Vana eesti rahvausk. Ivar Paulson

Üldisest sugukondlikust grupist vastavates etnilistes ühikuis eralduvad ja irduvad erilised kultuslikud grupid-korporatsioonid: nn. meeste- ja naiste-seltsid, salaseltsid jt. “usuühingud”, millistes on tahetud näha kiriku algeid, kuna need kujutavad endast usundisotsioloogilises mõttes üldisest etnilisest ühikust juba teatud määral lahku löönud korporatsioone, millede liikmed on tundnud end parematena ja pühamatena võrreldes teiste kaasinimestega, uskunud, et neil on suurem üleloomulik vägi, mis neid jumalusele lähemale toob ning pärast surma tagab ka soodsama “hauataguse elu” mõnes paremas paigas kui üldine surnuteriik-allilm. Seejuures on selliste enam-vähem suletud kultuslike korporatsioonide liikmed, kes sageli salaseltsi sissepääsemiseks on pidanud läbi tegema erilised, võhikuile mitte avaldatud müsteeriumid – salajased usulised kultustseremooniad – mõnelgi pool etendanud väga olulist vahendaja-ülesannet teiste kaasinimeste, oma etnilise ühiku liikmete, ja teatud jumaluste vahel, keda nad eriliselt priviligeeritud indiviididena oma kultusmüsteeriumis on teeninud. – Selliseid, mõnele kultuslikule müsteeriumile rajanevaid religioosseid korporatsioone ja liikumisi on varem tuntud ainult antiikseist usundeist, eriti hellenistlikus Rooma Impeeriumis, nüüd on aga selgunud nende palju vanemad ja varajasemad juured, mis ei ulatu mitte üksnes Vana-Kreeka ja Vana Lähis-Ida (Ees-Aasia) rahvalikesse usundeisse, vaid ka paljude algeliste põlluharijate-loodusrahvaste juurde mitmes maailmajaos. – Huvitav on allpool esitatud esseedes vanast eesti rahvausust ära märkida ka mõned taolised vasted Eestist, s.o. setude Peko-kultusest (vt. essees “Maast ja ilmast”).

      Karjatajate rahvaste ehk karjusnomaadide elus, kes – vastavalt oma majanduses ainuvalitsevale suurloomade-kariloomade kasvatusele – liiguvad loomakarjadega avaratel ja looduslikult sageli lagedatel rohumaadel (näit. mitmed semiidi keelkonna rahvad Ees-Aasias, hamiidid Lääne- ja Loode-Aafrikas (kus islami ekspansioon nad hiljem üle ujutas araablaste-semiitidega), türgi-tatari ja mongoli rahvad Kesk-Aasias), keskendub numinoosne elamus pühadustundega sageli ühe suure jumaluse, taevajumala, ümber. Avaratel rohumaadel, steppides ja poolkõrbelistel aladel, on maa peal leiduvate loodusnähtuste osatähtsus päris väike, võrreldes silmapiirilt silmapiirini ulatuva taeva ehk “taevatelgiga”, kus asub taevane jumal, kes, nagu inimenegi, oma loomakarja kaasnevatel rännakuil paremate rohumaade otsingul elab kergesti kaasavõetavas rändelamus-telgis. – Vastavalt maastikuvormile astuvad esile ja tõmbavad enestele tähelepanu küll ka kõrgemad mäed, mis – nimelt just tuldpurskavate kraatermägede näol – on kujunenud karjusnomaadide juures usulise elamuse ehk ilmutuse keskusteks, näit. Moosese Siinai-elamuses Jahve-ilmutusega vanade eelisraeliitide puhul. – Kõige üle võlvub aga taevas, jumal, mis karastava vihmaga annab noort rohukasvu ning sellega vajalikku loomatoitu rändkarjuste-nomaadide elualadel. Nende elu kulgeb sõna tõsises mõttes “taeva palge all”, olgu siis kas päeval põletava päikese kuumas paistuses või öösel lõunamaise tähistaeva selges ja salapärases kiirguses. – Mitmed inimsoo esimesed müütilised pildid on n. – ö. kootud tähtkujude põhjal – ja seda juba palju varem, kui sündis karjusnomaadide kultuur resp. kultuurid, mis arvatavasti on suhteliselt noored nähtused kultuurajaloolises perspektiivis nähtuina.

      Karjatajate rahvaste religioonis ja sellest mõjustatud kõrg- ehk kirjareligioonides me leiamegi teiste astraalsete ja atmosfääriliste jumaluste – taevakehade-tähtede, päikese ja kuu, pikse ja kõue, tuule ja tormi jne. – hulgas ühe ühtse taevase ülijumala aktiviseeritud kuju, kusjuures see kõrgeima ja keskseima kosmilise väe ja pühaduse personifikatsioonina kohati, nagu näit. vanade israeliitide juures, on aja jooksul omandanud ainujumala positsiooni. Nn. monolaatrialt (ühe jumala teenimiselt tema “pärisrahva” poolt) on areng läinud edasi monoteismile, kus ainult üht ainsat jumalat tõeliseks tunnistatakse ja usukultuses austatakse. Samas suunas on kulgenud areng ka Vana-Iraani religioonis (alates Zarathustra reformatsioonist), araablaste juures ning islami maailmas (Muhamedist peale) ning mitme türgi-tatari ja mongoli rahva usundis. Monoteistlik ehk monoteismile lähenev jumalapilt ning – usk on saanud oma kindla vormi aga alles alati suurte usumeeste, kuulutajate-prohvetite kui oma rahva kaasaegsete usuliste vajaduste vahendajate ning väljendajate kuulutuses, mis on psühholoogiliselt välja kasvanud prohveti ainulaadsest isiklikust elamusest, nn. epifaaniast (jumala ilmutusest) ning vastava ajastu üldistest sotsiokultuursetest suundadest ja tendentsidest. Prohvetid on n. – ö. aktiviseerinud lõplikult oma rahva usulises pärimuses tavaliselt küll juba varem tuntud, aga teiste jumaluste hulgas sageli tagaplaanil asunud taevase ülijumala kui ainsa oma rahvast tõeliselt aidata suutva kõrgeima väe ja võimu. Sellised prohvetite poolt toime pandud usu-uuendused, reformatsioonid on leidnud aset väga sageli just vastavale rahvale eriti kriitilistel ajaloolistel perioodidel (näit. israeliitidel ühenduses eksoodusega, s.o. pääsemisega Egiptuse vangipõlvest). Seega on prohvetlikud religioonid tõstnud rahvausundi välja loodusmütoloogilisest seosest n. – ö. ajaloolisele pinnale. – Pärast Moosest ja kõrberännakut polnud Jahve enam ainult loodusekäiku, vaid kõigepealt oma väljavalitud “pärisrahva”, israeliitide-juutide ajaloolist saatuskäiku juhtiv jumal. Loodusmütoloogilisest taeva- või mäejumalast oli saanud ajalugu juhtiv jõud ja iga inimese ellu, peamiselt aga ühiskonna elukäiku sekkuv, karistav ja andestav kõige püham vägi. Erilised ajaloolised sündmused ongi suurel määral inspireerinud üksikuid suuri usumehi-prohveteid kuulutusele, mis on pannud aluse terve rahva – ja hiljem rahvaste – usuelu uuendumisele. Nende kuulutuses on kätkenud mitme hilisema maailma- ehk universaalreligiooni eod: näit. judaismi tütarreligioonide, ristiusu ja islami puhul.