1
Michael Hastings, „Peru kindral” (ingl The Runaway General), Rolling Stone, 8.–22. juuli 2010, www.rollingstone.com/politics/news/17390/119236.
2
Merle Miller, „Siiras jutt: Harry S. Trumani suuline biograafia” (ingl Plain Speaking: An Oral Biography of Harry S. Truman), (New York, Berkley, 1974).
3
David Brooks nimetab Gibsonit põhimõtteliselt sitapeaks artiklis „Mel Gibsoni tõde” (ingl The Gospel of Mel Gibson), New York Times, 15. juuli 2010, www.nytimes. com/2010/07/16/opinion/16brooks.html.
4
Robert I. Sutton, 1. trükk „Sitapeast vabanemise seadus: tsiviliseeritud töökeskkonna loomine ja ellu jäämine sellisel töökohal, mis seda pole” (ingl The No Asshole Rule: Building a Civilized Workplace and Surviving One That Isn’t), (New York, Warner Business Books, 2007), soovitab juhtidel rakendada töötajaskonna seas sitapeade suhtes täisleppimatust, pakkudes samas kasulikke nõuandeid, kuidas nendega hakkama saada, kui neid lihtsalt vallandada pole võimalik. Meie põhieesmärgiks on filosoofiline seletus, mis võib toetada ja täiendada seniseid häid soovitusi.
5
Meie kangelane Rousseau oli kahjuks samuti paras sitapea, võib-olla koguni midagi hullemat. Ühel hetkel ta mõistis, et see pole päris õige, kui ta sigitab ühtelugu Thérèse Lavasseuriga lapsi ning saadab nad seejärel viivitamatult vaeslastekoju. Vt Jean-Jacques Rousseau „Pihtimused” (pr Les confessions de Jean-Jacques Rousseau).
6
„Ühiselusuhete” all peame silmas koostöösuhteid, millel on vähemal või rohkemal moel määratletud sotsiaalne struktuur ja mille vastandiks oleks näiteks olukord, kus indiviidid lävivad anarhilistes tingimustes, nagu Thomas Hobbesi kuulsas loodusseisundis. Kui isik on sitapea loodusseisundi tõttu, peab Hobbes seda täiesti õigustatud enesekaitseks. Sotsiaalsetes tingimustes sarnanevad sitapead aga, vastupidi, Hobbesi tuntud Tobuga, kes ühineb ühiskondliku lepinguga, kuid seejärel väänab või murrab reegleid.
7
Tõlkija Benjamin Jowett, http://classics.mit.edu/Plato/gorgias.html. Kaudne tõlge antud ingliskeelse tõlke varal.
8
Sama mõte kandub ka teistesse moraaliteooria ettepanekutesse. „Eksperimentaalfilosoofia” pole võimeline neid kinnitama või ümber lükkama, vähemalt mitte teiste, vastuoluliste eelduste tekitamiseta selles osas, mida vastav ettepanek saavutada üritab.
9
See kehtib arvatavasti McChrystali puhul, kes mitte ainult palus vabandust eelmainitud taunimisväärsete märkuste pärast, vaid on ka pikka aega riigiametis kiiduväärset tööd teinud.
10
Harry G. Frankfurt näitab teoses „Räägime jamast” (ingl On Bullshit), (Princeton, New Jersey: Princeton University Press, 2005) veenvalt, kuidas sõna „jama” on värvika kirjeldava tähendusega, kuigi näib esmapilgul tavalise sõimusõnana. Sama võib öelda ka sõnade „valetamine” ja „hämamine” kohta, mis erinevad teineteisest ning „jamast” deskriptiivse tähenduse poolest. Meie uurimus paikneb sarnasel erilisel alal. Loodame, et me teooria tekitab inimeste peas mõtte, „Ohoo, ma olen sellise tüübiga kohtunud!” ning pakub seega näitliku tõendi, et olemas on vähemalt üks sitapea – tõenäoliselt aga rohkemgi. Seega saame tunnistada sitapeade olemasolu isegi juhul, kui teooria detailide osas oleks tahtmine vastu vaielda.
11
Üks inimene ütles juhusliku vestluse käigus mulle tõesti (umbkaudu sellise) siin kirjeldatud lause. See pole määrav tõend, et väide, nagu keegi oleks sitapea, on õige või vale ja mitte lihtsalt kellegi viis väljendada oma laitvat hinnangut (nagu ka vastasmeeskonna väljavilistamine või teravate solvangute kasutamine, nagu „sitavikat” või „pooletoobine”, mis kutsuvad esile alavääristava kirjeldava kujutluspildi, pretendeerimata tegelikult tõele). Lisatõend oleks tingimuslause, nagu näiteks: „Kui sitapea põikab liikluses sulle ette, siis tuleb signaali anda.” Siin ei väljenda mõiste „sitapea” selgelt tunnustust ega laitust. Veel parem tundemärk oleks lause, mis väljendab absoluutset kinnitust, nagu näiteks: „Jah, ma olen sitapea ja ma olen selle üle uhke,” mida võib täiesti siiralt öelda mõni sitapeast ülemus, kes oma alluvaid selle teadaandega pilkab. Vt väljaande The Onion artiklit „Sitapea tunnistab oma sitapealisust sitapealiku käitumisega” (ingl Asshole Admits to Being Asshole in Supreme Asshole Move), 19. mai 2004, www.theonion.com/articles/ asshole-admits-to-being-asshole-in-supreme-asshole,1172/. Võime veel lisada, et tõe sedastamise eesmärgil sitapea diskursuse valimine ei tähenda veel, et me ei võiks seda lisaks kasutada vandumiseks või hukkamõistu väljendamiseks, näiteks:
„Taevas halasta, no on alles sitapea!” või „See tüüp on jube sitapea!” Kui kõneleja nimetab kedagi sitapeaks, võib seda pidada pragmaatiliseks viiteks, millega ta väljendab oma laitust. Sellise moraalse kohtumõistmisega tutvumiseks lugege David Croppi artiklit „Realistlik ekspressivism: moraalirealismi kasutamata jäetud võimalus” (ingl Realist-Expressivism: A Neglected Option for Moral Realism) ajakirjas Social Philosophy and Policy 18, nr 2 (2001), 1–43; ja Stephen Finlay „Väärtus ja implikatuur” (ingl Value and Implicature) ajakirjas Philosophers’ Imprint 5, nr 4 (juuli 2005), 1–20, http://hdl.handle.net/2027/spo.3521354.0005.004.
12
Eric Melech, urbandictionary.com/define.php?term=asshole.
13
Üks postitus urbandictionary.com-is kirjeldab sitapead kui „inimest, kellele ka paavst kallale läheks” (Bwillis, www.urbandictionary.com/define.php?term=asshole&page=4).
Ilmselt kehtib kõigis kultuuriruumides fakt, et levinuim mõrva motiiv on „triviaalse põhjusega riid”, mis on sageli seotud kergete solvangutega. Vt Martin Daly ja Margo Wilsoni teost „Mõrv” (ingl Homicide), (New Brunswick, New Jersey: Transaction Publishers, 1988), lk 125.
14
Siinjuures osutan ma levinud hoiakule, seda samas eitamata, et tulenevalt oma erilistest intiim- või vabaajategevustest suhtuvad paljud inimesed sellesse hoopis teisiti. Tutvumaks üldisemalt ambivalentsete või vaenulike tundmustega sellise teema suhtes lugege Leo Bersani esseed „Kas pärasool on haud?” teoses „Kas pärasool on haud?: ja teised esseed” (ingl Is the Rectum a Grave?: and Other Essays), (Chicago: University of Chicago Press, 2010).
15
David Foster Wallace’i essee „Tekib mõte, et see on millegi lõpp (vastus John Updike’i „Aja lõpu poole”)” (ingl Certainly the End of Something or Other, One Would Sort of Have to Think (Re John Updike’s Toward the End of Time)” kogumikus „Mõelgem homaarile” (ingl Consider the Lobster), (New York: Little, Brown, 2006). Algselt avaldatud kui „Kirjanduslik tipp-fallokraat John Updike jahmatab; kas see ongi võrratu nartsissisti lõpp?” (ingl John Updike, Champion Literary Phallocrat, Drops One; Is This Finally the End of Magnificent Narcissist?), New York Observer, 13. oktoober 1997, www.observer.com/1997/10/john-updike-literary-phallocratdrops-one-is-this-finally-the-end-for-magnificent-narcissist/.
16
Paljudel sitapeadel võib esineda isiksusehäire, mida psühholoogid nartsissismiks nimetavad ja mis on reeglina teraapilise ravi suhtes väga resistentne. Psühholoog Sander Koole selgitas (vestluse käigus), et kui terapeut küsib „Kuidas te end tunnete?”, vastab nartsissist: „Ma tunnen, et ma ei pälvi piisaval määral tunnustust.” Kuigi see on nartsissistlikule isiksusehäirele iseloomulik, ei eelda me, et kõik sellised inimesed on kohe sitapead. Sitapeaks olemine on arvatavasti vaid üks selle häire esinemisvorme. Sellele vaatamata võib meie kultuuris peaaegu pandeemia mõõtmed omandanud nartsissismi levik anda selgituse, miks on nüüdisajal rohkem sitapäid kui kunagi varem. Me tuleme selle juurde hiljem veel mõnel korral tagasi.
17
Kant illustreerib seda näitega, nagu „Tagasihoidliku lihtsa kodaniku ees, kelles ma leian sedavõrd iseloomuausust, nagu ma seda iseendaski ei tea olevat, kummardab minu vaim.” Kant