on>
1
Vaikseks oli jäänud kingseppmeister Ürila tuba. Ainult vana lopergune lauakell loksus seal tiksuda kummutiserval, kuhu ta oli asetatud kummuli, sest muidu kippus ta seisma jääma. Kärbseparved lendlesid seal aga vaikselt sumisedes üsna rahulikult ringi, sest enam polnud Eltsu ehk Elisabeth Ürilat, kes aegajalt käterätikuga toas ringi veheldes oleks neid uksest välja peletanud. Kuid sedagi tavatses ta teha rohkem laste pärast, sest kui neid tüütavaid putukaid hakkas juba õige palju tuppa sigima, siis tikkudes suhu, silma, ninna ja kõrvaaukudesse ei lasknud nad neil rahulikult magada. Ja siis oli tuba jällegi laste virinat ja nuttu täis. Nüüd aga polnud seal enam kuulda nende naeru ja vallatut kilkamist, või jällegi ema vaigistavat häält. Kuid ka igapäevane vasarakopsimine soikus kingsapp-meistri elutoas ikka enam ja enam. Ainult hunnik liiste vedeles seal endiselt nurgas, samuti oli meistri töölaud täis naaskleid, naharibasid, pigi-ja tikutopsikuid, saapasilmu, lõngaotsi, kontsaraudu, vahatükikesi ja igasugust muud pudi-padi, milleta saapategemine ja – parandamine pole üldse võimalik.
Kingseppmeister ise istub aga nüüd oma töölauakese ääres madalal järil, olles vajunud mõttesse. Täna ei näi tal olevat töötamiseks enam sugugi lusti, ja pealegi on juba laupäeva õhtupoolik saabumas. Muidugi, ta peaks töötama, ja koguni tänagi veel, sest kuidas sa hing muidu suudad toita oma perekonda, kui see veel pealegi ühtepuhku muudkui aina kasvab. Aga kaua sa sedaviisi üksinda siin ikka konutad – vahel nagu tahaks kuulda pisut ka inimeste häält.
Tõsi, alles nüüd ta märkab, et üksiolemine polegi nõnda mõnus asi, nagu ta seda kogu aeg oli mõtelnud. Jah, seni arvas ta ikka, et kui tal neid lapsi poleks, mis siis viga elada – pole hoolt nende toitmise ja karjatamisega. Kuid nüüd, viinud naise linna kliinikusse ja andnud tütred ajutiselt ämma hoole alla, hakkab ta oma üksilduses juba igavustki tundma, nii et töögi ei taha tal enam endise hooga edeneda.
Aga noh, küllap ta ikka seda töödki murraks teha kah, kui seda ainult parajal määral oleks. Enamasti tuuakse talle siia ainult vanu saapaid parandada, kuna aga uusi püüab igaüks linnast osta, viies nõnda temagi teenistuse suurmeistrite taskusse. Ja mis neil linnameistritel siis viga töötada ja rikkaks minna, kui isegi kogu maarahvas neilt ostab ja tellib.
Toppinud enesele paberossi, läidab kingseppmeister selle põlema ja jätkab siis sinist suitsu ninasõõrmeist välja puhudes mõtisklemist.
Tõsi, eks ole temagi unistanud paremast elujärjest, mõtelnud, et asub linna elama, töötab seal hoolega ning lööb siis kuskil tänavanurgal enesele pisikese saapapoe lahti. Pärast pikkamisi suurendab seda, ja nõnda sammsammult katsub temagi üles mäkke ronida. Kuid kõik säärased kavatsused on tal seni ikka ja aina viltu läinud – see mis ta aegajalt teenib, kaob otsekohe käest, sest iga pisisendikest on juba mitmed augud ees ootamas. Linna kolimine ja seal uue elamise alustamine nõuab aga juba ränka raha, mida kuskilt pole võtta.
«Jah, mis sa ikka teed, kui tiivad ei kanna!» mõtleb kingseppmeister peaaegu ohates.
Parajasti kui kingsepp Üril oma töölauakese ääres istudes on süvenenud arutlustesse, koputatakse äkki uksele.
«Ja-jah!» hõikab ta nüüd pead tõstes. Vaikus, mitte keegi ei ava ust.
«Pagana kobin see seal siis oli?» mõtleb meister Üril, olles juba valmis tõusma oma järilt, kuid siis kostab jällegi koputus, seekord aga juba hoopis valjemalt.
«Ja-jah,» käratab Üril uuesti, «tulge juba ükskord ometi sisse!»
Uks avanebki ja külaline astub tuppa. See on jässakas vanamees, lühikeseks kärbitud habeme ja vurrudega. Sulgenud enese järel ukse, lausub ta luitunud ja higist laiguliseks muutunud kaabut peast võttes:
«Et tere ja jõudu kah!»
«Kulub ära,» kostab Üril noogutades ja hakkab uut paberossi toppima. «Eks sa toeta oma taguots ankrusse!»
Istunud nagisevale taburetile, vallandab külaline oma palituhõlmad ning küsib siis toas ringi vahtides: «Päris üksinda kohe?»
«Keda siin ikka, lapsed on äia juures.»
«Ja kurjem pool kah?»
«Ei, eide viisin ära linna kliinikusse.»
«Klinku, tohoh, mis viga…?»
«Ega suurt viga pole muud midagi kui et mul hakkab peenikest peret jälle juurde tulema.»
«No kas seepärast oli siis kohe vaja klinku viia?»
«Vahest poleks olnud jah, seda arvan minagi. Kolm tükki on mul kodus nõndasama tulnud ja katki pole kedagi. Aga mis sa teed, tohter ütles, et tuleb ikkagi viia. Käis teine mul siin kangesti peale ja rääkis, et olevat raske sünnitus…»
«Ah, löra, tohtrite jutt või asi, teevad häda ikka suuremaks kui ta on, et siis ise aga rohkem teenida,» arvas külaline. «Ja nüüd siis korraga kohe poissmees valmis?»
«Nagu näed.»
Nüüd võttis külaline taskust piibu, koputas selle vastu lauaserva tuhast tühjaks, puhus ta lirinal läbi ning sirutades siis käe kingseppmeistri tubakakarbi järele, lausus ta nagu vabanduseks:
«Et katsume siis harvasti ka linnatubakat.»
Toppinud oma piibu kuhjaga täis, pistis ta selle otsapidi suhu, kuna Üril lausus talle tuld ulatades:
«Seda korda olen poissmees jah, ja näe nüüd ma istungi siin üksinda ja murran pead, et kuidas naist sealt kliinikust jälle kätte saada.»
«Kätte saada?» ja külaline, jätkates popsimist, pööras oma pilgu hõõguvalt piibukahalt meistri näole.
«Nojah, kliinikuraha vaja maksta, aga kust sa hing võtad?»
«Eks ta ole, igaühel oma mured ja hädad, või minulgi neid vähe on. Aga õieti tulin ma ju asja pärast siia.»
«Tulid ehk uut saapamõõtu andma?» küsis nüüd Üril, vidutades kavalasti silmi.
«Ikka uut, teised uued tõin aga sulle tagasi,» ja külaline – Timmi talu vanaperemees Heido ulatab kingseppmeistrile ajalehepaberisse mähitud saapapaari.
«Tagasi?» pomiseb Üril, vahtides üllatunult tagasitoodud saabastele ja siis jällegi külalise otsa.
«Jah, sest minu jala jaoks on nad väikesed.»
«Kuidas väikesed, kui mõõdu järgi sai tehtud… Ära nüüd nalja tee…»
«Ega ma ei vaidle, et sa mõõdu järgi ei teinud, kuid siis oled mõõdu võtnud valesti.»
«Ei, kurram, säärast nalja ei tee ma kunagi!»
«Seekord oled aga siiski teinud.»
«Aga ometi panid sa nad siin minu juures jalga ning kiitsid ise, et on parajad.»
«Mis tookord sai öeldud, kes seda enam mäletab, aga väikesed on nad küll!»
Nüüd uurib Üril tagasitoodud saapapaari igat kanti, raputab pead ning lausub siis Timmi Heidole, et see pistaks nad jalga.
«Mis neist tühjadest enam toppida… on väikesed!»
Võtnud laualaekast oma mõõtude märkmiku, lehitseb kingseppmeister seda pisut aega ja leidnud siis Timmi Heido nimega märgitud lehekülje, hakkab ta seda asjalikult uurima. Siis laseb ta külalisel tõmmata ühest jalast saapa ning hakkab uuesti ta jalga mõõtma.
«Väikesed ei tohiks nad sugugi olla – mõõt on mul täitsa õieti võetud,» lausub ta siis mõõtmistoimingut lõpetades ja raputab pead. «Ja saapad tegin ma just tollesama mõõdu järgi.»
«Mille järgi sa tegid, seda ma ei tea, kuid jalga nad mulle ei passi!» ja Timmi Heido hääles tundub juba pisut karedustki.
«Aga kui proovime?»
«Ah, mis siin asjata jantida, kui ei lähe, siis ei lähe, egas vägisi ajada ka ei saa!»
«No kurram küll… egas su jalg pole ometi suuremaks kasvanud!»
«Kus ta siis enam kasvab?!»
«Mis siis saab?» ja kingseppmeister Üril sügab murelikult kukalt.
«Mis saab, ei muud kedagi, kui et sul tuleb nüüd mulle uued saapad teha.»
«Aga need?»
«Need pane kuhu ise