ettekujutuse, missugune ta on, kuid ta on ikka veel ebamäärane. Me peame ta iseloomu tõeliselt tundma õppima, sest temast saab meie romaani peategelane.
Me võime alustada küsimisega, kuna ta ei tundu tüüpilise detektiivina, kuidas Boyer sellele alale sattus? Ehk tegi ta seda nii, nagu paljud teised noormehed eriala valivad – oma isa jälgedes.
Siin võid lasta oma kujutlusvõimel lennata. Ütleme, et ta isa oli kuulus «Suur Jake» Mitchell, kes oli eeskujuks Dashiell Hammettile Sam Spade’i tegelaskuju loomisel. Suur Jake oli sitke, halastamatu ja läbinägelik; kliendi huvide kaitsmisel ei peatanud teda miski. Rohkem kui kord on ta kellegi lõualuu puruks löönud, teenides seda, mida ta nimetas «kõrgemaks õigluseks». Boyer peab oma isa parajaks riiukukeks, kuid samas imetleb teda. Ta usub õiglusse just sama tugevalt nagu ta isagi, kuid usub ka, et tsivilisatsioon vajab seaduskuulekust.
Kui valime Boyerile sellise isa, sunnime teda Suure Jake’i maine vääriliselt elama. Inimesed võrdleksid teda alati tema isaga. Vanad vaenlased prooviksid ikka veel tema isaga tasa saada tema poja elu õnnetuks muutes. Suur Jake, kuigi ta on surnud, oleks Boyerile alati ristiks, mida kanda. Luues tegelase elulugu, otsi elemente, mis mõjutaksid loos tegelase emotsioone ja käitumist. Väljajoonistatud tegelastel on minevik, ja just nagu tegelikel inimestel, käib minevik nendega kaasas.
Praegu on meil vaid rohmakas visand Boyer Mitchellist. Me peame talle liha luudele panema. Me saame seda teha, kirjutades talle täieliku eluloo, kas kolmandas või esimeses isikus. Niisugused elulugu nagu järgnev pole lugu. See võib, just nagu seegi, pisut ekselda, anda aimu suhetest, mida lähemalt ei kirjeldata, viidata selgitamata jäävatele sündmustele, ja nii edasi. Niisugused elulood ei pea tegelase elu viimse detailini kirjeldama. Tegelase elulugu on lühike kokkuvõte tegelase elust, et kirjanik teda paremini mõistaks. See on vaid kirjaniku enda kasutamiseks. Siin, kirjutatud esimeses isikus, on Boyeri oma:
Ma olen Boyer Bennington Mitchell, sündinud esimesel jaanuaril. Olen kahekümne kuue aastane. Ma pole mitte ainult noor, ma näen noor välja. See raskendab mul oma elukutses edu saavutamist, kuid ma olen õppinud sellega toime tulema.
Minu jaoks on tähtis see, et töö tehtud saaks. See on üks asi, mida olen oma isalt õppinud. Kui kelleltki raha vastu võtad, võlgned neile oma parima töö.
Mu isa oli «Suur Jake» Mitchell. See on veel üks mu probleemidest. On raske elada selle legendi vääriliselt.
Mu ema oli see, kes pani mulle nimeks Boyer Bennington. Ta on kõrgklassi päritolu, Benningtonide suguvõsa Vermonti harust. Väga vana Uus-Inglismaa perekond. Juhtus nii, et 1955. aastal mõrvati siin San Franciscos üks ta onudest ja politsei ei suutnud mõrva lahendada. Suur Jake tuli appi. Ta sai mõrvari ööpäevaga kätte ja veel ööpäev hiljem abiellus mu emaga. Rabas ta jalust. Mu isa tõesti oskas naistele muljet avaldada. Naistele meeldis see macho-värk. Vähemalt mu emale, nii räägiti. Muidugi oli mu vanemate abielu sama õnnelik nagu elu Calcutta Mustas Augus2.
Kogu selle õnnetuse peamiseks põhjuseks oli Suure Jake’i nõudmine, et nad elaksid tema teenistusest, kuigi naise rahast oleks jätkunud Monaco Vürstiriigi ära ostmiseks. Suur Jake teenis hästi, kuid mida tähendab hea palk, kui oled harjunud Rolls Royce’idega ja talvedega Bahamal? Missugust elu ma küll elasin, kui olin laps! Mu ema tahtis, et mängiksin viiulit, kuigi mul polnud rütmitunnet, muusikalist kuulmist ega vähimatki käteosavust. Mul oli järgemööda üheksa viiuliõpetajat. Ema süüdistas neid alati mu küündimatuses. Aga ma ei tahtnudki ju muusikuks saada. Kui olin umbes viieteistkümnene, loobus ema viimaks mulle muusika õpetamisest. Siis otsustas ta minust pankuri kasvatada. Kuid ma ei tahtnud sellest kuuldagi. Kaugel sellest, kui olin küllalt vana teadmaks, mis on mis, tahtsin saada eradetektiiviks. Ja isegi lapsena olin põrgulikult kangekaelne. Kui ma midagi tahtsin, püüdsin lakkamatult seda saada, kuni lõpuks saingi.
Ema ütles muidugi, et minust ei saa kunagi eradetektiivi, sest ma pole oma isa moodi. Ta võitles minuga nagu buurid brittidega. Kuid uskuge või mitte, sa ei pea olema nagu Suur Jake Mitchell, et sel alal hea olla. Tema stiil pole minu stiil. Kui ma oleksin kunagi tema moodi käitunud, oleks mulle esimesel aastal ots peale tehtud.
Minu valitud tee detektiiviks saamisel läks läbi kriminalistika, mitte rusikavõitluse. Kolledžis õppisin palju keemiat, füüsikat, matemaatikat, kriminalistikat, õigusteadust ja programmeerimist. Ütleksin, et olen kuriteo avastamise spetsialist. Kui Suur Jake 1982. aastal maha lasti, olin magistriõpet lõpetamas. See oli minu elus heitlik aeg. Kavatsesin abielluda. Olin just läbi teinud ninavaheseina operatsiooni ja otsisin maja, mida osta, kuid jätsin kõik kõrvale, haarasin härjal sarvist ja võtsin ta äri üle…
Nüüd on meil umbkaudne ettekujutus Boyeri eluloost.Nii tähtsa tegelase jaoks kui Boyer peaks elulooline visand olema kümme kuni viiskümmend lehekülge pikk, kirjeldades tegelast sünnist saadik – kaasa arvatud perekonna ajalugu – kuni loo alguseni.
Kuid miks valida just need elemendid Boyeri eluloost? Nagu eespool öeldud, peaks valima elemente, mis põhjendavad tegelase emotsioone ja käitumist antud loos. Boyer peab paistma noorena, et ta tunneks end ebakindlalt; teised tegelased ei pruugi teda tema välimuse tõttu tõsiselt võtta, seega on see amet tema jaoks raske. Sa pead alati oma tegelaste jaoks takistusi otsima.
Boyeril oleks kõhetu keha tõttu raske elada ta isa standardite järgi. Ta ema, kes on veel elus, püüaks panna teda ärist loobuma – veel üks takistus. Kuid ta püüdleb kangekaelselt oma eesmärkide poole. Et kompenseerida Boyeri füüsilist nõrkust, on ta varustatud teiste oskustega: ta on tark ja õpihimuline. Kuid ta isa surm sundis teda äri üle võtma enne, kui ta oli valmis, ja katkestas ta abiellumisplaanid. Veel üks probleem.
Boyer Bennington Mitchellil võinuks olla ka täiesti teistsugune tagapõhi ja ta iseloom võinuks olla täiesti teistsugune. Ta isa oleks võinud olla ebaaus politseinik ja Boyer võiks püüda perekonna nime puhtaks pesta. Boyeri oskused võiks olla pigem intuitiivsed kui teadusliku loomuga. Ta ema võiks olla vaene ja haige ja ta püüaks tema arveid maksta. Boyeri väljajoonistamisviis oleneb täielikult sellest, kuidas autor tegelast tunnetab. Lõputu hulk võimalusi töötaksid, nii kaua kui lõpptulemus on usutav, kolmemõõtmeline tegelaskuju, kes mängib loos oma rolli hästi.
Kui elulood põhjalikult läbi töötad, siis tunned oma tegelasi hästi – vähemalt sama hästi kui oma venda, õde või parimat sõpra – juba enne oma romaani alustamist. Pole võimalik teha nimekirja kõigist elementidest, mis neis eluloovisandites olema peaksid. Sa peaksid sisse panema kõik detailid, mis võiksid tegelase motivatsioone ja tegusid mõjutada. Pane sinna kõik, mis mõjutab ta suhteid, kombeid, eesmärke, uskumusi, ebauske, moraalseid otsustusi, sundmõtteid ja nii edasi – kõik faktorid, mis on tähtsad valikute tegemisel ja käitumisel. Sa peaksid teadma oma tegelase vaateid poliitikale, religioonile, sõprusele, perekonnale; ta lootusi, unistusi, hobisid, huvisid; mida ta koolis õppis, milliseid aineid armastas ja milliseid vihkas. Millised on ta eelarvamused? Mida ta varjaks oma psühholoogi eest? Mida ta varjaks iseenda eest? Sa peaksid suutma vastata mistahes põhjendatud küsimusele su tegelase kohta, nagu tunneksid teda isiklikult.
Sa võid lõpetada oma tegelase eluloo ja ikka veel mitte teada kõike, mida teada tahaksid. Ütleme, et su tegelane leidis rahakoti 10000 dollariga. Kas ta hoiaks selle endale või tagastaks selle?
Kui teda tabaks surmav haigus, kas ta tapaks end? Kui ta saaks päästa ühe asja oma põlevast majast või korterist, mis see siis oleks? Kui sa ei tea vastuseid neile küsimustele, pead oma tegelast rohkem välja arendama, enne kui oma lugu alustad.
Kui sa oled oma tegelaskujud loonud, kuid siiski ei näe neid vaimusilmas kõndimas, rääkimas, hingamas, higistamas, siis võiksid proovida väikest psühhoanalüüsi. Pane nad sohvale lamama ja hakka neile küsimusi esitama. See vestlus võiks kulgeda näiteks nii:
AUTOR: Ma ikka veel ei mõista, Boyer, miks sa seda äri edasi ajad. Su ema, kellele sa oled väga lähedane, ei taha, et sa seda teeksid, ja su kihlatu nõuab, et sa sellest loobuksid, muidu jäävad pulmad ära.
BOYER: Ma ütlen seda sulle, sest sa oled mu autor, aga