kui Wilfred värvataks sõjaväkke, võiks ta muutuda seersant Yorkiks. Tegelikult keeldus ka York ise alguses värbamisest, sest ta oli patsifist.
Kui otsid oma tegelaskuju jaoks hoolikalt leidlikke ja mõistlikke alternatiive, siis on su looga kõik korras. Kui su tegelane seisab tähtsate otsuste ees, küsi endalt alati neid kaht küsimust, maksimaalset võimekust silmas pidades: «Teeks ta tõesti nii?» ja: «Mida veel võiks ta teha, mis oleks veel leidlikum, dramaatilisem, üllatavam või naljakam?» Need kaks küsimust aitavad hoida sinu tegelast maksimaalse võimekuse piiril tegutsemas. Tegelaskuju maksimaalse võimekuse piiril annab alati lugejale hea etenduse.
Kuid, küsid sa, mis siis, kui su tegelane pole eriti võimekas? Pole tähtis. Ta tegutseb oma piirides ja üllatab ning rõõmustab just samamoodi. Ütleme, et lood tegelaseks ärijuhi, kelle lennuk puruneb kõrbes. Tal puuduvad ellujäämisoskused; teiste sõnadega, ta pole selles olukorras eriti võimekas. Siiani on tema arusaamised raskustest piirdunud jää puudumisega martini jaoks. Ta püüab kohmakalt ja tagajärjetult vett välja kaevata, kaktustest mahla saada, tappa sisalikke ja nii edasi, sellest võiks tulla neetult haarav lugu, nii kaua kui ärijuht tegutseb oma võimete maksimaalsel piiril, kuigi ta oskused on piiratud.
Tegutsedes võimete maksimaalsel piiril, tegelane ka muutub, kasvab, areneb. Tegelased pole betoonist tehtud. Nad on elusolendid, ja ükski elusolend ei jää muutumatuks. Neid paneb muutuma ilukirjaniku võlukepp: konflikt, järgmise peatüki teema.
2
Kolm dramaatilise kirjutamisetähtsaimat reeglit: Konflikt! Konflikt! Konflikt!
Üks võimalus tegelaskuju elama panna on teda kirjeldades:
Jones oli pikk, nurgeline, kiitsakas metsatööline, sügaval asetsevate vihaste silmadega. Ta korratud, metsikud, ronkmustad juuksed vajusid ta laubale ja kõõlused ta kaelal tõusid esile nagu köied. Ta ühel põsel oli pikk arm, sakiline ja inetu, mis paistis laterna kollases valguses helkivat. Ta oli tõesti hirmuäratav lummutis…
Otsese kirjeldusega võid sa lugejale tegelasest kujutluspildi anda, kuid tegelane ärkab ellu alles siis, kui teda proovile pannakse, kui ta on sunnitud otsustama ja tegutsema.
Oletame, et kolm sõdurit jõuavad patrullides külma ojani, mille nad ületama peavad. On november ja puhub külm tuul.
Halb päev vees kahlamiseks. Seersant annab neile kümneminutilise puhkuse. Üks sõdur kahlab läbi oja ja puhkab teisel kaldal, eelistades asjaga ühele poole saada. Teine sõdur kulutab oma puhkeperioodi, minnes ülesvoolu madalamasse paika, loobudes puhkusest, kuid vähemalt osaliselt külma vett vältides. Seersant puhkab oja samal kaldal ja ootab puhkeperioodi lõppu, et oja ületada.
Valikud, mida need mehed tegid, pole pöördelised, kuid probleemile lähenemise viis annab neist igaühe iseloomu edasi. Üks eelistab ebameeldivusega ühele poole saada, teine näeb vaeva ebameeldivuse vältimiseks, kolmas lükkab ebameeldivust edasi nii kaua kui võimalik. Tegelase reageerimine takistustele, tõketele ja konfliktile individualiseerib teda, näitab ta iseloomu, teeb ta lugeja jaoks tõeliseks ja isikupäraseks..
Võtame järgneva stseeni, mis on hoolikalt konstrueeritud sulle une peale ajamiseks.
«Tere hommikust,» ütles mees uniselt.
«Tere hommikust,» vastas naine.
«Kas hommikusöök on valmis?»
«Ei. Mida sa sooviksid?» Mees mõtles. «Kuidas oleks singi ja munadega?»
«Hästi,» vastas naine leebelt. «Kuidas sa oma mune tahad?»
«Härjasilmadena.»
«Olgu pealegi. Röstleiba? Meil on meesaia. Röstimiseks suurepärane.»
«Eks ma siis proovin.»
«Selge. Kui palju ma seda röstin?»
«Kuldpruuniks.»
«Võid?»
«Hmmm – olgu.»
«Moosi?»
«Jah.» Mees istus ajalehte lugema, kui naine tegi hommikusööki.
«Kas lehes on midagi huvitavat?» küsis naine töötades.
«Red Sox kaotas eile õhtul teise mängu järjest.»
«Kahju.»
«Nüüd nad on kaheksa mängu kaugusel esikohast.»
«Kohutav. Mida sa täna teed?»
«Ma ei tea, pole sellele mõelnud. Aga sina?»
«Muru vajab pügamist.»
«Olgu.»
«Kui oled muru püganud, siis lähme parki, peame piknikku.»
«Hästi…»
Mida sa tunned seda stseeni lugedes? Kahtlemata tüdimust.
Stseen paistab ähmaselt realistlik, kuid tegelased on lamedad, igavad ja elutud, sest puudub konflikt. Me teame neist tegelastest väga vähe, välja arvatud ehk, et nad on meeldivad, sest nad pole oma tegeliku loomuse näitamiseks midagi teinud. Nad pole meile oma tegevuse kaudu näidanud, mis nende sees peitub. Nad on lamedad, igavad ja elutud, sest nad ei tee muud, kui vaid räägivad. Nad ei taha midagi. Nad vestlevad, mitte ei pea dialoogi.
Enamik lugejaid ei talu sellist lobisemist väga kaua. Kui silmapiiril pole konflikti, jätab lugeja su loo pooleli. Oma teoses «The Craft of Fiction» (1977) ütleb William C. Knott nii: «Ka kõige viimistletum süžee maailmas on kasutu pinge ja põnevuseta, mida konflikt sellele annab.» Konfliktis põrkavad tegelaste soovid kokku vastupanuga – looduselt, teistelt tegelastelt, vaimumaailmast, kosmosest, teisest dimensioonist, tegelaste sisemaailmast, kust iganes. Me näeme, kes tegelased on, viisi järgi, kuidas nad sellele vastavad; konflikt tõstab nad esile ja paljastab nad. Iseloom, mitte tegevus, huvitab lugejat kõige rohkem. Tegelane on see, mis annab tegevusele tähenduse. Lugu on võitlus. Viis, kuidas tegelane võitleb, paljastab, kes ta on.
Võtame järgneva stseeni, milles kaks tegelast mitte ainult ei räägi teineteisega, vaid nende vahel on ka konflikt:
«Rõõmsaid jõulupühi, onu! Olgu Jumal sulle armuline!» hüüdis lõbus hääl.
«Päh!» ütles Scrooge. «Lollus!»
«Jõulud lollus, onu!» ütles Scrooge’i õepoeg. «Seda sa nüüd küll ei arva?»
«Arvan küll,» ütles Scrooge. «Rõõmsaid jõulupühi! Mis õigust on sul rõõmustada? Mis põhjust on sul rõõmustada? Vaene, nagu sa oled.»
«Mine nüüd,» vastas õepoeg lõbusalt. «Mis õigust on sinul norutada? Mis põhjust on sinul mornitseda? Rikas, nagu sa oled.» Scrooge torises uuesti: «Päh!» ja lisas: «Lollus!»
«Ära ole nii tige, onu!» ütles õepoeg.
«Mis mul üle jääb,» vastas onu, «kui elan niisuguses lollide maailmas nagu see? Rõõmsaid jõulupühi? Õige mul neid rõõmsaid jõulupühi tarvis?! Mida muud see jõuluaeg sinusugusele tähendab, kui et tuleb arveid tasuda, aga raha pole; et oled aasta vanemaks, aga mitte tunni võrdki rikkamaks saanud; et pead tasakaalu viima oma arveraamatud, kus iga sissekanne kõigi kaheteistkümne kuu jooksul on surmkindlalt sinu vastu? Kui see minu teha oleks,» ütles Scrooge nördinult, «tuleks iga idioot, kes rõõmsaid jõulupühi soovides ringi tuiab, omaenda jõulupudingi sees ära keeta ja, astelpõõsavai läbi südame, maha matta. Seda tuleks teha!»
«Onu!» anus õepoeg.
«Õepoeg!» vastas onu rangelt. «Pea sina jõulusid omamoodi ja las mina pean omamoodi.»
«Pead! Aga sa ei pea ju.»
«Las nad jäävad minust siis pidamata…» (Muidugi Dickensi «Jõululaulust».)
Kui Scrooge ja ta õepoeg suruvad peale oma vaatepunkti, et teise oma kõigutada, paljastavad nad oma iseloome. Me näeme, et Scrooge on ihnuskoist