mosaiikpõrandat verega, tema sõrmed avanesid ja sulgusid kramplikult rusikasse, ohvrinuga vedeles külma ning kirkana põrandal otse Methamoni kõrval, kuid tal polnud enam jõudu seda üles tõsta. Methamon, Ammoni sekti ülempreester, heitis meeletutes valuhoogudes hinge just sel hetkel, kui jõudis kohale Gnaeus Impavidus.
“Minema!” röögatas comes domesticorum siin-seal piiluvatele nägudele, keda lärm oli kohale meelitanud, ja orjad lahkusid kuulekas vaikuses. “Patroon?”
Latiin osutas sõnatult laibale, Gnaeus võttis maast oda ja keeras selle abil korjuse ümber – ta oli ettevaatlik mees ega riskinud asjatult, egiptlane võis ju surnut teeselda ja polnud kuigi tark saada surma või olgu, ainult haavata, omaenese hooletusest. “Valgust!”
Bucellarius tõstis lambi surnu nägu valgustama ning ehkki see oli lõua ja suu ümbert verine, tundis turske Impavidus ta sellegipoolest ära. “Methamon, patroon?”
Aulus Mamilius noogutas. “Ta oli sisse hiilinud, Gnaeus. Buktsellaarid ei olnud kained või olid hooletud, karista, keda vaja. Otsi surnu läbi – põhjalikult – nii suu, kaenlaalused kui ka persemulk ja mida leiad, too arhiivi. Üks asi veel…” Dominus võttis egiptuse ohvrinoa ja keeranud koolnu mantlihõlma tagasi, lõikas vöö küljest pauna, millest pimedas keegi aru ei saanud, mis see oli, ning pani kõrvale. “Kahekordista valvet, Gnaeus, hoolitse, et keegi üle müüri ei pääseks, ja otsige villa läbi – ta ei pruukinud siia üksi tulla.”
“Rooska kõigile!” urises Gnaeus ja pöördus kahe sõduri poole: “Mida te vahite, silmad pungis, arulagedad eeslid! Kaduge tagasi oma kohale, loodrid, kui ei taha, et carnifex teil naha seljast nülib! Ja pidage lõuad sellest, mida nägite!”
Sõdurid kohmasid midagi, ent tajudes asja tõsidust, läksid raskete rautatud sandaalide mürtsudes tagasi vestibulum’isse, ootama valve vahetust ning arutama veidra võõra laiba üle ja mõistatama, kuidas mees Aulus Mamiliuse villasse sattus.
“Mida teha laibaga, patroon?” küsis Gnaeus Impavidus. “Kas matan maha või viskan Rhodanusesse62?”
“Matta ei tohi, Gnaeus. Muidu ronivad kõik need kuradikummardajad tema laipa taga ajama ja tagasi Aegyptusse viima – muumiaks… Ei, Isise nimel, mul on parem nõu! Raiu korjus nii väikesteks tükkideks, kui saad, lase veskist läbi ning see, mis üle jääb, puista Rhodanusesse laiali, nõnda ei tea nad Methamoni kuidagi otsida ja tema Ka63 hävib ja kogu nende must maagia ei aita neid.” “Saab tehtud, patroon,” noogutas comes domesticorum.
“Oli väljas midagi kahtlast?”
“Ei. Vaid gladiaatorid on pidupäeva puhul linnas pummeldamas ja liiderdamas.”
“Hooletutele bucellarius’tele kakskümmend vitsahoopi!” lõikas Aulus Mamilius Gnaeuse jutu läbi. “Iga üleastumist karista, Gnaeus, iga tubli teo eest anna autasu. Ära rahaga koonerda.”
“Teen nii, nagu käsid, patroon.”
Gnaeus tervitas patriitsi sõjaväelaslikult ja eemaldus raskel sõdurisammul, näol teokas ilme. Aulus Mamilius pidas sellest turskest ja tugevast mehest lugu, temale võis alati loota, ta oli truu ja asjalik sõdur, kelle sõna maksis raudselt ka buktsellaaride seas, kellest mitte ükski ei suutnud talle vastu astuda ei rusikate ega mõõgaga, hoolimata sellest, et Gnaeusel hakkas täituma juba neljas aastakümme. Latiin oli enam kui kord veendunud Gnaeus Impaviduse ustavuses ja vapruses, sest need olid tihtipeale patrooni hapuvõitu olukorrast välja aidanud.
Aulus Mamilius Africanus Dives Amonius – viimast nime oli latiin arusaadavatel põhjustel vältinud – silmitses mõtlikult kõike, mis oli leitud Methamoni surnukeha juurest, ja mõlgutas kaunis morne mõtteid selle üle, et ilmselt polnud preester tulnud Arelatesse üksi ning võib-olla tuli tal tegemist teha veel mitme kättemaksuihas ammonlasega, kes olid iidse üriku nimel kõigeks valmis. Kahekordistati küll villa valvet, siin-seal luusisid valvekoerad, kuid Aulus Mamilius tundis end sellegipoolest ebakindlalt, isegi hoolimata kõrgest kivimüürist, mis piiras kõiki dominus’ele kuuluvaid hooneid. Ta tundis Ammoni sekti liiga hästi, et mitte teada – see kõik ei pruukinud üldse aidata, Methamon oli selle tõestuseks. Ilmselt oli aga Methamon parim omasuguste seas ja teised tema tasemeni ei küündinud, kuid siiski valdasid preestrid säherdusi kunste, millest tavalistel inimestel aimugi ei olnud, ja oligi hea, sest muidu poleks keegi Aegyptuses rahulikult maganud…
Latiin sõrmitses pikka kitsateralist ohvrinuga, mille kulla ja kalliskividega pide kujutas teineteise jälgis embuses deemone; talismane, kaitsejõuga sõrmuseid ja võrusid, vöötäit kulda, mitmesuguseid taskuid kahtlaste ollustega, mida roomlane targu uurima ei hakanudki, ja sitkest rauast punutud raudrüüd, mida preester oli laia rüü all kandnud – sellepärast ei teinudki sõduri odahoop talle suuremat häda. Dominus pidas lugu Methamoni tarkusest, sest see ei toetunud üksnes salajastele nõidustele, vaid ka inimlikule nutikusele, ning siitpeale otsustas ka Aulus hakata kandma oma ülerõivaste all turvistikku, sest kui too koolnud Aegyptuse preester oli kõnelnud tõtt (ja dominus ei kahelnud, et see nõnda oli), siis kulus turberõivas kindlasti ära – koos pika ja tugeva pistodaga. Ei maksnud jääda lootma üksnes müüri, sõdurite ja õnne peale, midagi tuli ka ise ette võtta. Patriits uskus end selleks ööks soovimatutest külalistest vabanenud olevat, aga mis sai edasi? Ta oli oma tütre pärast väljapressijatele kerge saak ega soovinud ka Mamilia Cerva elu muuta igavaks ja üksluiseks, eluks valgete müüride varjus, üksnes sõdurite selja taga. Mida ette võtta? Decimus Porcellus – kui see oli ta juba leidnud – oli kindlasti maruvihane talle legaadi laeval osaks saanud ülekohtu eest, ent palju aastaid oli sellest möödunud ning endine tsentuurio (Aulus Mamilius ei uskunud, et see mees oli enam sõjaväeteenistuses, pärast nende ühist ettevõtmist) oli kindlasti targem kui toona kuritegu sooritades. Seega tuli valmistuda vastu võtma hoolikalt planeeritud lööki ja dominus’e spioonid nuuskisid mööda Arelate caupona’sid64, lupanar’e, insulaid ja sadamaaguleid, leidmaks kas kiilaspäiseid Ammoni preestreid või Decimus Porcellust koos kaaslastega. Praegustel keerulistel aegadel polnud raske tülikatest võõrastest vabaneda; proletaarid ja muu rahvarämps märatses tänaval, röövis ja põletas – kõik läinuks lihtsalt kurjategijate süüks. Ent Aulus Mamilius ei saanud jääda lootma üksnes mõrvadele, sest liiga paljud teda taga otsinud inimesed teadsid tema pelgupaika Arelates, ja kuigi suure osa selle linna ametnikest oli patriits lihtsalt ära ostnud, ei saanud ta sellele kindel olla – keegi teine võis ju maksta rohkem või mõni, kes tundis end solvatuna, võis tõsta kaebusi, ajendatuna lootusest saada konfiskeerimise käigus osake Mamiliuse aaretest… Proskriptsioonide aeg näis jällegi käes olevat.
Roomlane rüüpas lahjendamata caecuba65 veini ning vandus sõduri kombel kaua, rõvedalt ja jumalavallatult. Liiga paljud teadsid temast liiga palju! Kui ühe korra said tema vaenlased kokku, võis seda juhtuda teisel või kolmandalgi korral ja see võis saada talle saatuslikuks, hoolimata kõigist ettevaatusabinõudest, mida seni rakendanud oli. Mida ette võtta? Ta ei saanud ju ometigi kõik oma vaenlased üles otsida ja nad tappa – see võtnuks terve igaviku, läinud lõpmata kalliks ning sünnitanud omakorda uusi vaenlasi ja sellega oleks ring sulgunud. Kui keegi kaevanuks ta peale piisavalt kõrgele, ei oleks aidanud müür ega sõdurid, preetor oleks lihtsalt patriitsi sõjaväega põlvili surunud ning sellisel juhul oodanuks Aulus Mamiliust reeturi ja desertöörina rist või midagi veel hullemat – Flavius Aetius oli karm ning Valentinianus66 kuulas tema sõna, ühe suursuguse patriitsi surm ei tähendanud Rooma riigis suuremat midagi, õiguslikult andis kõike põhjendada… Ja dominus vandus taas. Lahendus oli ometigi olemas, roomlane teadis ja vihkas seda, sest kujutas selgelt ette, mida see tähendas. Ta pidi Arelatest lahkuma, see oli selge, salaja, teadmata suunas, teadmata kohta nii, et keegi teda otsida poleks osanud. Eemale prefektidest, preetoritest, imperaatori legaatidest, Decimus Porcellusest ja iseäranis Ammoni sektist. Kuid Decimus Porcellus oli Aulusele