tagasihoidliku kesta all on tubli, väga töökas ja hooliv töötaja. Sellest jutust kumas läbi üllatus ning see kinnitas ta teadmist, et head esmamuljet ta endast jätta ei suuda. Ta oli sellele kohale pigem sattunud, pärast järjekordset struktuurireformi, ja üsna varsti oli tema ülemuseks saanud Raul. Pärast kaheaastast koostööd oli Raul nimetanud teda valdkonna üheks olulisemaks visiooniloojaks. Asekantsler küsis aeg-ajalt mingite teemade puhul tema arvamust ja Nora tundis end enesekindlana. Tema tööd ja töökust tunnustati, temast peeti lugu ja tema ettekujutus sellest, kes ta tahaks olla, oli üsna sarnane sellele, kes ta oli.
Nora ja Rauli suhe oli arenenud aeglaselt ja väga salaja. Nora uskus, et keegi peale nende kahe sellest midagi ei teadnud. Alles pool aastat tagasi olid nad esmakordselt kohtunud põhjusel, mis ei olnud otseselt seotud tööga, ja pärast seda olid nende kohtumised kordunud ja Nora jaoks muutunud põletavalt kirglikuks. Peaaegu kuus kuud oli ta olnud õnneuimas. Nora arvates olid nad sarnased. Sõna „hingesugulane”, ükskõik, kui tobe see talle ei tundunud, näis igati sobivat. Ta oli armunud kogu oma hingejõuga ja see võttis talt une ja isu, muutis ta välimust ja pani ta särama. Nora tundis, et näeb hea välja. Ta sai iseendaga paremini läbi, aktsepteeris oma välimust ja olemust, hoolitses enda eest ja ostis enam kui iial varem kingi ja pesu. Ta ei võrrelnud end noorte kaunitaridega, aga talle meeldis sel ajajärgul peeglisse vaadata.
Raul vahetas raadiojaama.
Nora ärkas oma mõtisklustest ja küsis: „Mis sa nädalavahetusel teed?”
„Sõidan maale.”
„Kas sa ei arva, et me peaksime rääkima?”
„Absoluutselt! Absoluutselt peaksime – aga me olemegi ju kogu tee millestki rääkinud.”
Tallinna tuled paistsid, Raul võttis vastu järjekordse telefonikõne ning leppis mingisugust kohtumist kokku. Nora vaatas vaikides küljeaknast välja ja pühkis salaja ära pisara, mis põsele veeres. Kõikide mõtete kohal lasus üks ja kõikehõlmav: „Teda see tõesti enam ei huvita.”
„Kõik.”
„It’s over.”
2
Joonas põimis oma käed ta õblukese keha ümber ja surus end vastu naist. Mehe keha läbis õrnus ja imelik valu, mis tormas läbi ta rinna, alt ülespoole. Ta tunnetas soojust ja lõhna, mis hoovas Liisi kuklast.
„Ma tahan sind,” sosistas ta pisut kähiseva häälega ja keerutas Liisi punase juuksesalgu oma nimetissõrme ümber.
„Sa ei tee seda lihtsamaks, ega ju?” ütles Liis pisut nagu naljatlevalt ja samas süüdistavalt ning lisas siis isegi nagu nukralt: „Ma ei jäta neid kunagi ja see, mis minu või sinu püksiluku taga toimub, ei muuda midagi.”
Joonas ei vastanud, ainult mõtles, et täna esitatakse seda siis sedapidi. Liisile meeldis rääkida, aga Joonase arvates polnud sõnu vaja. Ta tahtis Liisi. Tahtis näha Liisi naudingust väändunud nägu, kuulda ta oigeid. „Kurat võtku, Liis tahab seda ju ise ka. Lihtsamaks teha – ise ta ajas kõik nii keeruliseks,” mõtles ta.
Liis ei olnud Joonase restart, et korrata noorusaega. Liis oli küll kümme aastat noorem kui Joonas, kuid see oleks võinud olla ka teistpidi. Liis oli lihtsalt see tüüp, kes teda alati võlus. Mõnel hetkel näis, et lisaks füüsilisele sobivusele olid nad üksteist ka vaimselt vajama hakanud. See tegi kõik valuliseks ja rikkus ära selle, mis alguses oli ilus, lihtne ja praktiline. Alguses sai kumbki teiselt seda, millest ta füüsiliselt puudust tundis. Aga Liis oli see, kes pidi rääkima, helistama, küsima, kirjutama – Joonase endale omaseks tegema. Nii omaseks, et nüüd pidi ta juba rääkima mehe ja laste mahajätmisest.
Nad seisid vaikselt, Joonase keha oli rahunenud ja Liis kõpsis telefoniekraanile mingit sõnumit.
„No tule sisse, mida sa ootad… Kurat, ta on mind kindlasti ära blokkinud – nüüd istub ja ootab jumal teab mida,” mõtles Joonas süngelt. Ta nihutas end puldini, et DVD-mängijas plaati vahetada, ja ajas pool tassi kohvi diivanile. „Ah, kuradi kurat,” krigistas ta läbi hammaste ja virutas puldi teisele diivanile, kust see kolksuga maha põrkas. „Tore on. Nüüd võiks veel kohvitassi vastu laelampi virutada,” mõtles ta ja loivas kööki paberirulli järele.
„Suitsu tahaks.”
Läpakast kostis kõll – keegi logis sisse. Joonas kiirustas vaatama… ei, Liis oli ikka „väljas”.
„Mida ta minust tahab? Mida ma pean tegema? Ta manipuleerib minuga, tahab mind mingil, ainult temale teadaoleval viisil käituma panna. Kõigepealt ta sulab mu käes nagu vaha, mõistab ilma sõnadeta, isegi nagu hoolib. Räägib muusikast, raamatutest. Mulle isegi näis, et seekord on füüsiline nauding võimalik koos vaimse ühtesulamise, õrnuse ja tarkusega. Ma olin õnnelik nagu poisike ja kõik oli ilus sinnamaani, kuni talle pool aastat pärast seda, kui ta oli minuga regulaarselt seksinud, meenus, et ta on abielus. Nüüd on talle siis kohale jõudnud, et asi on liiga tõsine ja et ta ei jäta oma peret mitte kunagi. Nagu ma ootaksin tema lahutust, siia sissekolimist, abielu, kasulapsi või mida iganes. Ta ütles mulle: „Sa ei tee seda lihtsamaks.” Ma olen selle nii lihtsa hoidnud, kui olen suutnud – sõnu valinud või vaikinud. Elu on õpetanud mind seda tegema isegi pärast jumalikku seksi.”
Joonas oli seda mõeldes end diivanile krõnksu tõmmanud. Ta pilk püsis kiivalt diivanilaual sahiseval läpakal. Tavaliselt oli Liis sel kellaajal temaga juba mõne sõna vahetanud, ettevaatlikult ja vaid neile teadaolevaid sõnu kasutades kohtumise kokku leppinud. Nende õhtused kirjutamised olid alati lõbusad. Joonas oli talle poolnaljaga koogiretsepte, naistepesu veebipoodide linke saatnud ja muidu naljakaid naiselikke teemasid arendanud. Liisi Messengeris esines Joonas Jannena, kes Liisi mehe teada oli Liisi uus sõbranna joogatrennist.
„Ilmselt hakkan ma lolliks minema. Täna õhtul ma igatahes siia läpakat passima ei jää. Lähen ja lõbutsen mõne libuga Lasnamäe trepikojas,” mõtles ta mõrult ja püüdis endale brändit suhu kallata, ilma et peaks istuli tõusma. Keha surises ja üks mõte tungis kõikide teiste mõtete vahelt läbi: „Suitsu tahaks.”
„Kell on juba kaheksa. Ta ei tulegi või?”
Siiski – kõll – Liis logis sisse.
„Rahu – ma isegi ei märganud seda. Mind ei ole tegelikult siin. Ma olen köögis ja lõikan varbaküüsi või masturbeerin vannitoas või magan või loen vetsus.”
Liis kuulas muusikat. Tema staatusesõnum Messengeris vaheldus regulaarselt, iga poplaulu järel: The Police „Can’t Stand Losing You”, Lykke Li „Possibility”, U2 „Electrical Storm”, Morrissey „The More You Ignore Me, The Closer I Get”.
„Mis kuradi valik see on? DJ Liis. Tahab ta mulle nende lauludega midagi öelda?” Joonas põrnitses ekraani edasi. Liis ei kirjutanud ja Joonase staatus oli nüüd juba „eemal”.
„Aitab. Mängi edasi oma diskorimängu, armas proua. Kena õhtut.”
Joonas haaras esikust poolmantli, kontrollis, et kõik vajalik oleks taskus, ja astus uksest välja.
Õues oli hämar, päike oli vajunud kesklinna tornide taha. Õhk tundus külm ja kuiv. Kõik oli pisut tolmune ja määrdunud. Aeg-ajalt tõstis tuul libeduse tõrjumiseks tänavale visatud liiva ja tolmu keeristena kõrgele inimeste peade kohale, et see siis hetk hiljem hooga neile näkku paisata. Joonas kiskus krae üles ja suundus lähima ajaleheputka poole.
„Üks helesinine LM palun ja üks tulemasin ka.”
Ta tõmbas üle poole aasta esimesed kõhvid. „Mõnus… väga mõnus,” mõtles ta peaaegu valjusti. Jälle kord oli sõltuvus ja nauding ta pea uimaseks teinud. „Esimesed kõhvid on eriti mõnusad,” mõtles ta. „Ma võin alati jälle maha jätta,” ütles ta oma pahandavale sisehäälele või sellele, kes aeg-ajalt üritas dialoogi astuda ja kellele pidi midagi usutavat ja rahustavat ütlema.
Putka taga oli üks üsna ilus tüdruk samuti suitsu ette pannud. Ootas vist bussi. Joonas ei olnud jõudnud veel mõelda, mida edasi teha. Igatahes ei tahtnud ta tagasi minna ja