ole saadud ikka mitmesuguseid,» naeratas Üril ja pühkis peopesaga oma lõuga. «Aga kümnest kroonist oleks selle kausitäie eest ikkagi nagu vähe.»
«Tohoh, või veelgi vähe, palju sa siis õige tahad?»
«Aga palju pakute?» ja Üril vidutas kavalasti silma.
«Sulle pakuti juba – kümme krooni.»
«Ei, seda on vähe,» ja Üril raputab pead. «Sina kustuta vana kümnekroonine võlg, teised aga pangu igaüks omalt poolt sinine lauale, siis ma alles vaatan.»
«Oh-hoo, vennas, liiga palju küsid, ei seda saa!»
Aga ropp tegu oleks ikka küll, kui ta nüüd selle suure kausitäie viinakörti kinni keerab, mõtleb Üril ning imelik värin läbib ta ihu. Liitritäis viina korraga nahka panna, see oleks tal tühine asi, kuid leivaga segatult, seda ei saa ta vahest lusikatäitki kõrist alla.
Ka Siku Eedi hakkas nüüd Ürilale ikka kangemini peale käima, et mis ta tühja ikka veel vastu punnib, kui säärane kasulik kaup võlakustutamiseks olemas. Kuid kingseppmeister tõrkus siiski nõudes, et, maksku ka kõik teised, sest ega tema ei hakka neile siin ilma rahata tsirkust tegema. Kuna aga kalavenelasest ja Pilli Jürkast polnud niikuinii maksjat, siis meier ja Siku Eedi lubasid kumbki maksta talle veel lisaks viis krooni, mille nad samas asetasidki lauale.
Tõsi, punased rahapaberid ahvatlesid, kuid viinasupp oli ühtlasi ka kole.
«Noh?» ja mehed vahtisid Ürilale põnevalt otsa.
«Ei, ma niisama… ega sellest ikka midagi välja ei tule.»
«Kui sa ei taha, ega siis kedagi, paneme raha taskusse tagasi,» ja mehed hakkasidki koristama laualt oma raha.
Kuid punased rahapaberid ahvatlesid, neid vahtides tundis Üril nagu mingit kihku südames. Ja et need olidki juba tagasi meeste taskuisse kadumas, siis lausus ruttu:
«Aga pärast ärgu olgu irvitamist…»
«Naljajutt, ei tea, mis siin irvitada ongi.»
«Ja oma võlga ei nõua sa siis kah enam tagasi?» usutleb Üril edasi ja vahib meierile otsa.
«On juba öeldud, ega ma oma sõnast ei tagane!»
«Äh,» tuleb nüüd Ürilal suust ja ta ei tea, mis teha. Seda viinakörti on ikkagi palju, nii et annab vitsutada. Hea, et tal veel nüüd kõhtki on tühi, muidu ei mahuks kuidagi. Kuid et sõna on juba nagu pooleldi antud, siis ta ei saagi enam teisiti…
Vahepeal on jäänud kõik üsna vaikseks ning vahivad nüüd põneva uudishimuga Ürilale otsa.
«Äh,» kordab Üril uuesti ja piilub ringi, enne kui kahmab lusika pihku.
Ja siis hakkab ta lõrpima. Võttes ikka lusika kuhjani täis ning pigistades silmad kinni topib ta kibedat viinakörti suhu. Ta püüab seejuures üsna kiiresti neelata, et suu tunneks vähem seda jäledat maiku. Ning üha kiiremini käib nüüd lusikas ta suu ja kausi vahet, kuna aga suulagi ja keel aina õhetab, otse kui neelaks ta kogu aeg pipart. Aegajalt avab ta ka silmad, märgates aga siis, et kausi sisu on üsna vähesel määral kahanenud.
Mehed aga vahivad irvitades, kuna meier võtab lõpuks lausuda:
«Kuradi hing, äkki panebki nahka?!»
«Ära karda, ei saa tema sellest jagu!» ja Siku Eedi lööb käega.
Seda kuuldes Ürilal otsekui kihvatab süda. Või tema ei saa jagu, nah, ja ta jätkab jonni pärast söömist. Rahast ta enam ei hooligi, raha pärast viskaks ta lusika otsemaid nurka, kuid kangus ei luba.
Joonud siis vahepeal topsikutäie vett, jätkab ta lõrpimist, ilma et suu enam midagi tunneks. Ta ainult lõrbib ja lõrbib, nii et higipisarad tekivad näole. Veel pisut pingutust, veel ägedat ähkimist, ja peatselt ongi kauss tühjaks lõrbitud.
«Panigi nahka!»
«Läks, kurram, aga teist korda ei teeks ma seda enam miski raha eest!» naeratas Üril ja pistnud kaks viie-kroonilist rahapaberit taskusse, pühkis käeseljaga otsmikult higi.
Nüüd korgiti ka teine viinapudel lahti ning mehed jätkasid joomist, kuna Üril vajus röötsakile taburetile, jäädes seal üsna totralt vaikides istuma. Ta pea huugas, süda pööritas ja luksatused panid teda vahel kogu kehast rappuma. Silmad olid tal aga üsna kirjud ning kõrvad kumisesid, nii et ta ei suutnud üldse märgata, kuidas tema üle irvitati ning tehti nokkides nalja.
Lõpuks haaras Pilli Jürka nurgast oma harmoonika ning hakkas seda jörinal lahti venitades laulma:
«Raha paneb rattad käima…»
«Ära sa kurivaim siin,» ruttas meier teda hoiatama, «eit mul viimati kuuleb, kargab krae vahele, ja siis on kogu sel toredal olemisel lõpp peal.»
Olgugi et mees katkestas pillimängu, kuid meieri emand oli seda siiski kuulnud ning juba ta tuligi. Kuna ta oli aga suur ning ütlemata tüse naine, siis pidi ta end ukseavausest peaaegu läbi suruma. Nähes säärast joodikute karja oma mehe töötoas, jäi ta algul imestunult vahtima. Kuid siis esimesest üllatusest toibudes hakkas ta kohe ägedasti pragama, ja koguni nii kurjalt, et meestel kadus siin istumiseks tuju. Siku Eedi haaras veel kähku laualt pooleldi tühjaksjoodud viinapudeli ja lausus seda tasku pistes:
«Nojah, kus juba naised platsi tulevad, egas seal polegi enam elu!»
«Ei ole teil siin midagi tänitada, vaadake, et aga rutem kaote! Või siia tullakse jooma, justkui oleks see mõni laadakõrts!» pragas meieri emand edasi, pöördudes siis oma mehe poole: «No kas sa kihutad nad siit ükskord juba minema!»
«Ega midagi, sõbrad, nii see lugu on, nagu isegi näete, eit mul ei taha…»
«Või sõbrad temal, säärased lakardid on siis sinu sõbrad,» kukkus meieri kangem pool nüüd lausa kisama, ja osutades näpuga just kingseppmeister Ürilale, hüüdis ta vihase irvitusega: «Või siis säärane sandi-aitüma on sinu sõber, kas sa kuule…! Aja nad välja, ma ütlen…!»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.