kinni ja jälle saabub kõle, süsine pimedus. Paugu järel langevad kapilaest kolm sümmeetrilist lumehelvest.
340 päikselise päevaga riigis elavale hispaanlasele ei mahu pähe, kuidas keegi saab ja tahab sellistes tingimustes elada. Nende kodumaal on pea kogu aeg palav. Inimesed ohivad ja ähivad, lehvitavad lehvikutega, saavad kuumarabandusi, higi voolab ojadena, jättes särgile kollaseid sõõre ja möödujate ninasõõrmetesse räige haisu, südamed seiskuvad, veresooned lõhkevad, juuksed langevad välja, küüned muutuvad rabedaks, hingeõhk roiskub. Neetud palavus, siunavad nad endamisi, sõpradega baarileti taga, naabrinaisega saiapoes, õhtustes uudistes. Põhjast tulnutele aga patsutatakse vandeseltslaslikult õlale: „Arusaadav, miks sa siin oled. See ju vana tõde, et ahjus on tunduvalt parem elada kui külmkapis!”
Seejärel pühivad nad laubalt taskurätikuga higi ning nõuavad kelnerilt sügavkülmas seisnud õllekannu valatud jäist õlut.
ÄRA LÕIGATUD
Vaatan, kuidas naeratavate inimestega säravpuhtad autod mööda sõidavad, kuidas pilvedeni kõrguvate majade akendes süttivad järjest hubased tuled, ja mõtlen, kui kerge neil kõigil on olla. Neil on, kust tulla ja kuhu minna. Nad on oma kodus, oma perekonna juures.
Neil on oma töö, omad sõbrad, oma elu. See on nende maa, nende linn. Isegi tänavad, mida mööda nad lapsepõlvest saati on astunud, on nende omad. Ja mina? Mida ma ometi siin teen? Mille kuradi pärast ma kõike seda teen?
Vahel mõtlen, et Tema pärast. Ja vahel, et ikka iseenda, sest lõpuks läheb kõik hästi, peab minema, ja minust saab tugevam, targem, sügavam, parem inimene. Aga siis näpistab reaalsus. Õigemini nälg. Maasikaisu. Sibulatega ahjulõhe isu. Mul on isegi mahlaisu, kuigi ma pole kunagi suur mahlaarmastaja olnud, aga täna on isu ja tahaks, kuid külmkapp on tühi. Mitte päris. Neli muna, pool pakki tomatipastat ja sibul (kas leidub ehedamat vaesuse sümbolit kui sibul?) on olemas, aga neid asju, mille isu on, neid muidugi pole. Ostaks poest, aga see oleks liigne raiskamine. Poest tuleb tuua vaid toitvaid põhitoiduaineid, nagu piim ja pasta ning luksusena kohvipulber. Muid asju ei saa endale lubada…
Laia käega raha loopimisest erinevates Alicante restoranides oleme Piiaga jõudnud spagettideni sibula, küüslaugu ja poe odavaima viineriga. See on meie ainuke söögikord päevas, kui me end „juhuslikult” lõunasöögi ajaks Ernesto poole külla ei sokuta. Meie toanaaber laseb samal ajal oma neljal erineval juustul, pasteedil, singil ja puuviljadel hea maitsta. On ikka mõnel õnne! Meie seda endale lubada ei saa, sest euro ja 9 senti, mille eest saaks paar õuna ikka, on valge Llíria veini jagu. Päris kaine peaga Warholi-nimelisse diskoteeki tööle minna on mõeldamatu!
Issand, mõelda ikka, töötame nüüd, kui seda tööks saab nimetada, tantsutüdrukutena rahva seas nagu nood neiud, keda me pool aastat varem esmakordselt Alicantes nägime. 20 eurot kolmetunnise töö-öö eest, lisaks nii palju tasuta jooke kui soovid. Ideaalsest tööst on asi muidugi kaugel, kuid raha on hädasti vaja! Kahepeale teenime nädalas 40 eurot, vahetevahel 80. Üüri maksame mõlemad toa eest 120 eurot kuus, lisaks kommunaalmaksed ja nii jääbki elamiseks täpselt… mitte midagi!
Ei tea, kas sellepärast ongi mul pidevalt nii kehv tuju? Kui halvasti ma magan, kui kergelt tulevad pisarad! Kuidas ootan kirju Eestist ja kuidas need aja möödudes aina harvemaks jäävad.
Tihtilugu pole sealtpoolt saabuvad uudised ka just parimate killast. Tundub, et minu tutvusringkonnas käivad jutud, mitmetähenduslikud vihjed, et mine tea, mida ma siin Hispaanias ikka tegelikult teen. Teisisõnu – arvatakse, et ma olen prostituut! Vähe sellest, et suur osa siinsetest meid prostituutideks peab ainuüksi meie päritolust kuuldes, ka teised eestlased, pealegi tuttavad, arvavad seda. Vahet pole, mida ma ise räägin või ütlen, kõik teised teavad paremini ja annavad oma kindla info edasi kolmandatele ja neljandatele tegelastele. Kaheldakse Ernesto olemasolus, kaheldakse minu utoopilistes ja üdini romantilistes püüdlustes elada õnnelikumat, paremat, erilisemat elu. Ei saa nii naiivne olla, seal taga peab olema midagi veel, mõeldakse. Ja see midagi on kindlasti must ja räpane. Kaheldakse kõiges.
Ema on vist ainuke, kes usub minusse ja minu võimalustesse ning mind igat moodi toetab. Kuidas ma nutsin, kui ta kirjeldas, kuidas ta õhtuti köögiakna peal suitsu tehes näeb, et ma tulen tänavalaternate valguses kodu poole. Et olen täitsa mina: minu kõnnak, minu mantel, minu tutimüts, aga kui ma lähemale jõuan, siis kaob igatsusest tekkinud viirastus kellegi võõra sisse. Ja nii mitu õhtut järjest.
Emal on raske seal ja minul siin, aga kui ma oleksin seal, siis igatseksin ma Ernestot ja vihkaksin seda elu, kust ma lõpuks end lahti rebisin, ning mul oleks ikka võimatu õnnelik olla. Isa juba oli emalt küsinud, et kaua see jama kestab. Et mul on seal kuskil mingi armastus, see pole piisav põhjendus!
Aga saage aru, ma pidin midagi ette võtma, ma ei olnud õnnelik! Ma ei saanud hingata!
Aga aitab. Võib-olla on isal õigus. Võib-olla on õigus kõikidel asjalikel inimestel. Muidugi armastus ei toida, ideaalid ei kata. Pean midagi ette võtma. Aga mida? Normaalsele tööle? Pole tööluba. Koju tagasi? Süda ei luba.
Mida siis ometi? Kuidas edasi?
SAMM POLIITILISE PEREKONNA POOLE
Nii Ernestol kui ta sõpradel on kummaline komme tüdrukuid, kellega rohkem või vähem asju aetakse, emale mitte tutvustada. Kui asi pisut tõsisem, siis võib selle sammu juba teha küll. Aga asja tõsidus on äärmiselt subjektiivne.
Minul oli asja tõsidus selge pärast paari esimest kuud, Ernestol läks üheksa kuud kauem. Samas näiteks meie sõbrad José Manuel ja Eva pole pärast viieaastast suhet ikka veel päris kindlad, et nende asi nii tõsine on, et seda ka oma vanematele peaks mainima.
Meie Ernestoga tegime selle triki ära üksteist kuud pärast tutvust. Muidugi olin ma kohutavalt närvis, kõht lahti ja sada muud jama, kui Valencia-Alicante rongis oma saatusele vastu sõitsin. Ernesto mu kõrval luges raamatut ega viitsinud üldse minu maharahustamisega tegelda. Loogiliselt mõeldes tõesti, mis minuga ikka juhtuda võib? Nahka nad mind ei pista, ega ju?!
Ukse avas punaste huulte ning värvitud silmadega äärmiselt sümpaatne naisterahvas. Ta tutvustas end Ernesto emana, naeris vahetpidamata, sädistas, suudles põskedele ja palus edasi astuda elutuppa, kus ootasid, kõrvad kikkis ja silmad nagu praetaldrikud, Ernesto vanem õde Clarisa koos elukaaslase Robertoga, keskmine õde Paquita elukaaslase Eliseoga, noorem õde Lydia koos oma peigmehe Julianiga ning vanem vend Carlos.
Tore on! Terve famiilia tähtsündmuseks kokku kutsutud.
Mind piieldi pealaest jalatallani, mõni teeskles, et mitte, mõni ei sedagi, mind suudeldi õrnalt põskedele ja öeldi läbisegi midagi, millest ma mõhkugi aru ei saanud, aga ma noogutasin neile naeratades nagu viisakas külaline muiste.
Mul oli plaanis terve lõunasöögi aja vaikida. Vaikida ja naeratada. Nii ei saa mitte midagi halvasti minna. Osaliselt see mul ka õnnestus, kuid pärast mereandidega paellat ja paari liitrit õlut ning veini, mille söömaseltskond silmagi pilgutamata ära lahendas, ma ristküsitlusest enam ei pääsenud: ämm istus mugavasti minu vastu toolile, et uurida täpselt, kes ma olen, kust ma tulen ning mida ma teen.
Ja mina siis rääkisin, näost punane, higi mööda selga alla voolamas, sest väljas valitses augustikuine ropp palavus. Rääkisin komistades, kokutades, aktsendiga, vigases hispaania keeles, aga rääkisin ausalt. Ja pikalt. Kohe otsast peale. Kuidas olin ise lahkumisavalduse ülemuse lauale pannud, sest ma polnud õnnelik – milline julgus, eks ole? –, et ilmas ringi vaadata ja leida oma tõeline kutsumus – kui romantiline tänases rahamaailmas, kas te ei arva?! Et tahaksin kirjutada, teha midagi loomingulisemat, töötada vabakutselisena, vabana piirangutest ja teiste taktikepist… Avastasin meeldiva üllatusega, et nõndaviisi kõva häälega jutustades on mu olukord ju lausa põnev ning olin juba lisamas – laulusalmi parafraseerides