vähem euroopalikud pesemistingimused – ei vasta neist ükski.
Päris meelepärase toa leian vana jaapani abielupaari tillukesest hotellist, akna taga on lisaks Gangesele isegi rõdu ja paar potilille. Maksab küll 100 ruupiat, aga ka seda võin ma endale tegelikult lubada. Otsustan järgmisel päeval sisse kolida, aga mõtlen siiski ümber. Mind hirmutab vannituba, pime urgas, mille seinalt vaatab vastu ripakil dušitoru. Ma ei räägi kempsust, mis on India stiilis, see tähendab auk põrandas.
Teine