Kui Ivar Paulson 1966. aasta kevadel, 6. märtsil, meie hulgast ootamatult ja jäädavalt lahkus, oli tema kirjutuslauale jäänud viimase tööna alljärgneva teose käsikiri, mille sisuks on läbilõige meie rahvausundist üldisel usundiloolisel taustal. Töö oli suurtes joontes trükivalmis, kuid ilma tavapärase eessõnata, milles harilikult räägitakse üht ja teist teose saamisloost. Niisuguse vormilise eessõna asemel esitab allakirjutanu siin kadunu omaste soovil ühe pisut ulatuslikuma kirjutise, mis tahab olla mitte üksnes sissejuhatuseks käesolevale teosele, vaid ühtlasi ka tagasivaateks autori teaduslikule tegevusele üldse. Raamistiku sellele tegevusele moodustavad akadeemilised õppeaastad ja hiljem õppetegevus paaris ülikoolis.1
Ivar Paulson oli suhteliselt noor teadlane, kui ta suri; sündinud Tallinnas 26. 5. 22. Keskhariduse sai ta kodulinnas Westholmi gümnaasiumis, abituuriumiga 1940. a. kevadel. Oma akadeemilisi õpinguid alustas ta 1942 Tartu ülikooli filosoofia teaduskonnas, valides õppeaineiks etnograafia, muinasteaduse ja ajaloo, lõpetas aga Hamburgi ülikoolis 1945/46, peale selle, kui ta poliitilise põgenikuna oli asunud Saksamaale. Viimati nimetatud ülikoolis omandas Paulson 1946 oma esimese teadusliku kraadi, dr. phil., väitekirjaga etnoloogia alalt (“Beiträge zur Wirtschaftsethnologie der Ostjaken”), toimides peale selle (1946–49) Balti ülikooli kursustel Pinnebergis instruktorina ja hiljem lektorina etnoloogia alal. Ümber asunud Rootsi, jätkas Paulson oma õpinguid Stokholmi ülikooli juures, esiteks (1950–51) etnograafia ja hiljem (1952–56) usundiajaloo ja usundipsühholoogia alal. Ses ainevallas omandas Paulson 1958 Stokholmi ülikooli filosoofiadoktori kraadi ulatusliku väitekirjaga põhjaeuraasia rahvaste hingekujutelmadest (“Die primitiven Seelenvorstellungen der nordeurasischen Völker”, 407 lk.), kus ta arendab edasi oma õpetaja professor E. Arbmani teooriat dualistlikust hingekujutelmast paljude rahvaste vanaaegses usundis. See uurimus on suursaavutus mitte üksnes kvantitatiivselt, vaid ka sisuliselt: raskelt kättesaadavatest trükitoodetest mitmes eri keeles on autor haruldase usinusega kogunud teatekillukesi oma teema kohta ja nende põhjal loonud selge üldkujutluse hingekäsitlusest kõikide etniliste rühmitiste juures Euraasia arktikas ja subarktikas. Seda arvesse võttes tundub täiesti loomulikuna, et Paulson juba aasta hiljem kinnitati dotsendi kohale Stokholmi ülikooli usundiajaloo õppetooli juurde, kuhu ta jäi oma surmani.
Et doktorikraad Paulsoni eluprogrammis ei tähendanud ainult üht tähtsat astet teadlase karjääriredelil, vaid sissejuhatust jatkuvale uurimistegevusele, seda näitab tema rikkalik hilisem toodang. Väitekiri on autorile just nagu ukseks usundiajaloo külluslikku varakambrisse, kus nüüd algab haruldaselt intensiivne, ütleks isegi kirglik inventuur muistsete usundiliste kujutelmade hulgas, avara vaateväljaga üle terve PõhjaEuraasia. Kadunu sai kasutada dotsendieeliseid ainult 7 aastat ja selle suhteliselt lühikese aja sees avaldas tema üle 40 töö, nende hulgas kaks ulatuslikumat. Siin ei ole ruumi ega põhjustki loetleda kõike seda, mida Paulson on kirjutanud; täpne bibliograafiline ülevaade on ilmunud mujal (vt. “A Bibliography of Works published by Estonian Ethnologists in Exile 1945–65”. Institutum Litterarum Estonicum, Stockholm 1965). Küll aga on käesoleva teose paremini mõistmiseks vajalik esile tõsta mõningaid teoseid, mis selgeimalt esindavad autori huvialasid ja uurimissuundi.
Kui välja arvata Paulsoni huvi üldusundilooliste küsimuste vastu teoreetilisel pinnal, kus ta on haruldaselt hästi orienteeritud, siis liigub tema hilisemgi uurimistegevus kord valitud vaatluse alal PõhjaEuroopa ja Põhja-Aasia ruumis. Alles viimasel ajal hakkas tema huvi keskenduma oma rahvale ja lähematele sugurahvastele. Uurimistöö, mis esialgu tegeles peamiselt inimhingekujutelmadega, laieneb hiljem ka loomahingele ja metsloomade osale eri etniliste rühmitiste usundeis üldse. Kadunu on sellele teemale lähenenud mitmest eri vaatenurgast ja avaldanud oma uurimistulemusi reas eriartikleis, nagu näiteks: “Die Tierknochen im Jagdritual der nordeurasischen Völker” (Zeitschrift für Ethnologie 84, 1959), “Die Vorstellungen von den Seelen der Tiere bei den nordeurasischen Völkern” (Ethnos 1958), “Die Schutzgeister und Gottheiten der Jagdtiere im Glauben der nordasiatischen (sibirischen) Völker” (Zeitschrift für Ethnologie 85, 1960) ja mõned muudki veel. Nende artiklite põhjal võis aimata, et autoril on käsil mõni suurem töö vastaval teemal. See töö ei lasknudki ennast kaua oodata, vaid ilmus 1961 Stokholmi ülikooli Acta’s pealkirjaga “Schutzgeister und Gottheiten des Wildes (der Jagdtiere und Fische) in Nordeurasien. Eine religionsethnographische und religionsphänomenologische Untersuchung jägerischer Glaubensvorstellungen”. Sama teemat varieerib ta hiljemgi veel mõnes väiksemas artiklis, muuhulgas eriti soomesugu rahvaid ja laplasi silmas pidades. Siin on Paulson liikunud juba varemini hästi läbiuuritud alal, kuid tema teeneks jääb üldkokkuvõtete tegemine ja erinevate teoreetiliste seisukohtade revideerimine.
Alles viimastel eluaastatel hakkab Paulson sest loomade võluringist vabanema ja keskendama tähelepanu jällegi inimesele, nüüd juba hoopis avaramas usundiloolises raamistuses. Hingeprobleemide asemel nihkuvad esirinda perekonna kaitsevaimud-kodujumalad, põllundusega seotud riitused, ülijumala mõiste ja koos sellega kogu mütoloogia. Juba 1962 avaldas Paulson suures koguteoses “Die Religionen der Menschheit” 3 (Stuttgart) laiaulatusliku ülevaate siberi- ja soomesugu rahvaste usundeist (“Die Religionen der nordasiatischen (sibirischen) Völker” ja “Die Religionen der finnischen Völker”), mis samal kujul ilmus 1965 ka prantsuse keeles.
Ühes nende sisuliste nihetega temaatikas sünnib ka vaatlusala järkjärguline vahetus, suunaga Siberist Euroopa ning lõpuks kodumaa poole. Vaheastmeks kujunevad mõned tööd Ida-Venemaal asuvate soomeugrilaste (mordvalaste, tšeremisside ja votjakite) usundeist, nagu näiteks “Ahnenkult der permischen und wolgafinnischen Völker” (Paideuma IX:2, 1963), “Jenseitsglaube der finnischen Völker I: In der wolgafinnischen und permischen Volksreligion” (Arv 1964) ja “Der Mensch im Volksglauben der finnischen Völker” (Zeitschrift f. Ethnologie 88, 1963) jne. Mõnes töös kerkib juba eesti vana rahvausund selgesti esirinda või saab koguni eriliseks uurimisobjektiks, nii nagu näiteks artiklites “Himmel und Erde in der Agrarreligion der finnischen Völker” (1963) või “Alt-Estnische Volksreligion” (1965).
Kogu selle arengu lõputulemuseks ongi see teos, mis nüüd peale autori surma eesti lugeja lauale jõuab. Siin püüab autor anda läbilõiget kogu eesti rahvausundist, kuid piiratud ruumi tõttu ning ainest parema arusaamise huvides on ta loobunud rangelt süstemaatilisest käsitlusest ja teeb seda sünteesitaotlevate ekskursside näol kujutlusringidesse, mis on kõige iseloomustavamad sellele usundile. Need ringid on selgesti esile tõstetud autori saatesõnas, ega tarvita siin enam lähemat selgitust. Et niisugune tööviis on hästi õnnestunud, see selgub teose lugemisel üsna pea, sest üksikute esseistlikult kirjutatud peatükkide näol pühendatakse lugeja siin vana eesti usundi kesksetesse küsimustesse. Seda teeb autor pealegi väga arusaadaval viisil. Isegi rahvusvaheline terminoloogia, mida autor ohtrasti kasutab, on leidnud enamasti selgitust eestikeelsete vastete kaudu. Autoril ei ole kunagi olnud võimalust lähemalt tutvuda usundiloolise allikainesega Eesti rahvaluule arhiivis; tal on tulnud leppida sellega, mis teised varemini neist kogudest on kasutanud. Lähteainena tuleb siin küsimusse peamiselt O. Looritsa hiigeltöö eesti rahva usundi kohta, kuid ka teisi autoreid tsiteeritakse tihti. Kuid vaatamata sellele, et käesolev töö suurel määral põhineb eelkäijate uurimustel, ei saa ometi öelda, et sellel puuduks oma nägu ja väärtus. Paulsoni üheks suureks vooruseks on tema haruldaselt nobe orienteerumine laialdases aines ja silmapaistev võime lahutada olulist ebaolulisest. Tänu neile omadustele on Paulsoni tööd alati väga selgelt kavandatud, ülevaatlikud ja sisurikkad. Käesolevat tööd lugedes selgub ikka enam ja enam, et Paulson on õieti ainuke eesti teadlane, kes oli saanud põhjaliku ja süstemaatilise koolituse moodsa usundiloo teoorias, mille tõttu temal oleks olnud ka suuri eeldusi nii mõnegi senikehtinud tõe ümberhindamiseks meie vanas usundis. Meie esimene usundiloolane, M. J. Eisen oli täieline autodidakt, kuid ka O. Looritsal ei ole olnud ühtki silmapaistvat usundiloolast õpetajaks ja see annab end tema töödes tunda. Paulsoni esikteost eesti rahvausundi kohta ei saa loomulikult võrrelda Looritsa gigantse tööga samalt alalt, kuid esimene on vältinud siiski mõningaid metoodilisi libastumisi, mis teise töödes on üsna sagedased. Mõeldud on sellega eriti Looritsa liiga kergekäelisi üldistusi ühekülgse allikmaterjali põhjal kui ka tema kalduvust kaugeulatuslikeks dateeringuiks materjalide alusel, mis dateeritavad ei ole. Kui Paulson neis asjus mõnikord patustabki, siis teeb ta seda peaaegu eranditult suurest usaldusest oma eelkäija vastu. Kuna teose eessõnaks mõeldud kirjutis ei tohi muutuda töö arvustuseks, siis piirdun selle piskuga, mis ülal öeldud. Selle asemel olgu aga veel kord toonitatud, et Ivar Paulsoni postuumne töö eesti rahvausundi kohta