ju armastas teda – Nora oli seal leti ääres selles täiesti veendunud. Ta vaatas peeglisse ja peegelpilt ütles talle, et ta näeb kümneid kordi parem välja kui see personaliosakonna kädistav harkjalg. Kuigi jah, silmalaud olid nutmisest paistes ja magamatuse tumedad ringid kumasid läbi silmaümbruse õhukese naha. Kahvatu jume taustal torkasid tumepunased huuled dramaatiliselt silma ja lõuajooneni ulatuvad blondid juuksed oli kerges vihmasajus laineliseks tõmbunud.
Nora valis kosmeetikaletist oma kollektsiooni täienduseks veel ühe tumepunase huulepulga ja veel ühe, kirjade järgi 50 % mõjuvama ja sellevõrra ka kallima silmaseerumi ning astus tänavale. Ta sõi oma lemmikrestoranis, kus nad vahel ka koos Rauliga olid käinud. Seda küll peamiselt siis, kui nad ei olnud veel paar, vaid lihtsalt töötasid koos. Siis ei pidanud nad oma suhet varjama. See oli nagu kevad koos kõigi algusemeeleolude ja tundevärelustega, naljade, lumesulamise ja ootusega. Aeg täis õnnelikku pinget, mida Raul näis püüdvat armastuse epikuurlasena pikendada ja Nora kõigi oma võludega lühendada.
Nora tellis hartšoo ja majakoogi, sest ka Raul oli mõnel korral just sellise valiku teinud. Kõlaritest kõlas Lauri Lugu „Loon sulle laulu”. Nora võttis seinale riputatud päevalehe, luges esmalt läbi horoskoobi ning seejärel ka suuremad pealkirjad. Ta tuju oli paranenud ja ta kinnitas endale, et kõik on korras… kõik on korras.
Mälestuste õrn õhetus põskedel, läks Nora koju. Ta koristas talle nii omase põhjalikkusega kogu korteri ja otsustas Raulile helistada. „Telefoni teel ongi ju kõige parem rääkida. Muidugi, miks ma selle peale kohe ei mõelnud? Ega Raul pole selline veidrik, kes tahab silmast silma rääkida. Tema räägib ju pidevalt telefoniga… naerab, naljatleb,” mõtles Nora ja valis numbri. Telefon kutsus, aga keegi ei vastanud. Nora süda peksis meeletult ja ärevus kasvas iga sekundiga. Ta marssis kiiresti toa ühest servast teise. „Rahune nüüd ometi, ta ei ole lihtsalt telefoni läheduses.”
Poole tunni pärast valis Nora uuesti tuttava numbri. Telefon oli kinni.
Tunni aja pärast andis telefon ikka kinnist tooni.
Kahe tunni pärast ei pidanud ta enam vastu ja valis uuesti Rauli numbri. Seekord teatas naishääl: „Mobiiltelefon, millele te helistate, on välja lülitatud või asub väljaspool võrguteeninduspiirkonda.”
„Issake, muidugi, ta telefoniaku on lihtsalt otsad andnud ja ongi kõik,” ütles ta endale. Aga korralik, hästikasvatatud ja irooniline teine Mina, kes viimasel ajal vaid haruharva oma arvamust püüdis avaldada, sosistas nüüd hoiatusi ja ähvardusi, kutsus teda maa peale ja keelas talle veel ühte annust seda narkootilise toimega suhet.
“Jäta mind rahule, ma tahan elada, sa igavene vanatüdrukust mõrd,” nuuksus Nora talle vastu. Kuid need manitsused mõjutasid teda siiski nii palju, et ta otsustas enam mitte helistada.
„Ta helistab sulle ise, kohe, kui on telefoni laadima pannud ja näeb vastamata kõnesid,” ütles ta endale karmi ning valju häälega nagu mõistmatule lapsele.
Nora ootas.
Õhtuks oli teda pealaest jalatallani haaranud külmatunne. Ta võttis värisedes villateki ja kraadis ennast. Klõpsas siis tööle oma 42-tollise ekraaniga televiisori, aga ei mõistnud sõnagi sellest, mida kuulis või nägi. Ükskõik, kui väga ta ennast petta ei püüdnud, teadis ta, mis toimub. Ta oli midagi sarnast ka varem kogenud. Mitte põhjuseta ei olnud ta siiamaani üksik. Tal oli anne leida mehi, kelles ta ise mõne aja pärast pettus või kelle tunded peagi maha jahtusid. Alles paar nädalat tagasi oli ta uskunud, et need ajad on nüüd jäädavalt möödas ja et ta on leidnud partneri, kes ei ole ainult külvaja, vaid ka kasvataja ja hoidja. Neis oli ju lõppude lõpuks nii palju ühist ja Raul ei olnud enam mingi poisike. Ta oli juba kergelt kiilas ja piisavalt mitmest voodist läbi käinud. Nora arvates oleks ta pidanud oskama hinnata ka midagi muud kui lihtsalt head keppi. Või rähkleski Raul just sellepärast, et ei tahtnud oma vanusele alla vanduda, edasi – ühest suhtest teise?
Üksildustunne, ahastus ja mure olid ta haigeks teinud. Enesehaletsuspisarad uinutasid ta sealsamas diivanil magama ja kui ta öösel kella nelja ajal ärkas, oli tal ikka veel telefon peos ja televiisor ta ees kahises tabelite valguses. Ta võttis puldi, et telekas kinni panna, ja tabas ennast tühjusest, kus ei olnud ainsatki mälestust sellest, millisele nupule vajutada. „Ma ei hakka hulluks minema,” ütles ta endale otsustavalt ja läks kööki, et midagi joodavat leida. Ta põsed tulitasid palavikuliselt ja see õnnetu kuju, kes talle koridoripeeglist vastu vaatas, tõi talle jälle pisarad silma. Ta vahetas higise T-särgi kuiva vastu ja puges voodisse. Uni halastas ja ta magas hommikuni.
Terve pühapäevase päeva püüdis ta end ravida ja positiivseid mõtteid mõelda. Raul ei helistanud ja Nora püüdis sellele leida võimalikult vähe haiget tegevaid seletusi. Vabandused, et telefon võis ju katki minna või telefonilaadija linna jääda ja maal teist ei olnud või et kass näris laadija juhtme katki või midagi sarnast näisid igati loogilistena.
„Esmaspäeval on ta Brüsselis, siis puhkusel ja võib-olla see ongi hea. Võtame veidikeseks aja maha. Raul jõuab endas selgusele, näeb kõike distantsilt ja hakkab mu järele igatsema,” mõtles ta. Ning kui ta sellest vaatevinklist lähenes, siis näis kõik jälle korras. Varem oli iga lahus veedetud päev talle lausa füüsilist valu teinud. Nüüd aga vajas Raul aega – loomulikult ta vajas. Nora vaatas peeglisse ja mõistis, et ka tema ise vajas taastumiseks aega.
„Aga mis siis saab, kui see on tõsi ja ta ei armastagi mind?” küsis see teine, kriitiline Mina. „Kuidas te koos edasi töötate? Kuidas sa sellega hakkama saad? Kas sa üldse suudad sellega toime tulla? Kas sa peaksid töökohta vahetama – nüüd, keset suurt majanduslangust?”
„Ei, ei, see pole võimalik. Mulle meeldib minu töö, isegi väga meeldib. See on enam-vähem ainus, mida ma teha oskan, ja see on huvitav. Minu teadmistega pole väljaspool ministeeriumit mitte midagi peale hakata. Pealegi, kes neid asju edasi teeks, ega ometi Iivi, kes istub koosolekulaua taga ja ainult noogutab iga Rauli lause peale nõusolevalt. Iivi, kellel puudub loovus ja kes kunagi ei tee ühtegi arvestatavat ettepanekut, sest ta julgeb korrata vaid seda, mida asekantsler või osakonnajuhataja pisut aega enne teda on öelnud. Kardab eksida, kardab oma mõtteid ja lollust näidata. Ei, see on mõeldamatu,” pobises ta viimased sõnad kuuldavalt ja kõndis elutoas edasi ja tagasi.
Nora telefon helises ja, nagu juba mitmeid kuid, oli tema esimene mõte: „See on Raul.”
Ta jooksis kööki ja haaras telefoni.
Natali.
„Tere, Natali.”
„Tere, kullake! Kuidas sul ometi läheb? Sa oled nagu maa alla vajunud – ma tõesti igatsen su järele.”
„Mina ka,” ütles Nora ja tundis, kuidas pisarad, mis terve päeva ainult ootasid paisu tagant väljapääsu, pressisid läbi.
„Sinuga on ikka kõik korras?” küsis Natali pisut murelikult ja jätkas: „Tead, ma tegelikult helistan sulle selle kutsika pärast. Mäletad, ma hoiatasin, et Sparky käis issiks ja üks kutsikas tuleb tasuks mulle?”
„Jah,” ütles Nora, tegelikult mitte just väga mäletades.
„Nora, ma tahan selle kutsika sinule tuua. Sa ju jumaldad minu Sparkyt ja sa vajad just sellist tegelast.”
„Ma ei tea. Mul on kiired ajad ja ma ei tea, kas ma saan praegu temaga hakkama.”
„Saad! Sa võid ta alati minu või mu ema juurde tuua, kui sa lähetuses oled. Ja usu mind, te hakkate hästi läbi saama,” veenis Natali teda energiliselt.
„Sul võib õigus olla, aga lase mul mõni päev järele mõelda.”
„Su hääl on ikkagi imelik. Kas sa ei tahaks minuga kokku saada?”
„Täna ei saa, anna andeks. Ma olen pisut haige.”
„Ja Raul – kus tema on? Sinu juures? Tuleb ta ikka sinu juurde?”
„Jah, muidugi, kõik on korras. Ma helistan sulle homme,” ütles Nora ja tundis, et ei suudaks niikuinii praegu suhelda, selgitada, vabandada, naeratada.
„Vaata,