on oma õpetusse võtnud väga laialt levinenud väite, et pole võimalik rääkida religioonita rahvaist lähemas ega arvatavasti ka kaugemas minevikus. Paari viimase sajandi jooksul on jõutud tutvuda väga mitmesuguste ja paljude nn. loodusrahvastega igas maailmajaos. Ükski neist pole olnud usundita mingil neile omasel kujul. – Ka muinasleiud ei kõnele selgelt selle poolt, et kunagi oleks olnud inimesi ilma religioosse usuta. Vanimad leiud kiviaja esimesest poolest (paleoliitikumist ehk vanemast kiviajast) näivad pigem – niivõrd kui neist üldse võib hilisemate etnograafiliste paralleelide najal välja lugeda usukujutelmi ja kombeid, mida saab võrrelda näit. loodusrahvaste omadega – andvat teatud tunnistust sellest, et inimestel juba nii kauges minevikus mitmel maailma mandril on olnud usk elusolendite (inimese ja looma – või vähemalt teatud loomaliigi, eriti karu) edasieksistentsist pärast surma, arvatavasti mingil hingeusu kujul. – Nagu veel hiljuti mitmed rahvad on säilitanud erilises rituaalis surnud inimese ja looma kolju ning muudki luud “hinge” ehk “vaimu” paremaks postmortaalseks eksistentsiks pärast surma, nii on seda – arvatavasti samadel motiividel – teinud juba vanimad meile tuntud inimsoo esindajad, ahvinimeselik pitekantroop Hiinas ning ürginimene-neandertaallane mitmel pool Euraasias oma igivanades koopapühamuis, milledest mitmed nüüd uurijaile on tuntud.
Seega võib siis oletada, et religioosne usk on saanud alguse inimese enda väljakujunemisega või arenguga eelinimeslikest esikvormidest, nn. hominiidsetest primaatidest. Religioon on sündinud koos inimestumisega (hominisatsiooniga), võiks üldsõnaliselt kokku võtta kõige tõenäolisema seisukoha selles üliraskes küsimuses usundi algupärast, milles teadus vist küll kunagi täit selgust ei saa tuua, nagu nii paljudeski teistes n. – ö. algupäraprobleemides inimsoo kultuuriloost. – Müüt on andnud sellele kaemuslikult palju selgema vastuse, näit. pattulangemiseloos: tulles arusaamisele heast ja kurjast, kaotas inimene loomalik-loomuliku paradiisi (“rohtaia”) turvalisuse ning on sellest ajast peale oma igapäevast leiba pidanud sööma palehigis, otsides samaaegselt veel tuge oma usus jumal-loojasse, kes talle sulges tee elupuu (“igavese elu”) viljale. – Religiooni on ms. nimetatud “eluülalpidamiseks üleloomulike vahenditega” (Preuss: “Lebensfürsorge mit übernatürlichen Mitteln”), kuid see on ainult asja üks külg, mida materialistid on üle rõhutanud, usklikud aga sageli unustanud. Nagu teistelgi kultuurinähtustel, nii on ka religioossel usul polümorfne, mitmekujuline pale. Igatahes on religioon olnud inimesele mingil kujul küll algselt omane kõikjal ja igal ajastul.
Uskuma ja teadma on paljudele meist tänapäeval moodsas eksaktteaduslikus mõttes kaks erinevat tõekspidamise vormi, milledest esimene avalikkuses üha enam näib taanduvat, andmaks teed teisele kui tollele “ainuõigele”. Tavalises elus käivad nad aga veelgi enamasti käsikäes ning on olnud varematel aegadel, vanades rahva- ja nn. kõrg- ehk kirjakultuurides, teineteisest raskesti lahutatavad. – Usus väljendub uskliku inimese vahenditu reaktsioon religiooni objekti vastu. Viimast siin lähemalt määritleda pole tarvis; see võib omada mistahes kuju ehk avaldusvormi: kord kui enam-vähem isikustatud (personifitseeritud) üleloomulik olevus (hing, vaim, jumal) või seostuda määritlematu jumaliku väe ehk jumalusena mistahes objektiga looduses ning inimloomingus. – Vana eesti rahvausk pakub, nagu teisedki rahvausundid, rohkeid näiteid sellest jumaluse kahepalgelisusest, milles isiklikkus ja ebaisiklikkus – isikustatud jumal ja jumalus kui mingi määritlematu üleloomulik, kõrge vägi – on ainult ühe ja sama mündi kaks külge.
Katse määritleda mõistet religioon on palju laiema tähendusega kui terminoloogiline definitsioon, teaduslik määritlus. Usunditeaduses on formuleeritud neid suurel hulgal, et püüda sõnastada olulist religioonis kui sellises, s.t. seda, mis on ühine kõikidele ajaloost tuntud usundeile. Võrdlev usunditeadus lähtub tänapäeval sellele ülesandele enamasti induktiivsel, usundiajaloolisel teel, püüdes kokku võtta tegelikkuses eksisteerivatele või kunagi eksisteerinud ja ajaloost tuntud religioonidele ühist, olulist, s.t. seda, mis neid, vaatamata kõikidele erinevustele, seob ja ühendab ning religioonist kui niisugusest religioonide paljuses rääkida lubab. On küll ka usunditeadlasi, kes sellise katse sootuks lootusetuna põhimõtteliselt hülgavad ja hukka mõistavad. Sellest võib hästi aru saada. Kuigi usundid kuuluvad kahtlemata kõige üldisemate kultuurielu avaldusvormide hulka, on ometi väga raske anda neid kõiki haaravat ja ühendavat definitsiooni, üldistavat määratlust, mis vastaks küsimusele: mis on religioon? On ju usundid nii mitmesugused, usuelu nii mitmepalgeline ja ajas ning ruumis vahelduv. Sõnastades lühidalt ja kokkuvõtlikult ühist ja olulist kõikides religioonides, võib kergesti anda päris kesise ja mitte midagi ütleva üldistava vormeli, millest kellelgi pole kasu ega rõõmu. Usunditeadus pole senini siiski sellest katsetamisest religiooni defineerida loobunud, kuna iga teaduse üheks ülesandeks on ju määritleda oma uurimisobjekt. See võib sündida kas siis sissejuhatavalt, nagu paljudes populaarteaduslikes töödes ja õpperaamatuis, või ka suurema ning võrdleva usundifenomenoloogilise uurimuse lõpptulemusena muude resultaatide hulgas või eraldi üksikuna esiletõstetuna. – Käesolevas rahvausundiliste esseede kogus on see toimunud eespool, selle esikessee raamides, et anda teatavat – muidugi autori subjektiivsetest seisukohtadest vormitud – avatakti järgnevaile üldpõhimõttelistele arutlustele usust ja usundeist. – Kuivõrd see määritluskatse on õnnestunud, oleneb siingi sellest, mis määral definitsioon on rajatud konkreetsetelt, ajaloolis-empiirilistelt usundinähtustelt lähtuval induktsioonil. Kuna meil on tarvilik teada, mis on religioon, mitte aga missugune see peaks olema, pole vajalik vaadelda vanemast üld- ja usundifilosoofiast tuntud deduktiivseid religiooni definitsioone. – Pöörakem siis pilk pigemini reale usunditeaduse poolt esile tõstetud nn. religiooni põhifenomenidele ning nendega ühenduses esilekerkinud probleemidele. Need usuelu üldised avaldusvormid ja nähtused on omased ka vanale eesti rahvausundile.
Religioosse usu objekti määritlesime kui üleloomulikku väge. Seejuures tuleb silmas pidada, et mõiste “üleloomulik” on tuletatud tänapäeva uusaegse loodusteadusliku maailmapildi seisukohalt vastandina mõistele “loomulik” ega anna täpselt edasi seda, mida varematel aegadel ja teistes, meie omast erineva maailmapildiga kultuurides on tuntud ja mõistetud. – “Üleloomuliku väe (ehk jõu, võimu)” asemel võiks seepärast sama hästi öelda “kõrgem või kõrgeim, suurem või suurim vägi (jõud, võim)”, kuid ka veelgi omasemalt “jumalik vägi (jõud, võim)”. – Raske on sõnades väljendada seda, mida inimene kunagi on tundnud või tunneb suurima saatust määrava ja tema elu juhtiva tegurina, millest ta end teab sõltuvat, kuna religioosse tunde objekt on leidnud väga erinevaid väljendusvorme ajaloos. Usunditeaduses on tarvitatud selle tähistamiseks ladinakeelsest sõnast numen (“jumalik vägi, jumalus”) tuletatud mõistet nuumen (adj. numinoosne), samas tähenduses aga ka meile lähemat mõistet “püha”. Jättes siinkohal kõrvale kõik keerukad ja tänapäevani veel mitte päris kindlad etümoloogilised ning semantilised arutlused keeleteadlaste poolt, võib ometi julgesti väita, et mõistetel (ja sõnadel) vägi ning püha on meie keeles ja meeles – rahvausundilises pärimuses – iidsetest aegadest alates olnud keskne ja kindel koht. Konkreetseid näiteid selle kohta pakuvad alljärgnevad esseed vana eesti rahvausundi mitmesugustelt avaldusaladelt.
Mida inimene kunagi võimsana ja pühana on kogenud, see on eri usundeis väga mitmesuguse väljendusvormi leidnud: kord esineb see kollektiivsete ja liiginime all tuntud üleloomulike olevuste (vaimude, haldjate jne.) kujul, kord individuaalse, isikupärase profiiliga ning pärisnime all tuntud, enam-vähem kindlailmelise jumala või ka kindlapiiritu jumaluse näol; kord ühenduses looduses leiduvate nähtuste (loodusfenomenide) ja objektidega, kord taas inimloominguga mitmesugusel kujul; aga ka kui mingi ebaisiklik määramatu vägi (jõud, võim) või paljude selliste vägedena kõikjal looduses. Oluline on, et inimene tunneb end neist nn. religiooni objektidest olenevat, sõltuvat. Ilma selleta poleks meil tegemist religiooniga spetsiifilises mõttes. Allpool tuleme selle küsimuse juurde tagasi ühenduses religiooni ja (poeetilise) mütoloogia vahekorraga. – Religioosne usk seob alati kedagi kellegagi või millegagi. Iseasi on, kas see, kes ei oma usku religioosses mõttes, nüüd tõepoolest on vaba igasugusest seostusest ning kõigist sidemeist? Probleem võib omada aktuaalset tähtsust filosoofilispsühholoogilises diskussioonis kaasaegse maailmavaate kujunemise seisukohalt, ei tarvitse aga häirida rahvausundiuurijaid-folkloriste ning teisi ajalooliselt orienteerivaid usunditeadlasi. – Oskar Loorits sai