lasknud tal rasedaks jääda, oli ta nõus nendega leppima.
„Need said jälle otsa,” ütles Sean ja laskis end kandadele istuma. Franny pööras pilgu kõrvale, mõeldes, et noormees võiks end kinni katta. Ükskõik kui intiimselt nad ka poleks koos olnud, ikka veel ei suutnud ta harjuda poisi häbenematu alastusega.
„Kas me ei võiks siis teha… teistmoodi?” küsis Franny nii delikaatselt kui võimalik. Kord olid nad juba samasuguses olukorras olnud, see oli juhtunud mõne nädala eest. Toona olid nad asjast üle saanud nõnda, et Sean näitas teisi mooduseid, kuidas Franny saab talle mõnu pakkuda. Sedapuhku ei paistnud poiss paraku olevat nendest huvitatud.
„See pole ikka see,” ütles ta, nihkudes voodis tüdrukule lähemale. Ma tahan olla sinu sees.”
Ilma et ta seda oleks tahtnud, kerkis Franny vaimusilma ette ema vaevatud kuju ning ta tõmbus noormehest eemale.
„Aga ma ei taha last saada!” Tüdruku häälest kostis varjamatu hirm.
Ta poleks osanud öelda, kumb teda rohkem hirmutas, kas igavene põrgutuli või rasedaks jäämine. Kui seni olid kuupuhastused olnud tüütu ebameeldivus, siis nüüd tervitas ta aluspükstele ilmunud punast plekki rõõmuga.
Noormees puhkes naerma ja Franny tundis end veel lollimalt. „Kas sa selle pärast muretsedki? Noh, seda pole sul küll põhjust karta.” Tüdruk ei teadnud, kuhu silmi peita, kui Sean hakkas talle selgitama, et kuni ta oma seemet tema sisse ei lase, võib Franny julge olla.
„Aga miks me siis varem nõnda ei teinud?” Neiu polnud veel valmis alla andma.
„Ma arvasin, et sa ei usu mind.”
Franny hammustas huulde ega lausunud sõnagi.
„Kas sa ei usalda mind?” Poisi nägu väljendas solvumist ja see otsustas asja.
„Muidugi usaldan.” Seaniga vaieldes oli alati raske võitjaks jääda – isegi siis, kui Franny arvas, et temal on õigus ja poiss eksib. Läks aega mis läks, lõpuks oli ikkagi tema see, kes järele andis. „Tahan lihtsalt, et ei juhtuks mingit äpardust – muud midagi.”
Poiss vaatas talle naerdes ülalt alla otsa. „Ära muretse, ma olen ettevaatlik. Vannun sulle.”
Pärastpoole lebas Franny Seani embuses. Tavaliselt meeldis just see õrnutsemine tüdrukule kõige rohkem, aga tol päeval ei suutnud ta end lõdvaks lasta. Rasestumisest hoidumine oli Iirimaal ebaseaduslik, seepärast polnud „Prantsuse kirju” hõlpus hankida. Õnneks tundis Sean kedagi, kes töötas Corki sadamas ja tõi kondoome Inglismaalt salakaubana sisse. Mustal turul oli nende hind laes, aga hingerahu huvides tuli seda maksta.
„Lähed sa varsti sõpra vaatama?” küsis Franny nüüd. Sean tõotas uniselt, et nuputab järgmisel korral linna minnes midagi välja; siis jäi ta magama.
Nädal hiljem tuli noormees Corkist tagasi tühjade kätega. Ta rääkis, et tuttavat polnud õnnestunud kätte saada, aga vandus, otsib tolle üles järgmisel nädalal.
Kui jõudis kätte järgmine nädalavahetus, polnud too sadamatööline end ikka näole andnud. Frannyle oli vastukarva heita poisiga edaspidigi ühte, kasutamata mingeid ettevaatusabinõusid. Kummatigi polnud tal oma hirme kellegagi arutada; küsida, kas Seani teooria üldse paika peab, polnud kelleltki peale Seani enda. Too kinnitas ühtesoodu, et Frannyl pole midagi karta ning et ta on ettevaatlik. Ja olles kord juba järele andnud, oli tüdrukul raske seletada, miks ei võiks ta seda teha ka edaspidi.
Kolmas peatükk
„Kas kavatsed ükskord juba segama hakata, preilna? Või loodad, et kui vahid piisavalt kaua, teeb tainas ennast ise valmis?”
Ema terav hääl äratas Franny mõtisklustest. Naised olid köögis ja tegid kõikide pühakute päevaks rosinakooki. Langetanud pilgu kausile, mida ta käes hoidis, nägi tüdruk, et pärmisegu ja jahu olid segunemisest sama kaugel kui kakskümmend minutit tagasi, kui ta asja käsile oli võtnud. Franny ohkas, nagu oleks tema õlule langenud kõik maailma mured.
„Palun vabandust, ema. Ma tunnen ennast natuke halvasti.”
Theresa vaatas vilksamisi tütre poole. Franny oli osav näitleja ning pahatihti juhtus sedagi, et ta tööst kõrvalehiilimiseks end haigeks luiskas. Aga sedapuhku nägi ema tütre kahvatust näost ja närvast olekust, et too ei teeskle.
„Kui tervis paha, eks mine siis üles ja heida pikali.”
Franny mõtles natuke aega ja ütles siis: „Aitäh, ema, aga lähen vist hoopis välja ja hingan värsket õhku. See lööb ehk pea pisut klaarimaks.”
Theresa noogutas lühidalt. „Mine siis pealegi. Maggie võib sinu tööd ise ära teha.”
„See pole aus!” pahvatas Maggie. „Mispärast tema tööst vabaks saab?”
„Sellepärast et ta on haige,” ütles ema kindlalt. „Tema teeks sinu heaks sedasama, kui end kehvasti tunneksid.”
Maggie turtsatas umbusklikult. „Ainus haigus, mis teda vaevab, on laiskus,” pomises ta. Franny oli juba võtnud põlle eest ja hakanud ukse poole minema, aga kuulis siiski õe sõnu ja pöördus.
„Kas sul ükskord juba küllalt ei saa, Maggie?” Tüdruku rohelised silmad välgatasid vihast. „Mis seal imestada, et ükski mees sind ei taha! Igaüks, kel vähegi aru peas, jookseb sinu vingumist kuuldes minema, nagu jalad võtavad!” Nende sõnadega tormas ta köögist välja ning lõi ukse enda järel pauguga kinni.
Maggie jäi talle, suu ammuli, järele vahtima.
„Mis tal nüüd hakkas?” Theresa oli noorema tütre käitumisest tõemeeli üllatunud. Nende peres oli Franny see, kes oli alati heasüdamlik. Maggie väikesed õelutsemised pööras ta enamasti naljaks. Ta polnud kunagi pahatahtlik – mõtlematu, seda küll, aga mitte kunagi sihilikult julm.
Maggie, kes oli end kiiresti kogunud, lausus nüüd: „Hädas oma meesterahvaga, mis muud.”
„Missuguse meesterahvaga?” Theresa heitis talle terava pilgu. „Mõtled Seani või?”
Vanem tütar jäi viivuks kõhklema, nagu tahaks midagi öelda, aga mõtles siis nähtavasti ümber. „Ah ei mina tea. Lihtsalt oletasin. Unusta ära, et ma midagi ütlesin.”
Theresa ei käinud tütrele peale, aga tainast sõtkuma hakates mõtles ema lakkamatult Frannyle. Halb eelaimus sosistas naisele, et ta teab täpselt, mis tema noorimat last vaevab. Ja kui tal on õigus, tähendab see häda neile kõigile.
„Õnnista mind, isa, sest olen patustanud. Minu viimasest pihtimisest on möödas nädal.”
Franny tundis närvides sedasama kirvendust, mis teda pihikambris põlvitades alati valdas. Mis siis, et preester on teisel pool kardinat ega näe tema nägu – niipea kui tüdruk suu lahti teeb, on tal otsekohe selge, kellega on tegu. Neiu ei teadnud ise ka, miks ta täna õieti siia oli tulnud; olles kodust välja pääsenud, ei teadnud ta, kuhu mujale minna, ja vana kivist kirik oli kena vaikne koht, kus sai segamatult mõelda. See, et preester võttis tol õhtupoolikul vastu pihilisi, oli puhas kokkusattumus ning pattudest, mida pihtida, polnud tal kahtlemata puudu. Aga nüüd, kui ta juba siin oli, jättis julgus Franny ühtäkki maha.
„Jätka, mu laps,” õhutas preester.
Tüdruk avas suu, et hakata rääkima, aga sõnad ei tulnud üle huulte. Mida tal lõpuks öelda oligi: et ta oli liiderdanud ja mitte ühe korra, vaid viimastel kuudel sageli, ning et tema teod olid lõppenud sellega, mida ta kõige rohkem oli kartnud – rasedusega, sohilapsega, kes oli eostatud patus ja pidi sellisena sündimagi, kui Franny midagi kiiresti ette ei võta.
Franny oli juba mõnda aega kahtlustanud, et on sedapsi. Ta oli hoidnud oma mure võimalikult kaua enda teada ja palunud jumalat, et sünniks ime; kui seda ei järgnenud, oli ta julguse kokku võtnud ning eelmisel päeval Seaniga rääkinud.
„Kas oled kindel?” oli noormees otsekohe küsinud.
Sellesama küsimuse oli Franny esitanud iseendale tuhat korda. Lamades öösiti