Sitapead. Teooria. Aaron James

võib hoopis mõne repliigiga nähvata, näiteks: „Keri põrgu!” Ta tõrgub kedagi tunnustamast, kes rahulolematust avaldab, mõtlemata kordagi, et kriitika võib olla õigustatud. Nii et kuigi keegi võib järjekorras ettetrügimise, ülerääkimise või katkestamise tõttu kanda vaid väikest ainelist kahju, peab ta siiski lisaks taluma ka suuremat ülekohut: seda, et ei tunnustata tema kui moraalse indiviidi staatust. Mäletatavasti ütles Immanuel Kant, et kõlblusseaduse tunnustamine „murrab” või „alandab” meie „upsakust”17. Sitapeaga seda ei juhtu.

      Tunnustamise tähtsus

      Oleme juba korra täheldanud, et sitapea on moraalselt ärritav, sest vaatamata sellele, et tema põhjustatud aineline kahju on väike, ei oska ta teisi inimesi fundamentaalsel, vajalikul moraalsel moel tunnustada. See on meie seletuse tuumaks, miks sitapea nii häiriv on, seega tuleks meil moraaliküsimusel pikemalt peatuda – enne kui jätkame vähem kaalukate teemadega.

      Kant ütleks, et sitapea kannatab „upsakuse” või „ülbuse” all. See peaks olema midagi enamat kui lihtsalt „enesearmastus”, mis võiks esile kutsuda isekust, kuid pole tingimata moraalse hindamisvõime rikutus. Inimene võib käituda isekalt või olla lausa isekas indiviid, hoolimata oma moraalsetest hinnangutest, ignoreerides võib-olla moraalset olukorda või hoidudes selle üle põhjalikumalt järele mõtlemast, nagu ka „mölakas” või „tolvan”. Neist kahest erinev sitapea arutleb oma erilisele privilegeeritusetundele tuginedes, mitte eraldiseisva moraalireeglist arusaama abil, mis ütleks talle vastavalt Kanti määratlusele, et kõiki vaadeldakse kui „eesmärke iseeneses”, kui „eesmärkide” kuningriigi võrdseid suverääne.18

      Sellega jätkab Kant arvatavasti Rousseau kahe termini eristust: inimese loomulik enesearmastus (amour de soi-même) ja potentsiaalselt destruktiivne mure järgu või positsiooni pärast võrreldes teistega (amour propre).19 Rousseau kohaselt ei nõua mõistlik enesearmastus võrdlust teistega, väärtuse tunne ei ole tingimata seotud eesõiguse tundega. Kuid eranditult kõik hoolivad põhjendatult sellest, kuidas teised meid omavahelistes suhetes hindavad. Kui maailmas on valitsev komme lihtsalt staatuse pärast võistelda, kellestki üle olla, siis Rousseau kirjeldab värvikalt, kuidas see tekitab palju isiklikku kannatust ja tõsiseid ühiskondlikke hädasid.20 Sellegipoolest ei nõua inimese sotsiaalne olemus per se võistlemist staatuse pärast. Selle asemel, arvab Rousseau, võime tunnistada iga indiviidi staatuse tunnustamise vajadust, kohtlemata kedagi parema või halvemana, peame vaid üksteist põhimõtteliselt võrdsena kohtlema. Selle lahenduse korral võivad kõik end lõdvaks lasta – välja arvatud muidugi sitapea. Tema amour propre-tunded lõõmavad tulise leegina. Tema ei lepi tühipalja võrdsusega.21

      Teised filosoofid on mõlgutanud mõtteid „moraalse staatuse” ja „vastastikuse tunnustuse” üle, neist märkimisväärseimad olid Fichte (nt kuidas ühe isiku „käsk” võib teises isikus äratada vabaduse ja vastastikuse lugupidamise), Hegel (isanda ja orja vahelise ebavõrdse suhtumise teemal), Sartre (häbi või suguiha teemal) ja Buber („Mina-Sina” suhted meie vahel ja kõigi Teiste vahel võrrelduna „mina-see” suhtega, mis meil on lihtsalt asjadega). Või, nagu kaasaegsed moraalifilosoofid ütleksid (vähem ilmekalt, kuid ehk selgesõnalisemalt), sõltub moraalsus teise isiku vaatenurgast vähemalt järgmises lõigus kirjeldatud tähenduses.22

      Kui elementaarse moraalse staatusega isikuks olemine midagigi tähendab, on selleks arusaam, et temasse kui järeldusvõimelisse olendisse suhtutakse austuse ja tähelepanuga. Inimesed on varustatud ennekõike võimetega, mis võimaldavad neil vaagida ja hinnata seda, kuidas keegi on käitunud. Mäel, vaalal või puul, kes iseenesest väärivad küll tähelepanu ja hindamist, puuduvad mitmed võimed, mida teiste tegude õigustatuse hindamiseks vaja läheb. Inimeste kogukond on seetõttu eriline.23 Mul kui tavalisel inimolendil on erilised iseteadlikkuse, loogika ja otsustamise võimed. Ma võin jälgida kellegi tegevust kui lihtsalt sündmuste jada, kuid samas võin (olgugi vaid endalt) küsida teatud küsimusi õigustatuse kohta. Ma võiksin küsida, miks peaks selline tegu olema vastuvõetav? Täpsemalt – kas selline tegu on minu jaoks vastuvõetav, kui see on minule suunatud ja võttes arvesse, kuidas see võiks mind mõjutada?

      Samuti võib igaüks meist, kes omab sama võimet, küsida, mis oleks õigustatud teise isiku jaoks tema vaatenurgast lähtudes. Kas see võiks olla midagi, mida tema võiks pidada enam-vähem vastuvõetavaks, arvestades sellega tema jaoks kaasnevaid tagajärgi? Või kas ta võiks õigustatult protesteerida, kuidas teda tegelikult koheldakse? Sel juhul peaks see, mida teine osapool meie arvates aktsepteerib või mitte, avaldada suurt mõju sellele, kuidas me käitume. See mõjutab meie valikuid, vähemalt juhul kui me üldse moraalselt osavõtlikud oleme. Kõik meist peaksid oma tegude puhul erapooletust vaatenurgast lähtudes arvestama mitte ainult seda, mis aitaks maailmal edeneda – arvestades ka mäe, vaala ja puuga –, vaid ka seda, mis oleks vastuvõetav meie kõigi jaoks põhjustel, mis tulenevad iga üksiku inimese erinevatest, iseloomulikest seisukohtadest meie ühises maailmas.