ka teisi inimesi, kes selle hirmsa valu käes peavad kannatama nagu temagi.
«Ei ta luuvalu just ole,» ja kingseppmeister veeretab mütsi põlve otsas, «aga see on nagu pisut teistsugune häda, ja just seepärast kutsusingi tohtri.»
«Kutsusite tohtri?»
«Jah, lollusega sai tehtud muidugi. Naisel oli nimelt sünnitamine lähedal, kaebas valude üle, ja mul ei aidanud siis muud kui pidingi kutsuma. Käskis teine kohe saata linna kliinikusse. Eks ma loll siis teinudki tema tahtmise järgi, ja näe, nüüd kliinik nõuab maksu.»
«Maksu?»
«Jah, aga mul ei ole… ei ole praegu raha!» tuli Üril säärase raske sõna ütlemisega lõpuks ikkagi toime.
«Ai-ai, oh-oh-oo!» hakkas nüüd pagariisand koledasti oigama. «Mu puusaluu, puusaluu ja reied, need teevad hirmsat valu!» ja ta nägu tõmbus virilaks.
Et aga üks sõna oli Ürilal tulnud juba suust, siis tahtis ta lausuda ka teise tagantotsa:
«Ja seepärast ma nüüd tulingi teid paluma härra Zupsman, et oleme nagu ühesugused meistrimehed siin Mõlgu alevis…»
Samas aga katkestas pagariisand oigamise ning ütles teravalt:
«Kuidas ühesugused? Teie olete alevi kingsepp, mina aga Peterburis väljaõppinud meister. Mul on paberidki olemas!»
«Muidugi, härra Zupsman, teie olete muidugi, kes seda ei tea…» ja kingseppmeister Üril püüab koguni naeratada. «Ma tahtsin ainult ütelda, et väikest viisi olen omaette meistermees kah ja et seepärast te vahest usaldate mind…»
«Usaldada teid?» ja lamaja silmad avarduvad.
«Jah, üht pisikest laenu…» kogeleb Üril, kuid peab samas katkestama, sest pagariisanda vaade muutub seda kuuldes lausa kohutavaks.
«Mina, teile laenata?»
«Jah, nii paarkümmend kroonikest…» söandab Üril siiski veel edasi punnida.
«Kuulge,» ja pagar Zupsman ajab enese voodis istukile, «säärase jutuga julgete teie tulla haige inimese juurde ning teha minu elu veel palju raskemaks kui ta on! Kas seda on mul vaja? Laenata teile kakskümmend krooni, kakskümmend… inimene…! Ärge tulge mind siia õrritama, kui mul on tervis isegi halb! Minge minema, minge kohe, kui te ei taha inimest tappa!» Ja ta hakkab nüüd voodist koguni välja ronima.
«Palun siis vabandust…» pomiseb Üril püsti tõustes.
«Jah, seda ma teile ütlen, et mina üldse ei laena, kui mul olekski… aga mul ei ole, näete isegi… Ah-ai-ai, mu puusaluu ja põlved, see kondivalu tapab ära!» oigas pagarmeister, hakates kutsuma siis teenijat: «Leena, Leena, kus sa ometi oled?»
Üril katsus nüüd, kuidas sai aga tulema, sest kui kergesti ei võinud säärase kisendamise peale tulla ka Zupsmani emand kohale. Olles hoovivärava avanud, kuulis ta veel läbi aknagi pagari kisa:
«Ja tema tuleb oma jutuga mind siin hoopis ära tapma!»
Luhta läks seegi lootus, mõtleb Üril nukralt ja tõmbab oma mütsilodu veel sügavamini pähe, sest tal on piinlik ja häbi. Mis sa teed, on teine küll rikas inimene, aga ei anna. Kui tema oleks säärases raha jõu sees nagu pagar Zupsman, siis tema tõesti ei keelaks, sest vaene pole kunagi ihne. Aga rikas inimene, tema näed ei anna! Jah, vaesus, eks see ole maailma üks kõige räbalam asi. Mis viga oleks temalgi rikas olla. Aga ta ei tahagi olla jumal teab kui rikas, ainult peaasi, kui ta omadega läbi tuleks. Kuid just viimasel ajal ta ei suuda otsi kokku vedada, mitte kuidagi ei suuda, vaid ikka jääb puudu.
Ja oligi tal nüüd vaja minna seda rahajõmmi kummardama, sest seda võis juba ette aimata, et ta ei laena. Kuid eks see kõik ole selle Timmi vana süü, et ta sinna läks. See tahtis temast kui nurujast lihtsalt kergemini lahti saada, ning seepärast andiski talle säärast nõu. Ptüi, kurram!
Kuid ka kuraasitamine ei aidanud siin midagi, sest raha oli ikkagi vaja. Ja seepärast sammus Üril üsna nukralt mööda alevivahet edasi, teadmata isegi, kuhupoole minna või mis teha.
Kui kord katsuda veel paluda äia, seletada talle, et see on ju ikkagi tema oma lihane laps, keda nüüd on vaja kliinikust välja tuua, vahest ta siis leiab kuskilt? Aga mis sa ikka lähed, vanataat ütles juba kindla sõnaga, et tema ei anna sentigi, sest tal ei ole, ja kui olekski, ka siis ei annaks ta säärasele joodikule väimehele. Ent kas tema on siis joodik, see mõni lonks viina, mis vahel rõõmutujuks võetud, kas see kedagi siis veel joodikuks teeb? Praegu on ta juba mitu päeva üksinda kodus, pole naist ega kedagi keelamas, aga kas ta on ka tilka viina suhu võtnud, kas keegi võib seda ütelda? Ei! Vanataat ja ämm on lihtsalt saanud kuidagi sõnaotsa suhu, et joodik ja joodik, ning nüüd nad seda ühtepuhku muudkui aina raiuvad, kurram!
Meiereist möödudes märkab Üril läbi avatud värava, et selle õues lasilate küljes on kaks hobust. Tähendab, et meier pole veel lõpetanud tänaseks oma tööd. Ja samas turgatab tal mõttes, et kui minna õige ta juurde, rääkida talle kogu oma lugu, tuletada seejuures ka vana võlga meelde, vahest ta siis ometi annab? Ja pealegi on teine üsna arukas mees – viskab vahel viina ja mõistab ka nalja. Tõsi, kümme krooni, mis talle juba kevadest saadik maksmata, see kipitab nüüd küll südamel, aga egas ta seda pole ära unustanud, ei, ka selle taob ta kinni, las ainult tulevad paremad ajad. Ja egas lõpuks küsija suu peale ikkagi lööda, kui aga lüüaksegi, noh, eks siis ole tal ka üks valu kannatada.
Ja nii ta astubki meiereisse, kus võimeistri poiss parajasti peseb piimanõusid – käised üles käänatud ja suur nuustik käes.
«Tere, kas vanasaks on ise veel siin või on juba läinud tuppa?»
Poiss katkestas küürimise, vaatab talle korraks otsa ja osutab siis peaga kõrvaluksele. Üril astubki nüüd edasi, pistab siis pea paotatud ukse vahelt sisse ning lausub:
«Et tere kah!» Siis aga nähes meieri juures veel kolme meest, lisab ta muhelevat naeratust näole manades: «Jõudu hammastele, no mis pidu siis siin täna peetakse?»
Koos meieriga istuvad kõrvaltoas Siku Eedi – tulevane Siku talu koduväi, Pilli Jürka, kes igal pool oma lõõtsmoonikuga ringi hulgub ja aina logelemisest end elatabki, ja siis veel üks musta habemega mees, keda Üril aga ei tunne. Meier ise, lihavate põskedega ja suurte punakate vurrudega mees, istub lauaotsa taga ja topib noaga enesele midagi suhu. Kõigi nende meeste pilkudes arvab aga Üril märkavat nagu pisut vaenulikkustki, sest säärast kutsumata külalist polnud neist keegi oodanud. Algul vahivad mehed teda vaikselt ning mornilt, kuni neist Siku Eedi võtab esimesena lausuda:
«Noh, mis siis sina siit otsima tuled, kas sa kodus naist nuhelda ja lapsi peksa enam ei märka?» ja ta asetas suu juurde tõstetud viinatopsiku tagasi lauale.
«Mis ma neist ikka peksan, egas see kedagi targaks tee.»
«Kui sul muud midagi teha pole, siis ajaviiteks… häh-häh-häh!»
«Küllap on ikka muudki teha kah.»
«No mis sa siis siin tolkned, ega sul meiereisse piima tuua ei ole,»
Kuna Ürilal polnud seepeale enam midagi kosta, siis ta vaikis.
«Äh-äh-äh,» hakkas nüüd meiergi oma sorakil rippuvaid vurre siludes naerma. «Kui oled tulnud, miks siis nii pelglikult, eks astu lähemale,» ja ta ulatas Ürilale plekktopsikuga viina.
«He-he-hee, suured saksad lähevad üsna heldeks,» naeratas nüüd kingseppmeistergi oma ristikasvanud hambaid paljastades ning ta tundis nagu pisut kergendust südamel.
«Kas võtan kõik?»
«Viruta pealegi!» lausus meier üsna heatujuliselt.
«No terviseks siis!» ja kallutades pea kuklasse, rüüpas Üril viinatopsiku ainsa lonksatusega tühjaks. Krimpsutades veidi nägu ja raputades pead asetas ta siis topsiku tagasi lauale, ise lausudes:
«Äh, nagu kuum ora läks läbi ihu!»
«Seda ma arvan, äh-äh-äh!»
«Jah, tänase pahanduse peale kulus see kohe ära.»
«Mis,