raske märkamatult villasse siseneda – mitte igaüks polnud nii osav kui preester Methamon.
Decimusega asju korda ajades ja põgenedes tuli tal kahjude osalisekski hüvitamiseks müüa villa, kaubalaod sadamas ja mida kõik veel; otsida ostjad, maksta kinni ametnikke, vedada oma raha ja väärtesemed märkamatult minema… Ja ta ei teadnudki veel, kuhu üldse põgeneda, olles kindel vaid ühes – mitte Aafrikasse, maale, kus Ammoni must sekt tegutses. Hea, et oli aega! Kui patriits pidanuks päevapealt põgenema, tulnuks tal kanda määratuid kahjusid. Aulus Mamilius sai oma külma vere kähku tagasi ning arutas kiiresti, ent kainelt olukorda. Villast võis lahti saada, eriti sel juhul, kui mõni tõusik selle luksuslikku sisustust nägi ja samuti maailma pilkude eest varjatult oma rikkust nautida soovis. See polnud ülearu raske ega võtnud palju aega. Üleliigsed laevad, kaubahoovid, kaup ise… Neistki oli lihtne soodsa hinnaga lahti saada, seega ei seganud liikuv ja liikumatu vara patriitsi kuigivõrd. Ent kõige tähtsam oli siiski küsimus: kuhu põgeneda? Selge see, et imperaatori pikkade käte haardest kaugemale, aga siiski, kuhu? Sest maailma näis olevat tabanud hullus – hunnid, alaanid67, vandaalid, goodid, heruulid68, frangid69, burgundid, kõik need neetud metslased liikusid sadade tuhandete kaupa ringi, nende hordid riisusid, tapsid, põletasid otsekui deemonid ja haritud maailm ei suutnud neid peatada. Kus olnuks nii hea koht, et leida varju nii mõrtsukatest barbarite kui ka saamahimulise Aetiuse eest?
Vein muutis patriitsi tuimaks, kuid ei suutnud ähmastada tema terast mõistust. Aulus pigistas kramplikult kuldset peekrit ja heitis pilgu Isise kujukesele. Võib-olla oli süüdi joodud vein, võib-olla petsid hämaras teda silmad, ent altar, millele oli asetatud jumalanna nefriidist kuju, näis olevat mähkunud süngesse varju, pimedusse, mis tundus valgust lausa neelavat. Ammoni kummardajate mustad saladused… Ja tema oli just lootnud loobuda oma suurematest askeldustest, asjaajamistest ning puhata maailma kärast, otsida tütrele sobiv peigmees parimate noorte patriitside hulgast ja koolitada viimast jätkama Mamiliuste asju kaubanduses ja linna pistisest läbiimbunud ametnike hulgas. Näis, et selleks korraks tuli puhkus teadmata tulevikku edasi lükata ja asuda taas juhtima valgustkartvaid asju ning ettevõtmisi. Bucellarius’i tuli juurde värvata – olgu või proletaaride või kurjategijate hulgast, isegi barbarid oleksid kõlvanud, ent mitte liiga suurel hulgal. Ta pidi salatera, mürgi ja silmuse suhtes valvel olema – ei võinud ju teada, kas keegi polnud mõnda ta orja või libertiini või koguni buktsellaari ära ostnud. Võib-olla oli Methamongi pääsenud villasse tänu kullale? Roomlane ei teadnud, kuidas see täpselt oli toimunud, ning targem oli olla ettevaatlik, vaadata kõik ise üle, kahtlustada kõiki… Hea, et vähemalt Gnaeust, Scriboniust ja veel mõnda lähedasemat inimest usaldada võis; mitte ilmaasjata hoidnud latiin nende perekondi käeulatuses. Tuli saata nuhke teiste patriitsiperede, ametnike perekondade ning preetori enese järele nuuskima, et kaevata välja mõni ammune häbiasi või kuritöö, et oleks võimalus vajaduse korral sundida inimesi oma tahtmist tegema – polnud paha riigiametnikke kõripidi peos hoida, see kindlustas vähemalt huvi puudumise igasuguste tarbetute ja tülikate küsimuste puhul, nagu annetused fiscus’ele70, lugupidamisavaldused legaatidele Ravennast71 või muud sarnased asjad.
Aulus valas viimase veinipiisa kurku ning asetas kuldpeekri kolksuga lauale, lüües kallist materjalist lauaplaadist killu välja, ent latiin ei hoolinud sellest. Tuli tegutseda, Isise nimel, sest ootamine olnuks hukatuslik, roomlane mõistis seda selgesti. Ta ei kavatsenud lasta end hukutada, liiga palju oli kaalul. Asjad tuli panna liikuma. Mees tõusis toolilt ja lahkus kiiresti ruumist. Arhiivi jäid segaminiaetud papüüruserullid lauakesel, millel tumendasid punase veini peekripõhjast jäänud rõngad. Lamp hubises ja valgus ruumis väreles, mängeldes egiptusepärastel seinamaalingutel, mis kujutasid Osirise ja Isise pulmi.
Teine
Ballimar tajus läbi une lähenevaid samme ja riivi kriiksumist kuuldes virgus noormees täiesti. Kongiuks avanes ning hüpleva tõrvikutule valgel oli näha mitut roomlast, kellest üks oli Gnaeus Impavidus, teised aga ilmselt valvurid, sest kandsid relvi. Kimber tõusis vaikides püsti, seistes alasti keset kongi, jala juures paar äranäritud konti ning kummuli savikauss. Tema urkakaaslane avas korraks silmad, olbas viivu toimuvat ning keeras siis teise külje. Tõrvikud praksusid, tule punakas helk väreles roomlaste tahumatutel karmidel nägudel.
Gnaeus andis Ballimarile märku kaasa tulla ning barbar ronis vaikides korkast välja, võttes kaasa tuunika ja kitsa vaskpandlaga nahkvöö. Buktsellaarid asetusid rõngana ümber metslase, kes poleks saanud teha ainsatki vaenulikku liigutust, ilma et mitu mõõka teda tabanud poleks. Dominus’e usaldusmehe eestvedamisel läksid nad – nii bucellarius’ed kui ka nende vang – läbi pika koridori, väljusid kasarmust ukse kolksatades avarale õuele, mida ümbritsevate müüride ogasakiline serv joonistus kuupaistel selge varjuna heledale liivale. Müüril seisva valvuri raudrüü helkis tuhmilt, tulekorvid hõõgusid punakalt. Harjutusväljak oli tühi, üksildane ja mahajäetud; riistad seisid liikumatute ja tontlikena laial hoovil. Kaugusest kostis rahvamelu ja räuskamist, kellegi hädahüüdeid. Ballimar ei osanud arvatagi, miks talle selliselt järele oli tuldud, oli ju ometigi öö, aeg, mis isegi orjadel puhkuseks ette oli nähtud. Milles oli asi, Wotani kaarnate72 nimel? Kimbrung ei suutnud vastust leida ja ta ei hakanud ka Gnaeus Impavidust küsimustega vaevama, teades, et vastust poleks ta saanud niikuinii. Kui roomlane soovis orja valgustada, siis küllap ta seda ka tegi – omal ajal. Kimbril tuli varuda kannatust ning Ballimar loobus tühjast mõistatamisest.
Rautatud värav sulgus nende taga ja roomlased koos orjaga võtsid suuna villa urbana’le, mida Ballimar polnud saanud seni isegi kaugelt silmitseda. Selles siis elaski võimas dominus, paljude orjade ja arvukate bucellarius’te käskija, vabade roomlaste patroon, mees, kelle tahtest olenes palju… Teel, mis viis villani, oli palju majapidamishooneid, talle, kööke ja töökodasid, milles ööajaks töö oli juba vaibunud, üksnes sepikojast – Ballimar tundis selle häältest ära – kostis veel vasaraga kõlksutamist. Dominus’e villa kohta oli barbar kuulnud nii mõndagi; nõidusest selle valgete seinte taga, tohutust aardekuhjast, imeliselt kaunitest naistest, sõjameestest, kes olid tugevad kui härjad, ja paljustki muust kohutavast ja salapärasest. Jutte oli erinevaid, igaüks mõtles ka ise midagi lisaks ning tulemuseks oli idamaise põnevusvõõbaga kaetud saaga, mida tõestada või kummutada ei suutnud keegi. Ballimar, kes ei teadnud, mida sellest kõigest tõena võtta, oli rahul, et ise veenduda sai kuulujuttude paikapidavuses või valskuses; noormehel polnud kahju ka rikutud unest. Lumivalge villa urbana lähenes iga sammuga, muutudes üha kogukamaks, ning Ballimari huvi aina kasvas, ehkki näost oli barbar endiselt ükskõikne ja morn. Sõdurite rautatud sandaalides jalad astusid raskelt ning ühtlaselt, harva kõlksatas metall vastu metalli, mehed vaikisid. Kahel eesmisel buktsellaaril oli käes tõrvik, mille tuli heitis hüplevaid valgusvihke nii ümbrusele kui ka inimestele. Raud sätendas, sammud kajasid trummilöökidena maapinnal, liiv krigises sandaalitaldade all.
Ust, mis avanes villasse, kaitsesid kaks buktsellaari, kelle tursked kogud juba eemalt ettevaatusele sundisid. Gnaeust nähes lõpetasid nad kiiruga täringumängimise ja tervitasid teda aupaklikult. Sõjameeste pealik ainult mühatas ja süütas sõdurite tõrvikust väikese vasklambi.
Villasse sisenesid üksnes comes domesticorum ja barbar; viimane vaatas kõikemärkavate kiskjasilmadega tähelepanelikult ringi. Kui kuulujuttudes pisutki tõtt oli, pidid selles kantsis peituma hirmsad libardid ja vägevad sõjamehed; ometi ei märganud ta ühtegi neist. Vähemalt ühes saagad ei valetanud – koda oli lausa aasirite vääriline, kaunim kui Ballimar ealeski arvata osanuks. Pikalt kulgeva võlvkäigu seinad olid täis kauneid maalinguid, mis kujutasid ilusaid inimesi, loomi või koguni jumalaid. Kaugemalt kostis imelist muusikat, mis paitas germaanlase kõrvu pehmemalt kui ühegi talle tuntud skaldi harf; näis, et ta oli surnud ja Wotan oli saatnud ta järele, kuid idiiside73 asemel olid lihtsalt rooma sõdurid ja Gnaeus Impavidus. Ballimar polnud iial midagi sarnast näinud ning noormehe huuled sosistasid väesõnu,