õnnestunud saada kloostrist põgenevatelt munkadelt.
„Me pole ometigi loomad. Seda võib näha sellestki, et Pariisi ei ole hävitatud nagu Varssavit.”
Hermann Gödel torkas mulle pihku pitsi konjakit. Mekkisin kuradikust keelel. Kibe oli. Unto oleks pahaks pannud. Iso-Lamperi oleks Peltsebuli litaks sõimanud. Võtsin korraliku lonksu. Jouni läks ukse kõrvale pikutama ning teie Hermann Gödeliga hakkasite piipu toppima. Lõõgastusin. Piibusuits teeb mul olemise alati hubaseks, meenub lapsepõlv Rovaniemis ja Sahanperä halva kuulsusega osmikud, kus salaja koduõlut aeti ja mekiti. Meenub samblasegune pinutagune, mida isa ema antud piibus tossutas ja pühapäevane Latakia tubakas, kus õhkus aimduse võrra rummilõhna. „Patud andeks”, nii oli isa piibule graveeritud.Vaatasin ringi. Pitsilisele laualinale ja kaminasimsile oli paigutatud pildiraame. Raamidest vaatasid medaljonide ja kõvakübaratega ehitud põlvkonnad meid väärikaina ja usaldavalt. Siit ei saa mind kätte ükski dessant. Puhusite suitsurõngaid punase kupliga lambi poole, kuhu generaator jõele ehitatud paisust valgust törtsutas.
„Meie Johannesega, me oleme vanad lahingukaaslased. Õigupoolest lapsepõlvesõbrad.”
„Nii see on, Fräulein Schwester. Meie emad käisid samas lihapoes.”
Hermann Gödel hakkas mulle selle pärast veelgi rohkem meeldima. Te olite olnud samas Hitlerjugendi poisteüksuses ja võidelnud Einsatzgruppe C-s Ukrainas. See kõlas uhkelt. Olin Suomen Kuvalehtist Ukraina kohta lugenud, muinasjutulisest kasakate ja hobukastanite maast. Iso-Lamperi 1870. aasta Õlipuust olin lugenud veel muudki. Küsisin, kas on tõsi, mida paganate kohta räägitakse. Et väärusulised naised sünnitavad mõnikord kaheksateist kuud ühtejärge ja kõik see aeg ripub laps jalgevahel ja kasvab. Lõpuks hammustab ta ise nabaväädi läbi ja taarub vandudes ukse poole. Ütleb lahti oma suguvõsast ega tule kunagi tagasi. Hermann Gödel naeris ja viipas sinu poole:
„Naiste kohta pead sa küsima Johannilt endalt!”
Üks naine oli lamanud sinu all seal kusagil kaugel, limpsinud sinu rangluuvagudesse takerdunud tolmu ja sosistanud sinuga asjadest, millest mina kunagi midagi teada ei saa.
„Ma võiksin selle kelmi tegemistest igasuguseid asju rääkida,” naeris Hermann Gödel ja laksas sulle vastu selga. Ümarapõhjalisse klaasi tekkis konjakit juurde.
„Oh Kiiev ja Ukraina stepid!” Hermann Gödel muutus unelevaks. Seal olid kulissid olnud uhked ja operatsioonid palju ulatuslikumad. Seal kasutati uusimaid keemilisi ühendeid ja maailma parimad arstid töötasid koos teadlastega. See kõik avaldas muljet. Hermann Gödel silmitses oma kõveravarrelist juurepahast nikerdatud piipu:
„Imelik, kuidas ka alamad rahvad oskavad piipu valmistada ja sealt endasse rahu imeda. Mõned rassid õpivad selle õilsa kunsti selgeks enne terade jahvatamist.”
„Aga need rahvad on liigselt sisse võetud lõbust ja meelelahutusest. Mitte nii nagu saksa rahvas.”
„Ja soomlased. Soomlased ja sakslased. Meie oleme sarnased.”
Jouni tukkus ukse kõrval, süljenire kenasti kuuekaelusel. Kabinet lõhnas muskuse ja piibutule järele. Hermann Gödel kiitis, et oli saanud segu oma onult, kes omakorda sai selle Aafrika külakostina Rommelilt endalt.
„Degeneratsioon, kadunud ajad. Nautigem praegust hetke!”
„Venelane on ainuke rass, kes korralikust piibust lugu ei oska pidada, või mida, Russe?”
Venkupoiss noogutas viisakalt ja jäi siis vahtima raamaturiiulile kuhjatud köiteid Der Stürmerist ja teistest erialastest ajakirjadest.Aheldatud koera jalad tõmblesid unes.
„Johann Angelhurst, mu vend! Teeme sellest pildi!”
Sa võtsid oma kaamera välja ja panid Jouni autoknipsiga pilti tegema. Hermann Gödel hüüdis nii, et konjak üle klaasiserva maha loksus.
„Die Arktis ist nichts! See meie Johannes! See poiss veel kaevab meile augu!”
Jäid keset tuba seisma, särimõõdik käes, Jouni pomises ukse kõrvalt pingilt oma lora. Konjak soojendas kõhtu ja sina olid nii lähedal. Oleksin võinud suruda oma näo sinu niuetesse ja õrnalt naksata. Küsisin:
„Mes augu?”
Minu kõige hullem painaja on tõeks saanud. Hermann Gödel on siin. Räägib asjadest, mida ma ei mäleta, Ukrainast ja Babi Jarist ega usu, et minu mälus on selle koha peal auk. Teda mäletan ma seevastu liigagi hästi. Enne sõda teenis elatist antiigikaupmehena. Täpselt nagu siibrid ja kateetrid muutusid tema käes inglipiltidega piaalideks ja peekriteks, nii oskas Hermann ka tõe väänata väärastunud karikatuuriks. Olen teda vihanud sellest ajast saati, kui kolisime ühele tänavale elama. Minu õrnasüdamelist ema Annikkit trügisid süldisabas, kiusasid, enne kui said teada, kes mu onu on.
Isa kutsus onu nimega Alte Sau, aga ta oleks võinud tänulik olla. Onu korraldas oma jäägrist vennale küljendaja koha Franz Eher Verlagi-nimelisse kirjastusse, kus anti välja esimene „Mein Kampf ”. Onust pean ma lugu. Esimese maailmasõja kangelaslendur Tegel Angelhurst, Saksa Natsionaalsotsialistliku Partei liige number üheksa, kui Führer ise oli number seitse. Kuulus algusest peale rünnakrühma Sturmabteilung. Onul on nii palju võimu, et ta käib Führeril tema Kotkapesas külas ja võib magada Göringi külalistetoas. Kutsub Goebbelsit nimega Komischer Heini ning teeb teda lõunalauas põski prunditades ja jalga viibutades järele. Ütleb tooste Horst Wesselile, märtrile, kelle sarnane tahaksin olla. Tänu onule meid rahule jäetigi. Partei auto trepi ees teeb imet.
Ometi kardan ma Hermann Gödelit. Olen kartnud Babi Jari kruusaugust saati (mis seal augus juhtus, seda ma ei mäleta). Nüüd istusime siin kaminatule paistel, sõime vabakäiguvangide ette antud poropraadi ja jõime oma piipudest suitsu, mis võtab ära kurbuse ning mässib suitsetaja magusahaisulisse ja kibemahedasse unustuse hämusse. Mäletan, et kord istus ses samas toolis üks Soome agent, üleni põletusarmides näoga, ja tõmbas piipu. Piibu varrele oli kirjutatud „Patud andeks”.
Silmitsesin Sõgesilma ja mõtlesin: miks ka mitte. Võtaksin meist foto ja vaataksin, kas tema vaim jäädvustub selgi korral magneesiumpinnale. Kõik oli juba valmis. Kinofilmikaamera, 105 mm objektiiv, ava 5,6, säriaeg ½ s. Näitasin Hangeldajale, kuidas autoknipsiga ümber käia ja kuidas sellega iseenese portreed pildistada. Oli teine pahane, et üles ajasin:
„Sä unustad mudu vist ää, kudamoodi sä välla näed.”
Mõnikord võib tõesti meelest minna, vastasin. Rääkisin tõtt.
Siis tuli see miski:
„See meie Johann alles oskab auke kaevata.”
Mis Eduard Dietl mulle rääkis. Mis ma pean siin tegema.
Sõgesilm tuli järele, enne kui jõudsin labida tuua. Istus trepile. Puhus laubalt sääski.
„Kuda sä nõnnamoodi murret kõneled?”
Muidugi ma valetasin. Nagu valetasin ka Polaarrebasele. Et olen õppinud keelt luurevägedele jagatud Soldatenwörterbuch’i sõnaraamatust.Vale puha. Mind valiti SS-vägedesse rassilise puhtuse, laitmatu reputatsiooni, tervise ja sünnipära järgi. Kuidas ma muidu keelt oskaksin? Nagu Eduard Dietl RSHA ja Gestapo ettekannet näidates asja väljendas: sest minu ema oli alamast rassist. Soomlane.
Oleksin võinud rääkida, et minu isa Fritz Angelhurst tuli Lapimaale koos esimeste Saksamaal väljaõppe saanud soome jäägritega 1916. aastal ja talle hakkas siin nii väga meeldima, et ta läks koju Berliini alles neli aastat hiljem. Et selle reisi käigus juhtus midagi ja minu isast sai elu lõpuni patsifist. Ma ei rääkinud. Ei rääkinud ka seda, et Berliinis tegi ta oma naiseks kaasa toodud lapi tüdruku, kellest sai minu ema. Lihapoesabas tõugatud süsikulm. Verepeatajate soost. Ema pärast ei saa minust kunagi sellist rahvuskangelast nagu Horst Wessel, kes oli puhas aarialane.
Mina olen segavereline. Ja see on isa süü.
Isa ei hoolinud kunagi Aatest. Kirjastusest lasti ta lahti ja ainult tänu onule sai ta tööd ajalehes, mis oli juudivastane, aga sisulisest küljest