sa tegidki nii?”
“Ei. Võtsin lõpumüügist saadud tulu ja investeerisin selle kõik Redlinesi firmasse. See on kuumim uus internetipakkuja. Kui selle aktsiad eile hommikul kõrgele kerkisid, müüsin need maha.”
“Ja teenisid nii raha?”
“Kolmekordistasin esialgse investeeringu ja sellest oli võlgade tasumiseks enam kui küllalt. Investeerisin ülejäänud kasumi teistesse kuumadesse aktsiatesse ja need olid eile õhtul turu sulgedes kõvasti tõusnud. Mul on süsteem, Hannah. Arvan, et Denverisse naasmise ajaks on mul hinge taga pea miljon dollarit.”
Hannah’ mõttes kerkinud kahtlused kasvasid hüppeliselt. Dick Laughlin oli kutsunud päevakauplemist uusimaks hasartmänguvormiks ja hoiatas lugejaid laenatud raha investeerimise ohtlike tagajärgede eest. Greg arvas, et tal on süsteem, ja tal oli juba korra vedanud, kuid mis saab siis, kui süsteem põrub? Hannah’le meenusid hilisõhtuste saadete reklaamipausid, kus reklaamiti lollikindlaid süsteeme, kuidas blackjack’is alati võitjaks tulla. Hannah uskus, et kui mõnel mänguril oli tõepoolest olemas alatist võitu garanteeriv süsteem, siis ei pidanuks tal olema vajadust sellest kirjutatud raamatuid levitada.
“Pean nüüd minema, Hannah. Tahan olla valmis, kui aktsiaturg New Yorgis avatakse. Vabandust selle lumepalli pärast.”
Greg lehvitas naisele maja nurga taha suundudes ja Hannah lehvitas vastu. Siis kõndis ta trepist alla maa-alusesse parklasse, tundes end äärmiselt rahutuna. Olukord oli täpselt selline, mida Dick oli oma artiklites kirjeldanud. Mõned päevakauplejad teenisid tõepoolest aktsiaturul kaubeldes raha, kuid oli ka teisi, kes tegid vale otsuse ja kaotasid. Vähemalt oli Greg suutnud oma võlad ära maksta ja mängis ainult kasumiga.
Hannah läks garaaži seina ääristavate pistikupesade rivi juurde ja tõmbas sealt välja juhtme, mis tema auto eelsoojendit elektriga varustas. Ta keris juhtme põrkeraua ümber, keeras lukust lahti oma pärlmutterpunase Chevy Suburbani, mille mõlemale küljele oli kirjutatud kuldsete trükitähtedega “COOKIE JAR”, ja ronis rooli taha.
Hannah’ maasturi sisemuses valitses krõbe külm. Kui ta mootori käivitas ja parkimiskohalt välja tagurdas, siis hingas ta teadlikult läbi nina, et esiklaasi sisekülge mitte uduseks muuta. Ta sõitis mööda kaldteed üles, lülitas sisse esituled ja keeras väljasõiduteele. Auto rehvid sahisesid läbi öösel sadanud lume, kui Hannah sõitis raja ette teistele elanikele, kes tunni või paari pärast mööda tema jälgi sõitma hakkavad. Tema maastur oli ainus sõiduk, kõik muu oli pime ja vaikne. Talvehommikud olid alati sellised ja Hannah tundis tihti, nagu oleks ta ainus ellujäänu külmunud tühermaal.
Kui ta lähenes Old Lake Roadile, märkas ta eemalt esitulesid ja siniseid sähvivaid vilkureid. Maailmast eraldatuse tunne haihtus, kui maakonna lumesahk möirates tema eest läbi rühkis.
Hannah sõitis üle lumevalli, mille hiiglaslik sahk oli endast maha jätnud, ja keeras ettevaatlikult Old Lake Roadile, et saha järel linna sõita.
Sõit oli aeglane, kuid Hannah’l polnud selle vastu midagi. Sõites mõtles ta, kui hästi suutis Minnesota osariik lumekoristustöid korraldada. Lumesahkade juhid olid talvekuudel alati valves ja saadeti teele niipea, kui saabusid esimesed teated suuremast lumesajust. Enamikus osariikides hakati lund lükkama alles siis, kui lumetorm oli möödas, kuid selleks ajaks oli lumi jõudnud suurtesse hangedesse tuisata ja seda oli palju raskem koristada.
Kui Hannah jõudis linna piirini, pööras ta kõrvalteele ja lasi lumesahal üksi edasi sõita. Ta vajutas gaasipedaalile, liikus järgmised paar kvartalit edasi tunduvalt suurema kiirusega kui lubatud kakskümmned viis miili tunnis ja tegi ringi, et mööduda Lake Edeni kultuurimajast ning näha, kas talvekarnevali komisjon oli eelmisel õhtul reklaamplakati üles pannud.
“Kena,” märkis Hannah, kui maasturi esituled sinist reklaamplakatit valgustasid. See oli tellitud samast firmast, kust ürituse pusadki, ja linnapea Bascomb oli toetanud isikliku annetusega, et plakatil oleks võimalik kümne tähe piirang ületada. Eresinisel reklaamplakatil, mis oli tõmmatud üle tänava kahe tänavavalgustusposti vahele, seisis erevalgetest lumehelvestest moodustatud tähtedega: “TERE TULEMAST LAKE EDENI TALVEKARNEVALILE”.
Mõtiskledes, kui palju oli linnapea plakati tarbeks oma taskust maksnud, keeras Hannah Fourth Streetile, kus asus tema küpsisekohvik ja pagariäri. Kuigi tavaliselt ei avanud ükski naaberäridest uksi enne kella üheksat, paistis, et sel päeval olid kõik varakult kohal. Kollakas valgus säras Lake Edeni ilusalongi Cut’n’Curli tahvelklaasist akende taga ja Hannah märkas juuksepesutooli kohale kummardunud Bertie Straubi, käed sügaval kliendi vahustes juustes. Bertie küsis varem alustamise ees alati topelttasu, aga keegi oli olnud nõus pesu ja soengu eest kallist hinda maksma.
Cut’n’Curli kõrval asuvas habemeajamissalongis nimega New York käis samuti töö. Toolis istuval mehel, keda Hannah nägu katva seebivahu tõttu ära ei tundnud, aeti juba varahommikul habet. Hannah lehvitas habemeajajale Gus Yorkile, kes oli võtnud üle oma isa salongi ja lisanud uue omaniku tähistamiseks nime ette sõna New. Suveturistid, kes salongi juukselõikuseks sisse astusid, oletasid, et Gus oli töötanud New Yorgis habemeajajana, kogunesid suisa seltskonniti salongi ning hõivasid kõik seina äärde ritta seatud toolid.
Hannah’ näole kerkis imestus, kui pööras tähelepanu ärihoonele Cookie Jarist lõunas – taasloodud Ezekiel Jordani majale. Tahvelklaasist aknad olid kaetud pruuni paberiga, et uudishimulikke pilke eemal hoida, kuid sees põles tuli. Nähtavasti oli Carrie Deloresele kohe pärast varahommikust vestlust järele tulnud ja nad olid juba tööga alustanud.
Järgmine äri kuulus Hannah’le ja ta kulmud tõusid sellest möödudes veelgi kõrgemale. Tema partner Lisa Herman oli samuti varem tööle tulnud ja kaunistas parasjagu esiaknaid valge äärisega, mis kujutas lumehelbeid.
“Tere, Lisa,” hõikas Hannah, kui mõni minut hiljem tagauksest reipalt sisse astus. “Aknad on suurepärased.”
“Aitäh.” Lisa tuli läbi pendelukse, näol naeratus. Tema väike keha oli mähkunud pagaripõlle, mis oli piha ümber mitu korda ülestikku volditud ja siis põllepaeltega kinni seotud.
“Mida sa nii vara siin teed?” küsis Hannah, riputades oma jope tagaukse kõrval asuvasse nagisse. “Sa ei saa ju nüüd, kui oled mu partner, lisatundide eest palka.”
Lisa naeris. “Tean, aga mulle meeldib vara tulla. Küpsetamisega on kergem ühele poole saada, kui kohvikus pole kliente.”
“Sa tegid kõik küpsised valmis?” Hannah’ silmad läksid Lisa noogutuse peale üllatusest suureks. Hannah oli seganud eelmisel õhtul valmis kakskümmend portsjonit küpsisetainast, enne kui nad koju läksid. Kui Lisa oli jõudnud need kõik ära küpsetada, siis oli ta ilmselt juba kell neli hommikul tööle saabunud!
“Ma armastan küpsetamist, sa ju tead, Hannah. Aga see oli hea, et ma varem tulin, sest su õde helistas paar minutit tagasi. Ta ütles, et proovis sulle koju helistada, aga jäi ilmselt napilt hiljaks.”
“Tõesti?” Hannah suundus kraanikausi poole, et käsi pesta. “Mida Andrea tahtis?”
“Ta käskis sulle öelda, et Janie Burkholtz on linnas.”
“Ma ei ole Janiet Andrea pulmadest saati näinud.” Hannah naeratas käsi seebitades. Janiet oleks tore näha. Andrea ja Janie olid olnud keskkoolis parimad sõbrannad, kuid siis oli Janie läinud kolledžisse. Ta oli käinud esimesel kolledžiaastal paar korda kodus, ent pärast seda, kui ta vanemad müüsid maha oma Lake Edeni maja, oli Janie veetnud ülejäänud kolledživaheajad Floridas nende uues korteris. “Kas Janie tuli talvekarnevaliks tagasi?”
“Jah, aga see ei ole lõbureis. Andrea ütles, et ta töötab Connie Maci isikliku assistendina.”
“Päriselt?” See avaldas Hannah’le muljet. Connie MacIntyre oli kaabeltelevisioonis populaarse kokasaate “Õhtusöök Connie Maciga” staar. Peaaegu kõik Lake Edeni elanikud olid laupäeva pärastlõunati kella kolmest poole neljani kodus, et vaadata, kuidas Connie Mac naljatleb saatekülalistega, annab pealtvaatajatele nõu, kuidas abielusuhteid parandada,