veebruaris. Sest kui pimedus lükkab sind aina tugevamini masendusse ning külm näpistab tagumiku otsast, ei saagi midagi head oodata.
Umbes siis hakkaski küpsema otsus, mis kasvas märtsilume ja aprillivihmadega nii suureks, et ei mahtunud mu sisse enam ära.
Kuni ühel hallil aprillikuu hommikul, kui kevadsoojus maalis rahulikus rütmis puid roheliseks, võtsin südame rindu ning kirjutasin lahkumisavalduse.
Üleval valitses vaikus. Ei mingit telefonikõnet, isegi meili. Mitte midagi.
Võib-olla nad arvasid, et see on mingi nali?
Tehke midagi! Vastake ometi! Kasvav ärevustunne lõi mul kõhu lahti ning unes nägin nende ööde jooksul stabiilselt klassiruumi ja vanglat.
Aga kui nad ei vastagi?! Kas ma võin siis kuu aja möödudes asjad lihtsalt kokku panna ning minema astuda? Ja sellisel juhul, kas peaksin kuidagi hüvasti jätma või lähen ära nii, nagu tuleksin järgmisel päeval tagasi?
Kaks nädalat hiljem, kui olin pideva kõhulahtisuse tõttu kaotanud kolm kilo, kutsus üks suurtest bossidest, keda ma kolme tööaasta jooksul olin täpselt kolm korda näinud, mu endaga kaasa kontorihoone neljandal korrusel asuvasse puitkaunistuste ning katuseakendega saali, kus peeti koolitusi ja tähtsaid koosolekuid. Kogukas naine istus mu vastu, küsides, kas soovin midagi juua ja et kui jah, siis võtku ma saali taganurgas seisvast külmkapist see jook ise. Raputasin pead ning manasin näole lolli naeratuse, millest pole mitte kui midagi võimalik välja lugeda. Filmides nimetavad nad seda pokkerinäoks.
„Anna-Maria, mis siis nüüd mureks?” tegi kogukas daam tüdimust varjates jutuotsa lahti.
Mis mõttes, mis siis nüüd mureks? Nagu mul oleks kogu aeg jube palju muresid olnud ja ma oleksin alati nendega just tema juurde jooksnud.
„Ei suurt midagi…” kokutasin, naeratust näolt kaotamata. „Tahan ära minna.”
„Miks?!”
„Tahan midagi muud teha.”
„Mida?”
Hea küsimus! Ei tea. Hm, kas sobiks ühel ametlikul vestlusel vastata, et mul pole õrna aimugi ja seega tunnistada, et nad palkasid kolm aastat tagasi tõelise udupea, kes enne uue ukse avamist, enne järgmise aadressi väljauurimist tõmbab vana ukse pauguga kinni ja astub pea ees musta põhjatusse kuristikku?
„Tahaks teha midagi loomingulisemat, vist kirjutada…” pomisesin, ise kätega midagi õhupalli taolist õhku joonistades. Mida see pidi tähendama?! Kui sa ei oska kätega midagi asjalikku pihta hakata, siis hoia nad parem paigal!
„Kas probleem on rahas?”
Raputasin pead. Kuule, selliseid küsimusi esitatakse töötajatele varem! Mitte siis, kui nad on pärast tuhandeid tunde kestnud kaalutlusi otsustanud tundmatus kohas trammilt maha hüpata. Aga ei, kommidega tullakse lagedale siis, kui magusaisu enam pole.
„Tahad äkki meie marketingiosakonda tööle minna?” uuris kogukas naine pabereid lapates.
Aga kas sa ise tahad?
Raputasin jälle pead. Pakkugu seda kohta oma vanaemale!
„Mida sa siis teha kavatsed? Sa ju tead, et sul on lepingus kirjas, et neli aastat pärast siit lahkumist ei tohi sa mujal turismivaldkonnas töötada?!” pahvatas ta korraga ja vaatas pingsalt oma pruunide silmadega minust läbi. Ilmselt sinna väikese, modernse külmkapi poole, kus jahtusid kokakoolad.
„Ei, sellepärast ei maksa muretseda!” ütlesin läbi oma kohtlasteks kõverdunud huulte.
Sinna see vestlus suri ja juunikuu alguseks, mil päike end lõpuks ka Eestimaale veab, olingi vaba.
LUGU ALGAB EHK SAATUSLIK SEPTEMBRIKOHTUMINE
Ma küll ei töötanud, aga ma polnud töötu. Olin vaba. Ja seal on, vähemalt esimesed kaksteist kuud, vaks vahet!
Aga proovi sa seda selgitada emale, kelle maailma kõige ilusam, targem ja vaimukam poeg – kes pealegi on tema ja ta kahe õe meelest Hispaania kroonprintsi Felipe elav kehastus ja kroonprintsist pole siinmail ontlikumat meest nähtud – toob esimest korda elus ühe tüdruku koju näidata. Nii palju aastaid oodatud, loodetud, ja poiss võtab kätte ning toob selle: kellegi töötu blondiini kuskilt Venemaalt.
Armastav Hispaania ema tahaks sel hetkel oma silmaterale lihtsalt vastu pead lajatada.
Ja ta ei suuda siiani ära needa päeva, mil õnnetus end Hispaania idakaldale ja otse tema poja ellu lennutas.
Kuigi tollel päeval polnud häda midagi. 2001. aasta 4. septembril valitsenud ilmastikuolusid kirjeldas suurepäraselt mu reisikaaslasest sõber Morten Norrast, kes Alicante lennujaama hoonest kisendavate taksojuhtide sekka astudes keeras oma punnpõskse näo õhu paksuks kütnud päikese poole ning puistas kuldsed sõnad: „Oooo! Mmmm! Ahhhh! Ohhh!”
Enne kui Morteni sõnapärlid õhku jõudsid auruda, oli Vahemere kuumus meid juba niisketesse ürpidesse mässinud. Taamal kõik virvendas ja lainetas, palmioksad väänlesid kui vintsutusest väsinud kassid, et seejärel otse meie silme all pruuniks tõmbuda. Nii vananebki Hispaania suvi. Ja meie saabusime täpselt tema matustele.
Lennujaamast Alfaz del Pi poole sõites tundus kõik nii lootusrikas, nii võimas, kuigi taksoaknast mööda kihutav maastik oli tuhm ja tühi. Ainult luitunud, poolkiilad mäenukid pürgisid pilvitusse taevasse. Ahelsuitsetajast taksojuht aevastas neli korda järjest, jättes esiklaasile mitmeid väikeseid kollakaspruune plekke. Väljas valitses leitsak, aga autos tuiskas jääkülm õhk. Varsti köhisime ja tatistasime Morteni ja Piiaga üksteise võidu, ent mees oli põhimõttekindel ja konditsioneeri nõrgemaks ei keeranud. Ei saavat. Pööritasime silmi, käisime peale, kuni taksojuht vihastas, lülitas energilise žestiga konditsioneeri üldse välja ning keeras autoaknad alla. Paks, raske soojus vajus meile näkku ja hetke pärast ahmisime lämbudes õhku. Mees möirgas võidurõõmsalt naerda ja pani külmapuhuri jälle tööle.
Edasi sõitsime vaikides. Enam teda ei huvitanud, kust me pärit oleme, kas Eesti on riik, kas Hispaania meeldib meile või kui kauaks me jääme.
Alfaz del Pi on Norra pensionäride koloonia Hispaania idakaldal, 40 kilomeetrit Alicantest põhja poole ja vaid mõned tühised kilomeetrid kohalikust New Yorgist, pidutsejate pealinnast Benidormist. Seal saab kõik asjad norra keeles aetud: saia ja piima osta, arstile muret kurta, postiljoni käest pensionitšekke nõuda, endale hauaplatsi soetada. Norra pensionärid üldjuhul ei salli hispaanlasi, nende kodumaad peavad nad räpaseks ja kõige eelneva tõttu ei õpi nad ka kohalikku keelt. See oleks alandav. Ja nii nad ehitasidki sooja vanaduspõlve veetmiseks väikese, puhta, rahuliku ning surmigava Norra keset Hispaaniat. Nagu ühest oleks maailmas veel vähe!
Morteni ema korter, kuhu me Piiaga paariks järgnevaks kuuks end sõbra lahkel kutsel sisse seadsime, näeb välja tüüpilise hispaanlanna koduna. (Morteni ema proua Flem ei osanud seda muidugi kahtlustadagi, sest hispaanlaste seas tal sõpru pole ja külas ta neil ei käi.)
Lühidalt öeldes poleks proua Flemi ja kümnete tuhandete hispaanlannade kodudel häda suurt midagi, kui too raske pruun mööbel ning lugematud tolmukogujatest nipsasjakesed rõdult alla visata. Mida see tädi korterit sisustades küll mõtles? Siin lauakesel heegeldatud linik, seal lauakesel palistatud rätik, taamal väike kristalljänes ja siinsamas roheline kummist konn. Seal riiulil portselanist ingel ning kõige kaugemas nurgas võltskullast luikedega kaunistatud kobakas lauakell, mis lõikab hetkega varba otsast, kui peaks su jalalabale kukkuma. Kappidel ja laudadel särab kunstlillede vahel suur hulk hõberaamiga fotosid. Tänu neile saime tutvuda Morteni endise abikaasaga, kes oli omaenda pulmafotol millegipärast vahutordi sisse pigistatud, aga ise oli ta sealjuures nii õnnelik, ning proua Flemi endaga, kes osutus lumivalgete juustega neegriks.
„Emale meeldib päevitada,” selgitas Morten uhkustundega hääles. Hea küll, kui sa nii ütled, kuigi