pikemalt puiklemata jullasse. Aleksei Ignatenko ulatas mulle mausri. Pigistasin selle külma pinda, kui nägin, kes vabakäiguvangidest pidid sõudjaiks tulema. Üks, see, kellel oli seljas luupööradega porokasukas, oli nime järgi Montja.Vabakäiguvang Titovka laagrist. Olin kindel, et ta teeb mu kohe vagaseks, kui laeva nägemisulatusest välja jõuame. Hingasin sügavalt sisse ja astusin paati.
Hüüdsin Aleksei Ignatenkole:
„On sie mauser laetud?”
„Eijole.”
Juba enne, kui jõudsin sõudepingil platsi võtta, lärtsas midagi limast vastu oimu. See miski valgus pikkamisi alla univormi kaeluse poole. Ma ei pööranud pead.Viimasel hetkel vilksas reelingu tagant väike olevus ja kribis kiiresti paati. Lapi plika Maša.
„Parmuska, ää jäta!”
Need olid tüdrukul esimesed sõnad üle mitme nädala, aga ma ei rõõmustanud. Nüüd tahtis seegi armetuke pärast kõike olnut koos minuga surma astuda. Püüdsin tüdrukut paadist tagasi lükata, aga väike rääbis klammerdus mu hundinahkse kasuka külge nagu parvepoisi täi, ja nii lasti meid alla mere armule.Aleksei Ignatenko küünitas veel oma peenikest kaela üle ääre ja hüüdis:
„Mina andsin sjinule sjinu elu. Sjina anna mailmale sjinu naer!”
See kõlas nii trööstitult slaavipäraselt ja rumalalt, et hingest käis läbi ja oleksin hea meelega hüüdnud vastu midagi sellist, et valed hambad suus on kehv naerda, aga sakslaste jämedused oleksid selle enda alla matnud. Nood kogunesid Aleksei Ignatenko ümber kraaksuma. Karjusid nagu pudeneks üle reelingu terve sõja pikkune kibedus ja vimm:
„Finnenlümmel! Reetur!”
Nägu tabasid tubakapurused süljepritsmed. Montja piidles mind ja krabas oma jalgevahet. Sulgesin silmad. Silmad kõvasti kinni pigistatud, sosistasin hüvastijätuks: „Ead tied minna!”
Kui olime end laeva küljest lahti tõuganud, hääbus sakslaste solvangute kaja peagi. Tume terasmägi kadus uttu. Tundsin, kuidas meri meie all hingas pikkade, penikoormapikkuste ohetega. Ma ei vaadanud Hilfswilliger’e, eriti Montjat. Surusin mausri taskus pihku. Süda tahtis rinnust välja hüpata. Mis Montjal mõttes on? Koltasaami vangidelt pihta pandud punutud vööl rippus puust nui. Hõbedaste naastudega palitu taskus oli kindlasti relv. Montjast oli pärast laagrist lahkumist saanud rikas mees ja meie sõudepingil õõtsuvaid kogusid silmitsedes paistis tema silmist halvakspanu. Kaks kaelkookude külge seotud kompsu, võidunud hundinahkne kasukas ning Lispeti kootud, kaunisti ääristatatud ja kirjatud sõrmeotsteta kindad käes. Sõjast hirmutatud koer Hilma ja tumm lapi plika Maša. Rohkem mul endisest elust järel polnud. Maša nihkus lähemale ja hakkas mu pöidlaküünt lutsima. Seda tegi ta nüüd ühtelugu, ise suur tüdruk. Ja seda nihkumist need Hilfswilliger’id vahtisid ja kindla peale just sealt tuligi Montjale pähe võtta need minu kaunite kirjadega sõrmikud.
Hilfswilliger’id jätsid mu esimesele vastutulevale laiule. Montjapontja, segavereline Balkani säärekargaja. Seda sorti härra, kes usub, et tripperist saab lahti hülgeid nussides või kui topid türa noore lõhe vittu. Ei uskunud ka oma silmaga vaadates, et kalal polegi säärast asja.Võttis mu sõrmikud ja tõmbas näpuga üle kõri. Sundis silma vaatama, et ma teaksin – ta pole unustanud. Nüüd tapab ära.
Pigistasin oma augulise kasuka taskut ja tundsin seal mausrit. Montja kergitas nuia. Laeva udusireen huikas. Montja ei jõudnud lüüa.
„Lase olla! Lähme!”
Montja kribis ähkides paati. Nad jätsid mulle hundinahkse kasuka ja lapi plika ning hakkasid udu poole vehkima.Vahtisin neile järele ja mõtlesin, et korraga näevad nad välja nagu veidrad eksinud jänesed. Oli peaaegu hale vaadata, kuidas nad põrkasid vastu jäälahmakaid ja pressisid end merele valelt poolt poropea kujulist kari. Head teed minna, Montjapontja. Sinust ma juba puudust ei tunne.
Jäime sinna kolmekesi seisma, Maša oma jääkülmade huultega minu pöialt kobama ja mina oma sõrmikuid kahjatsema.
Minu maailmas on alati olnud hääli. Küla hääled, kasuisa Iso-Lamperi jõmpsikate nutt, laagris kirgiisi vangide hala ja sääskede lakkamatu pinin. Nüüd kuulsin esimest korda vaikust ja see oli pelutav nagu surm. Õhus lehvisid ja kobasid pikkade küüntega harali sõrmed. Kobasid ebameeldivalt kukalt ja kaela. Kössitasime seal igaüks oma suunas nuuskides ja kuulatades, aga mitte kuskil ei olnud midagi, ei vormi, häält ega lõhna. Möödus ehk silmapilk või kauem. Hilma tegi paar hädist katset maha istuda. Ta oleks tahtnud lakkuda päkkade külge paakuvat jääd, aga oleks äärepealt otseteed rohetavale jääkirmetisele libisenud. Meri hingas viivitades ja aeglaselt. Korraks arvasin juba kuulvat udus podisevat päramootorit, aga siis oli jälle vaikne.
Korraga tundsin, kuidas Maša mind küljest näpistab.Tüdruk näitas näpuga midagi mu jalgade juures. Üks papist reisikohver loksus tillukese laine harjal, napilt käeulatusest väljas. Ometi olin tõstnud kompsud vähemalt pool meetrit veepiirist kõrgemale. Nüüd triivis see juba kättesaamatus kauguses. Läks pisut aega, enne kui taipasin.Tõusuvesi!
„Nüid meni kehvasti.”
Kummardusin oma ainukest kohvrit kõrgemale kaljule tõstma. Lükkasin Mašat enda ees, nihkusin ise järele. See ei tahtnud kuidagi edeneda. Ei tahtnud üldse edeneda. Jää libises käe all nagu lohemao selg. Kui üks meist libastub, siis on lips läbi. Koeravanake komberdas kõrval ja lasi kõhugaase Jäämere kargenevasse õhtusse. Hindasin kalju kõrguseks ehk kolm meetrit, aga sellest ei pruugi piisata. Meenusid Pummanki kalakaide viiemeetrised tulbad ja kalurite kihk minna koju enne kella kuut. Ei jäänud muud üle kui ronida. Raksuv jää muljus põlvi.
Tuli end kokku võtta.
Lõpuks ulatusin end kaljunuki tippu vedama.
Pettumus.
Olin lootnud, et asume mõne suurema saare neemeninas, kusagil, kust ööseks varju otsida.Aga teisel pool avanes samasugune konarlik, vatitupsudena kobrutavatest jäätompudest valendav meri. Ega jäägi muud üle, kui maha istuda ja kurbusest uluda. Tõusuvesi viib meid Mašaga kaasa ja kannab allavoolu. Meie surnukehad jäävad teineteise kõrvale ulpima kas Varangeri fjordi taha, Ristiniemi kaenlasse või kaugemale, kusagile sinna, kuhu meri oma rämpsu välja sülitab.Vesi tõusis aeglaste ohetena. Peagi limpsas see meie varbaid.
Kõrgemale ei saa.
Mu käed oli külmast sinised. Märkasin, et silitan lapi plika põske ja kuskilt tulvas välja arutu kibedus. Ma polnud unustanud, mis Maša pärast oli juhtunud.
Mitte Montja, mitte Hermann Gödeli, mitte sinu, vaid Maša pärast.
Kui palju lihtsam oleks olnud surra soojade kätega, sest need Hilfswilliger’i omastatud sõrmikud olid mulle kallid. Need andis mulle Lissu. Nendes paindusid käed kamprisüsti tegema ka neljakümnekraadise pakasega. Need sõrmikud olid head ka sellepärast, et need olid omad, mitte mingi venelastelt võetud räpane saak. Operatsioon Lehmalauda baraki taha viidud labakute ja kasukate võtmisest jäi alati kuidagi räpane tunne. Minu arvates oli kahju, et just need Lissu antud kindad jäid Hilfswilliger’i viimaseks saagiks.Viimane mälestus elust, mil inimene käis jumalakartuses ja painutas pead alandlikuks palveks, nööpis kinni palitu ülemise nööbi, võttis tuppa astudes mütsi pihku, ei sülitanud nurka ega kusnud automobiilide gaasigeneraatorisse, andis kingiks omatehtud moose, vuristas hommikupalve, hambad suus ja suu peterselliga uhutud. Põlvitas saunas küüritud liikmetega. Siis oli maailmal veel mingi mõte.
Tundsin, kuidas hingeõhk voolas auruna sõõrmeist. Ei jõudnud kõnelda sulle kõigest, mida olin kavatsenud.
Kui sind esimest korda nägin, oli juunikuu öö. Kõneldi, et Kannaselt tuuakse tagasi ainult laibakotte, liikus jutte venelase suurpealetungist ja rinde lagunemisest. Raadios sellest ei räägitud, aga inimeste kõnnakust paistis küürutav hirm. Jäämere rannikust pühkis üle ennenägematu kuumalaine.Veri tuksles, lutsud Kolose jõe mudapõhjas ahmisid õhku, jänesed väsisid ja porod lõõtsutasid tundras hõbekollase päikese all. Kõik said, ühtisid ja tundsid.Ainult mina väntasin üksi tagasi töökäigult Salmijärvi hiinalinnast.