Keskimölsä tõttas käskimata voodi äärde tuld suuremaks keerama. Ilmselt oldi harjunud, et pildi jaoks on valgust vaja.Vaatasid esiteks Lissut, eemaloleva heakskiiduga ja kerget iiveldust tundes. Karvane laps topiti võimalikult sügavale kaenlasse.
Sinu pilk eksles seelikukandjail. See riivas palmikuid ja rätte ja puudutas igaühe nägu ning pani kõik võpatama, isegi Näkkälä Aune. Ja korraga tajusin oma puudulikku naiselikkust ja seda, et olin pealaest jalatallani limanahkade ja verega kaetud ning et just läbihammustatud nabaväät ripneb mul alles suunurgas. Sülitasin selle põrandale ja palusin: Ära vaata mind. Ole hea Jumal ja ära lase sel mehel mind näha. Ära vaata praegu minu poole.
Muidugi sa vaatasid.
Enne kui jõudsin pageda, olid sinu silmad juba minus kinni, pupillid ahenesid ja kulm tõmbus kortsu nagu loodusteadlasel tundmatut limuskiliiki kohates. Seejärel, silmapilguks, muutus midagi ja hetkeks oli see isase pilk, porolehma haistnud pulli pilk, mis kohe kustus, aga mina olin juba sulanud, lahustunud, uppunud sügavale ürgmerre, kus merekoerad limpsivad kandu ja tuline täht paneb liha kõrbema. Mind vaadati nii, nagu mind kunagi enne mitte keegi polnud vaadanud.
„Aga Fräulein Schwester, me oleme ju kohtund.”
Kujutasin ette, et nägid minus emast, nägid läbi kõige mustuse ja saasta, nii nagu sa oskad näha emast kõigis naistes. Keegi tonksas mind meelega selga, nii et koperdasin vastu voodit:
„Mine nüid, ta tahass sind kah pildi piale.”
Pilt sai tehtud.Välklambi magneesiumisäde sähvatas ja kõik tardusid paigale nagu pidigi, kõik peale minu.
„Too ei oska isegi pildi pial olla,” sosistas Keskimölsä, nii et kõik kuulsid. „Keski piaks tõist püsti oidma.”
Sealsamas astuti minu juurde ja võeti must kinni. Olid sukis, aga ometi ulatusin sulle vaevu rinnuni. Tundsin sinu lõhna. Läbi vere ja limanahkade leha, läbi kusehaisu. Läbi kõige selle nuhutasin sinust hoovavat lõhna.
Lasid Jounil autoknipsi kasutada. Sel ajal nuhutasin õhku. Lõhnasid nii valusalt hästi. Porokasukale määritud linnupiima järele. Jämedalt lõigatud Virginia tubaka ja pinutaguse järele. Sookailuga hõõrutud lapsesõrmede järele. Jumala särgi järele. Puhtalt türa ja ei millegi järele.
Ilmselt märkasid sa kuidagi minu tahtmatut liigutust, sest naeratasid ja kummardusid midagi Jounile ütlema. Mulle Jouni ühmatas, laksutas keelt, kraaksatas halvakspanevalt:
„Sie meite Johannes, reporter Johann Angelhurst. Sie tahap soost lehte interviud teha.”
„Jaa, no mesperast,” hädaldas Lissu.
Jouni pöördus küsivalt sinu poole. Sosistasid jälle Jounile kõrva ja tegid mulle salamisi silma:
„Noh, ämmaemand on sihane uue aja tugev naene, siukseid on Saksamaal tarvis. Ja Soomel kah.“
Jouni ilmest võis välja lugeda, et ta pole sugugi nõus.
„A’ Lispetist, kas ta Lispetist ei tahass juttu teha,” pistis Aune kohe vahele.
„Ütle talle, et sie meite Lispet on Lapi uus Greta Garbo, lehedki on tast kirjutand.”
„Lota olen kah!”
Rangelt võttes polnud see tõsi, aga ma ei öelnud midagi. Ja jälle te kummardusite isekeskis nõu pidama nagu poisinagad Schörneri kaupluse nurgal ja mind ajas see natuke naermagi. Kehitasid õlgu. Jouni tõlkis vastu tahtmist:
„Mõni tõne kõrd.”
Tõmbasid saapad tagasi jalga. Siis te läksite. Eided tõttasid vastsündinu varbaid kokku lugema, aga mina vaatasin läbi pitskardina sinu minemist ja tundsin sõõrmetes sinu lõhna.
Johannes. See on pühakute ja pullvasikate nimi. Süütute ja õndsate, Ristija Johannese nimi.
Nägin läbi lainetava aknaklaasi, kuidas sinu hea tugev selg kaugenes. Kui te olite hajuvasse sääseparve ja suvesse kadunud, ohkasin sügavalt.
„Lase olla, türuk, sä oled liiga vana nondega miilustama.”
Alles siis märkasin Aunet enda kõrval seismas. Sügas kavala näoga nina:
„Sool on Unto. Pia seda mieles.”
„Egas mä seda.Tulin õhku ingama.”
Käsi otsis aknapiita. Riiv ei tulnud lahti. Unto. Ma ei olnud temast midagi kuulnud pärast seda, kui ta oli aprillis Syvärisse läinud. Mai lõpus kuulutati kadunuks. Ma ise kahtlustasin küll, et va kõrendist on saanud väejooksik, aga sellist asja ei maksa kõva häälega kuulutada.
„Unto on langend.”
Aune võttis kuklajuuksed pihku ja keerutas neid ümber sõrme:
„Ega seda viel tia, võib vangis kah olla.”
Aga ega Aune Untost hoolinud.
„Sool on rahutu veri.Ää nüid tüki, pärast kahjatsed. Unto tuleb viel tagassi.”
Ma ei kuulanud teda.Varsti on sõda läbi, varsti tuleb Unto tagasi. Ja kuskilt minu seest tõusis palve, tugevam kui siiamaani ükski teine.Vaatasin auku, mis sa olid endast õhtusse jätnud. Surusin otsaesise vastu jahedat klaasi ja anusin: Mu Jumal, seda meest ma tahan.
Jumal, kui ma tema saan, siis teist ei palu.
Ma ei taha sinu eest midagi varjata, mu Johannes. Mul oli tõesti Unto. Ainus, kes mind tollal tahtis, kui mitte arvestada Parkkina hospidalis surnud intendanti Turust, kes 1939. aastal seoses Petsamo spionaažilooga kinni võeti.Tervenisti põhjakõrbenud mees.Tahtis minuga abielluda, enne kui Riigipolitsei mehed ta tapavad. Suri enne koitu. Pärandas mulle oma pliiveest läbiimbunud keha, juukseloki ja patenditunnistused:
Toode: Nupo poro, genotüübi produkt. Kaks kolmandikku toiduvajadusest otse pinnasest seal, kus samblik ei kasva, aga kuu paistab.Toidetud heinapuru ja talviste kiisapoegadega – kahjuks pääses produkt põgenema, tuleb rekonstrueerida pärandi põhjal, mis asub kümnekilostes sõnnikukottides Kasiino tallides.
Untot kohtasin siis, kui ta tuli spionaažijuhtumit uurima. Tookord võeti venelase heaks spioneerimises kahtlustatuna kinni üle saja petsamolase ja juhtus igasugu imelikke asju. Ülekuulamistel läksid relvad kogemata lahti ja kirjaoskamatud laplased andsid mitmeleheküljelisi tunnistusi selle kohta, kuidas nad olid venekeelseid salasõnumeid šifreerinud. Unto rassis Lapi maavanema Hillilä vasema väikevarbana kaasa teha ja tohtis, va rangjalg, Petsamosse jääda, kui teised lahkusid. Purukuiv paduusklik jahmerdis, pihkupeksjate suguvõsast. Alguses mõjus ta isegi liigutavalt. Korjas taimi ja kuivatas nende õisi albumites siidpaberi vahel ega uskunud, et Jäämere kaldal ei leidu ei kortslehte ega maranat. Nad sobisid Iso-Lamperiga nagu sukk ja saabas. Ühtaegu nii laestadiaanlane kui Isamaalise rahvaliikumise mehi, pärit kusagilt Pohjanmaalt. Kõneles veidrat murret, aga teda kardeti, sest tal oli võimu teha mis tahes porovargast spioon. Tal ei koitnud kunagi, et laplased lihtsalt rändasid oma porokarjade sabas piki tundrat ega hoolinud küünevõrdki linnameeste leiutatud piiriületuskorrast.
Ametialast auahnust tal jätkus ja kuidagi kahepalgeline kahe aate mees oli ta. Tellis koju Isamaalise rahvaliikumise päevalehte Aja Suund ja laenas Iso-Lamperilt laestadiaanlaste oma lehti Õlipuu, Halastuse Sõnumid ja Siioni Misjonileht. Saksmannid talle alguses ei meeldinud. Seisis nagu post, vormimüts peas Jäämerentie ristmikul, kui neid hakkas kolme aasta eest siia voorima, üritas oma messingnööpidega veoautodest välja tulvavat Wehrmachti tagasi suruda. Uskus alles siis, kui staabist helistati ja öeldi, et ei tohi passi küsida. Tal ajas südame pahaks, kuidas lotad kogunesid tulijatele drüüaseõisi jagama.
„Lehtsabad.”
Unto ütles:
„Oorad keik. A’ sinu mä igastahes ää peastan.”
Aga ega Unto ei tahtnud päästa mind mitte sakslaste, vaid minu enda käest. Minu isa tapeti 1918. aasta kodusõja ajal Rovaniemis Lainaanrantas ja enne seda elasid nad emaga laulatamata kokku halva kuulsusega Sahanperä osmikutes, sest ema suguvõsa ei andnud neile oma õnnistust. Ühtlasi oli üldiselt teada, et ma ei saa lapsi.