Ämmaemand. Katja Kettu

sissehingaja avatuks ja siiraks. Aga õige hetk oli juba möödas, teadsin seda. Arusaamine hakkas juba su silmadesse tagasi tulema. Puudutasin sinu kätt ja lasin sõnadel tulla:

      „Las mä pian tolle türuku enesele.”

      Vaatasid hajameelselt plikat ja viipasid nõusoleku märgiks käega. Mis seal’s ikka, võisin plika endale jätta, kui tast tüli ei tõuse. Noogutasin. Hermann Gödel noogutas. Ütlesid nii, et kõik pidid kuulma: „Sie türuk on Fräulein Schwesteri vabakäiguvang.”

      Fräulein Schwester, mitte enam Sõgesilm. Käskisid, et plika peab olema kogu aeg seotud kas minu või sõjapeni külge ja ütlesid, et vastutan tema eest isiklikult. Ta ei tohi laagris omatahtsi ringi lipata ega teiste vangidega rääkida. Kiirustasin nõustuma. Kannan hoolt sellegi eest, et plika sõduritega tegemist ei teeks.

      „Ja oia ta Lehmalaudast iemal.”

      Läks natuke aega, enne kui ma taipasin. Operation Kuhstall. Surnuistärataja ei lasknud mind endiselt sinna sisse.Tundsin, kuidas mesileil sinu ihult suveöösse haihtus.

      „Tahadsä nüid tagassi vanni? Mä võin soole laulda.”

      Noppisid käsivarre külge takerdunud kadakaokkaid.

      „Meil on praegast muud tegemist.”

      Nood laagrisse toodud uued vangid ajasid Montja ja tema sõbrad imelikult elevile. Minu arust olid need samasugused vankad nagu kõik teisedki. Igaüks kirja pandud ja tööle määratud.Tervislik seisukord vajab kontrollimist. Isiklikud asjad esialgu konfiskeeritud.

      Viisin nende asjad Operatsioon Lehmalauda taga seisvasse kuuri. Fotode seas märkasin tolle vuntsidega valgevenelase fotot, kellelt olin jala maha saaginud. Vaatasin pilti, kus tüdruk oli nii kenasti mukitud ja prillidega poiss, piibel rinnal. Saatsin teele palve väärusulistele, kuhugi sinna kaugele: Issi ei tule enam koju. Teie jääge Issanda hooleks.

      Aga seekordsete asjade juures hämmastas mind, et nood uued vankad kandsid kaasas igasugu ehteid ja medaljone. Soldatitel oli muidugi kombeks kanda põues mälestust oma kallikesest. Nimetähtedega pitstaskurätt, luunööpidega sukahoidja, poolik purk saialillesalvi. Sellest sain ma aru. Aga need nöörikestega räbalad, mida kasutati menstruatsiooni ajal. Kaheksa last sünnitanu pajuvitstest punutis, mis ei lase lapi naise emakat tee peal maha pudeneda. Odessa naisseltsimeeste spordikaart ja hõre villakapukas, mille silmadesse jäänud puust vardad.

      Alles kui vange alasti nägin, sain aru, et osa neist olid naised. Olin kuulnud seelikuvankadest, sellest, et Nõukogude armeesse värvati ka naisi. Olin pidanud seda samasuguseks muinasjutuks nagu kuuldusi Stalini uuest inimrassist, mis on pooleldi mees ja pooleldi siberi laika. Nood koerakoonlased suutvat metsas vaenlast haista ja lipata penikoormate kaupa pelgalt veeta borši ja kuivatatud liha peal. Naised kamandati Operatsioon Lehmalauta.

      „Mesperast?” küsisin ma sult.

      Kõhklesid, otsekui ei mäletaks. Siis su ilme selgines: „Naesed õmblevad sial oma juustest kotte ja sokitugevdusi Barentsi mere allveelaevnikele. Naesed on siukse töö piale osavamad ku mehed. Põle mõtet noid metsatööle saata.”

      „Kuhtuvad sinna ää,” ütlesid sa ja jälle võlus mind sinu komme rääkida Lapi murret. Nii valesti ja nii õigesti.

      Sel õhtul kestis Hilfswilliger’ite ja valvurite pilgar hilisööni. Jouni oli jaganud neile ussiviina ja kesköö paiku hakkas Holger Heider laagri valjuhääldajatest „Lili Marleeni” laskma. Moskva Filharmoonia kamandati marsilaule vingutama ja jenkat tantsima. Kahe ajal öösel käisin Kabineti uksele koputamas, aga keegi ei avanud. Ma ei muretsenud, sest Näkkälä kaunis Lispet lamas minu pukkvoodis ja oksendas. Surnuistärataja oli veronaali võtnud ja magas nüüd õndsas teadmatuses selle maailma sündmustest.

      Seisin Jahihoovis ja kuulatasin. Kuskil lähedal huikas tumetilder. Lõhnas karmi armutu suveöö, Jäämere ja aeglaselt ligi hiiliva halla järele.Veel maldas ta oma aega oodata. Taevas ei paistnud surmalinde. Teritasin pilku. Korraks arvasin nägevat tumedat kogu baraki katusel lamamas.Tundrast oli langenud üle laagri uduriba, nii et ma võisin ka valesti näha.

      Läksin lapi plikat vaatama. Nüüd kössitas ta üksinda Jahihoovis ja nägi juba välja nagu hulkuv laps ikka, nagu eksinud ja abitu linnupoeg.Võib arvata, mis säärasest ullikesest laagris saab. Paar nädalat. Mis abi sellisest ikka on. Aga dessantväelane ta polnud, see oli küll kindel.

      „Ää muretse. Küllap keik läep veel äste,” lohutasin teda, kuigi ei uskunud seda ise ka.

      Tast oli kuidagi kahju. Plika nägi välja nagu mina ise Iso-Lamperi majja tulles.Viisin tüdruku sauna ja küürisin sinust jäänud jahtunud vannivees puhtaks. Siis palusin Holgeril kantiini ukse lahti keerata. Holger oli ainus valvur, keda mul leida õnnestus ja temagi toetus baraki seina najale, püksiauk irvakil. Palusin tuua jahu, sahhariini ja malmpanni. Üks lehmadest oli lüpsma tulnud ja nii saime taigna. Munapulbri pärast ei tahtnud koogid koos seista ja üks jäi kantiini palkpõranda külge kinni. Õpetasin lapi plikat pannkooke õhus ringi keerama.Teda ajas see naerma.

      „Parmuska, kassä tied moole lohe?”

      Oleksin imestusest peaaegu taignakausi käest pillanud. Poleks uskunud, et laplased üldse teavad, mis asi on tuulelohe.

      „Da da,” kinnitas Maša innukalt. Rääkis, et tema baabuškal oli kombeks talle igal aastal umbes sel ajal lohe teha. Miks?

      „Den raždenija, sünnipäev,” seletas Maša tõsiselt.Täpset päeva ta ei teadnud. Maša ema oli üle piiri Murmanskisse telegrafistiks põgenenud ja tüdruk jäänud baabuška hoolde.