hea meel,” vastas Franny.
Mees ootas, kuni ta oli istunud, ja võttis seejärel ka ise istet. Frannyl polnud seni veel kunagi lubatud lauda minna – polnud ette nähtud, et esinejad külastajatega suhteid sõlmiksid. Sellegipoolest püüdis naine jätta muljet, nagu oleks see talle igapäevane asi. Ettekandja tõi pudeli Dom Perignoni ja valas seda kahte pokaali.
See oli Frannyl esimene kord šampanjat maitsta. Ta polnud osanud oodata, et mullid kerkivad ninna; korraks jäi tal hing kinni ning ta püüdis seda varjata, hakates köhima. Frannyle tundus, et ta nägi produtsendi silmades naerusädet, aga kui Walker oligi tema äpardust märganud, siis juttu ta sellest igatahes ei teinud. Selle asemel naaldus mees toolileenile ja silmitses naist uuriva professionaalipilguga.
„Pean teile tunnistama,” lausus mees lohiseva aktsendiga, „et teie tänaõhtune etteaste jättis mulle kuradima sügava mulje.”
„Tõesti?” Ehkki Franny süda vasardas rinnus, üritas ta jätta muljet, et see on tavaline asi.
„Jaa, te olite laval tõeliselt hea – teadsite, kuidas need asjad käivad. Ma ei suutnud teilt silmi lahti kiskuda. Ja sedasama võib öelda kõigi teiste siin saalis istuvate meeste kohta.” Sel hetkel oli professionaalne ilme kadunud ning produtsendi näol võis aimata kerget irvet.
Franny langetas pilgu ja püüdis paista tagasihoidlik. „Olen rõõmus, et mu laul pakkus teile naudingut.”
„See pakkus mulle midagi enamat kui naudingut.” Walker hõõrus mõtlikult kõhtu. „Pagan võtaks, ma olen töötanud meelelahutusäris juba pikka aega ning peaksin nüüdseks juba aru saama, kas inimesel on annet või ei ole. Ja praegu kaldun ma arvama, et teil võib seda olla.”
„Tõesti?” Taas püüdis Franny teha näo, nagu ei läheks see talle eriti korda.
„Tõsi mis tõsi.” Mees vaikis viivu ja lisas siis: „Mõistagi ei ole võimalik kellegi headuses päris kindel olla, enne kui pole läbi teinud kaameraproovi.”
„Või nii?”
„Arvan, et ei teeks paha korraldada teile proovivõtted, et näha, kas teis on näitlejaalget.” Mees heitis talle paljutähendava pilgu. „Mida te sellest mõttest arvate?”
Ühtäkki oli kogu Franny enesekontroll tuulde lennanud. Pikemalt mõtlemata haaras ta mehel käest, täis tahtmist näidata, kui palju see võimalus talle tähendab. „Oh, härra Walker, ma tahan seda nii väga! Teil pole aimugi! Teeksin kõik, et nendele proovivõtetele pääseda! Ükskõik mida!”
„Ükskõik mida?” haaras Walker tal sõnasabast kinni. Mehe näoilme muutus, silmad ahenesid, neisse ilmus kiskjalik pilk, nagu oleks lõvi rohu sees gaselli luuranud. Walker pigistas kõvemini Franny kätt, tema pihk oli naise pihu vastas kuum ja kleepuv ning Franny pidi kogu tahtejõu kokku võtma, et mitte eemale tõmbuda. „Minu kogemused on näidanud, et seda on küll kerge lubada, aga märksa raskem teha.”
Walker silmitses teda teraselt, näol kaalutlev ilme.
„Niisiis, Franny Healey, minu küsimus kõlab nõnda: mida te selle „ükskõik mida” all mõtlete? Kui kaugele te olete valmis minema, et saada, mida tahate?”
Frannyl oli hakanud kõhus keerama ja iiveldustunne vaevas teda kogu tee, kui nad Walkeri hotelli sõitsid. Ta kinnitas endale, et võtab ennast õige pea kokku ning ütleb mehele, et on meelt muutnud. Selle asemel avastas naine, et juba aidataksegi ta Savoy heledasti valgustatud sissepääsu juures taksost välja, ta möödub kiirel sammul livreed kandvast uksehoidjast ja astub suurde fuajeesse, mis on täis laitmatult riietatud inimesi. Nähes Frannyt kõhklemas, võttis Walker tal käe alt kinni.
„Lähme, kallis,” ütles ta valjusti, otsekui oleksid nad samasugune paar nagu iga teinegi.
Mehe käevangus lifti poole sammudes hoidis Franny pea maas: ta ei suutnud kellelegi silma vaadata, sest tema arvates oli kõikidele päevselge, mispärast ta seal viibib. Vaikides sõitsid nad liftiga üles, kusjuures Franny püüdis hoiduda mõtlemast, mis tal ees seisab, ja keskenduda selle asemel ümbrusele.
Hotell ise oli ilus. Walkeri päralt oli terve sviit. See oli suurem kui kogu Annie maja, mis pidi ära mahutama vähemalt kaksteist inimest. Sviidi sisekujundus oli elegantne: triibuline regendistiilis tapeet, paks vaip ja massiivne puidust mööbel, mille nikerduste valmistamiseks oli kindlasti kulunud tubli kuu. Neid tervitas kaminas leegitsev tuli. Hotelliteenijad süütavad selle igal õhtul kell kuus, selgitas Walker.
Mees astus baarikapi juurde, valas klaasi mingit märjukest, arvatavasti viskit, ja jäi teise klaasi juures kõhklema. „Napsi?”
„Jah, palun.” Frannyl oli hädasti tarvis julgust võtta.
Hoolimata küdevast kaminast kippus Franny värisema. Kuuldes, kuidas naise hambad plagisevad, kortsutas Walker kulmu.
„Mis viga? Kas teil on külm?”
Mehe hääles kõlas väike ärritusenoot. Franny sai aru, et tema kõhklev olek pole mehele meeltmööda. Märgates vannituba, nägi Franny selles pääseteed. „Ainult üks hetk, lähen ja värskendan ennast.”
Vannituppa astunud, jõudis ta hädavaevu kraanid helide maskeerimiseks viimseni lahti keerata, enne kui tualetipoti ette põlvili vajus ja mitu korda oksendas. Kindel, et temasse polnud enam midagi jäänud, tõusis ta viimaks ja astus valamu juurde. Oma peegelpilti silmitsedes naine lausa jahmus: ta oli nii kahvatu ja hädine. Ainus trump, millele Franny võis loota, oli ju see, et Walker himustab teda, aga missugune mees võiks ihaldada niisugust õnnetusehunnikut?
Võta end kokku! sõitles ta ennast. Sa tahad saada näitlejaks, eks võta siis seda kui esimest proovi.
Sellest oli abi. Loputanud kiiresti suud, proovis Franny läheneda olukorrale nii, nagu oleks see tema filmiroll. Kõigepealt meikis ta ennast uuesti: lisas pisut ripsmetušši, et tõsta esile rohelised silmad, natuke ruuži, andmaks põskedele värvi, ja tumepunast huulepulka, et rõhutada vambilikkust. Juba hakkaski enesetunne paranema. Järgmiseks vallandas ta juuksed soengust – Seanile olid need alati meeldinud just nõnda –, nii et punased lokid langesid õlgadele. Aga sellestki ei piisanud veel täielikuks ümberkehastumiseks. Vannitoa uksest välja astudes pidi ta olema täiesti teine inimene – vähemalt senikauaks, kuni viibib koos produtsendiga. Hinganud sügavalt sisse, hakkas ta kleidinööpe lahti tegema.
Kui vannitoa ukse lukus võtit pöörati, oli Walker jõudnud juba kärsituks muutuda.
„Lõpuks ometi! Mida paganat te seal nii kaua…”
Franny ilmus nähtavale ja viimased sõnad surid mehe huulil. Koos riietega oli naine ära võtnud ka rinnahoidja ja aluspüksid ning seisis nüüd ukseavas, ainsaks ihukatteks mustast pitsist sukahoidja, läbipaistvad sukad ja neljatolliste kontsadega kingad. Ta tardus ahvatlevasse poosi.
„Noh?” nõudis ta kähedal sosinal, matkides Marilyn Monroed. „Kas ootamine tasus end ära?”
Walker laskis pilgul üle naise libiseda, peatades selle täidlastel rindadel ja hoolikalt huulepulgaga esile tõstetud nibudel ning langetades siis peenikesele pihale ja jalge vahel olevale punasele kolmnurgale. Mees täheldas rõõmuga, et kogenematust naiivitarist pole enam jälgegi ning tema ees seisab taas seesama vamp, kes oli talle ennist laulnud. Ta patsutas voodile. „Eks tule siia, vaatame järele.”
Kui see oli läbi, pani Franny end sõnagi lausumata kiiresti riidesse, püüdes kõigest väest hoiduda mõtlemast, mida ta oli teinud, ja jäi ebalevalt seisma, vaadates Walkerit.
Mees lamas selili voodis, olles tõmmanud lina üle jalgade ja kõhu ning katnud näo käsivarrega, nii et Franny ei osanud arvata, kas ta on ärkvel või magab. Naine tegi suu lahti, et midagi öelda, avas selle veel teisegi korra, ent otsustas lõpuks piirduda üksnes köhatusega, andmaks märku, et on ikka veel seal. Mees avas silmad.
„Mis on?” mühatas ta.
„Ma… ee… mõtlesin lihtsalt, et… noh et kuidas jääb proovivõtetega.”
Mõnda aega ei lausunud Walker sõnagi ning Frannys jõudis juba tekkida kohutav