et sinugi osa välja maksta, rääkimata siis mereintressist. Kuld on paigutatud liikumatu vara alla ja seda maha müüa ei saa, jääksin lihtsalt peavarjuta proletaariks…”
“Sa valetad,” lausus Decimus otse, “nii palju ma sinust tean, et oled Arelate rikkaim mees, ehkki sa seda välja ei näita. Sa pead kümneid – kui mitte sadu – orje, sul on kaubaladusid ja laevu, sul on vara vist isegi rohkem kui Valentinianusel endal. Ära sunni mind kasutama dokumente sinu vastu, sest sellisel juhul kaotaksin suure osa kasumist – röövitud raha kuulus imperaatorile ja ta võtab selle tagasi, sinu vara aga konfiskeeritakse riigi kasuks. Usun, et Flavius Aetius haaraks sellest võimalusest rõõmuga kinni ja kuulutaks mu isamaa päästjaks… Kuid pigem olen rikas reetur kui näljas patrioot… Tahan raha, mitte kättemaksu.” Kõver muie libises üle vana sõduri näo. “Aga kui sa maksta ei taha, ei jää mul muud üle.”
“Siis sureme koos,” sõnas Aulus Mamilius. “Vean su kaasa.”
“Oh ei, Aulus. Sest enda jätsin ma papüüruselt välja ning selleks ajaks, kui jõutakse selgusele, et minagi kuskile segatud olin või et ma üldse olemas olen, ei leita mind enam ammugi. Ma ei ole enam see vaene rumal sõdur, lihtne tsentuurio, olen nüüdseks saanud enese isandaks ja üpris varakaks. Nagu näed, suudan isegi ihukaitset ülal pidada. Ja kui te mind praegu tapate, ei pääse te surmast, sest bucellarius’i on mul rohkem kui teid praegu siin.”
Taas pidi patriits mõttes nentima, et nii see tõepoolest oli.
“Ma ei saa sulle korraga nii palju raha anda,” ütles Aulus Mamilius. “Tead vist isegi, kuidas need asjad käivad. Praegu ei liigu äris just eriti palju raha. Samuti tuleb mul vaba raha hankimiseks üht-teist müüa.”
“Pole viga, Aulus, ma ootan,” vastas Decimus pilklikult. “Pärast kõiki neid aastaid, Mithra nimel, pole raske veel pisut oodata. Aga kiirusta sellegipoolest, sest kui ma ei saa raha piisavalt kiiresti, tuleb sind pisut ergutada.”
“Oled ülbeks läinud, Decimus,” ühmas patriits mornilt. “Isis olgu tunnistajaks, tsentuurio, ära unusta, kellega räägid.”
Decimus tõsines. “Ma ei ole midagi unustanud, prefekt. Ära unusta sinagi, et räägid mehega, kelle jätsid ilma tema rahast, keda haavasid oma mõõgaga, kelle jätsid barbarite sekka surema… Mithra kiired tuhastagu sind! Kes meist on alatum, kas see, kes kaaslase reedab, või see, kes ausalt oma osa nõuab?! Häbene pisutki, Aulus Mamilius, Arelate patriits! Kuhu on jäänud sinu väärikus?”
“Bagradase jõkke koos legaadi laibaga,” kostis latiin, mispeale Decimuski naerma hakkas, taibates vihjet. “Olgu, lõpetagu jumalad tüli meie vahel. Ärgem toppigem teineteisele vanu asju nina alla. Ei ole mõtet arutada, mis toimus üle kümne aasta tagasi, kes keda rohkem solvas või haavas. Asi on puhtalt äriline: sina tahad raha ja mina pean sulle maksma. Ma kardan küll, et ei saa sulle kogu seda raha anda, aga ehk leiame mingi võimaluse, kuidas sa jääd rahule ka väiksema osaga – ka selline võimalus on olemas, usu mind.”
Decimus vangutas pead. “Kahtlen selles, Aulus Mamilius, Mithra nimel, ma valmistusin kaua, et sind maksma sundida, ja nii kaugele jõudnud, ei kavatse ma loobuda. Praegu ei huvita mind mingid kinnisvarad, sest barbarid, barbarid on kõikjal, parem on omada head suurt summat sularaha kui latifundiumi90 või villat või insulate võrku Rooma linnas… Ent ka mina olen sama mõistlik inimene kui sina, pisut haridust on minulgi. Ka mina saan aru, et praeguse majandusliku ja poliitilise olukorra juures on raske otsekohe sularaha leida, niisiis ma ootan.”
Aulus Mamiliust lausa üllatas Decimus Porcelluse vagurus – kui rahanõudmise üleüldine häbematu tõsiasi välja jätta, oli kunagine kaaslane tõepoolest mõistlik. Peale kõige muu andis see talle aega oma asju ajada ning sepitseda plaane, kuidas Decimusele vähem maksta või üldse maksmata jätta ja temast mugaval moel vabaneda. See oli kindlasti võimalik, patriits ei kahelnud selles hetkegi, ent asi nõudis põhjalikku järelemõtlemist – ta ei unustanud papüüruserulle.
“Hästi,” lausus Aulus Mamilius. “Vajan pisut aega – oma paar kuud kuni pool aastat – ja Isise nimel, enam ma järele ei anna. Kaubandus on soiku jäänud, lahtist raha ei liigu kuskil. Pean pisut asju kaaluma, et mitte ise liigselt kahju kannatada.”
Patriitsi vestluskaaslane kehitas laiu tugevaid õlgu. “Sinu varanduslik seis ei huvita mind eriti, aga olgu pealegi, Aulus, aja oma asju nii hästi kui võimalik, iseäranis aga seda, kuidas saad mulle minu puuduva osa kulda välja maksta.”
“Jääb siis nõnda,” sõnas Mamilius. “Sa annad mulle aega ja mina otsin võimalusi. Võib-olla oled selle aja jooksul koguni külaliseks minu villas? Võiksime koos meelde tuletada oma sõjaväeteenistust, seiklusi sõjas barbaritega… Olime ju sõbrad, Decimus.”
“Khm! Olime on just õige sõna, arvan ma,” tähendas roomlane. “Tänan, Aulus Mamilius, kuid parem mitte. Aeg-ajalt võin ma ju külas käia tingimusel, et võtan bucellaria91 kaasa – ära solvu, kuid olen juba sinu käest petta saanud, seega ma ei ole parem liigselt usaldav.”
“Isise nimel, nõnda sündigu,” ütles dominus. “Ent nüüd, kui sa ei solvu, asutaksin end koduteele. Öö on peatselt lõppemas ja ma ei soovi enesele praetor urbanus’e92 liigset tähelepanu. Ta on küll minu üpris lähedane sõber, kuid nagu sa ise tead ja ka omal nahal kogenud oled, siis maksab sõprus kasuahnuse kõrval üsna vähe.”
Patriits tõusis ja suundus akna poole. Gnaeus liikus selg ees samas suunas ja Ballimar võttis temast eeskuju, sihtides raske kirvega uksel kurjalt seiravaid barbareid.
“Pea, Aulus Mamilius,” sõnas Decimus naeratades.
“Jah, Decimus?”
“Ma ei kavatse tappa meest, kes võlgneb mulle nii palju raha… Mithra nimel, mine ikka haritud inimese kombel uksest. Alderix!” Uksele ilmus heledapäine hiiglane, käes sõjakirves ning vööl lai mõõk. “Las minu külalised minna puutumatult. Keegi ei tohi neile häda teha ei sõna ega teoga. Said aru?”
Vägev germaanlasest sõjamees noogutas ja astus ukse eest kõrvale, samuti talitasid teised barbaritest bucellarius’ed, ehkki nende nägudelt peegeldus verejanu ja kättemaksuhimu. Aulus Mamilius langetas pärast lühikest kõhklust kiiresti otsuse ja andnud kaaslastele märku järgneda, väljus väärikal sammul toast, jättes maha kohutava segaduse.
Aulus Mamilius viskus tabliiniumis toolile ja plaksutas käsi. “Cubicularius! Cubucilarius! Kaua ma pean ootama, ole sa neetud kõigi hommikumaa deemonite nimel?!” Ori ilmus vaikides ning jäi isanda ette seisma. “Veini ja süüa, kiiresti! Muusikud ja tantsijatarid siia!” Servus kummardas ja kadus.
Gnaeus Impavidus võttis mõõga koos tupega puusalt, samuti pugio93 ja andis Ballimarilegi märku selliselt talitada; germaanlane kuuletus vaikides. Orjad kandsid lauale eine ning joogid, kiirel sammul tulid pillimehed ja tantsijatarid. Muusikud istusid ristatud jalgadele ning alustasid pillimängu, mis paitas kõrvu ja rahustas meeli. Orjatarid lasksid poolläbipaistvad sõbad enestelt langeda ja alustasid tantsu, vähimalgi määral välja näitamata meelehärmi öise lisakohustuse pärast. Aulus Mamilius oli isand, kes ei kannatanud vasturääkimist ja karistas karmilt, mõnikord isegi julmalt iga lohakust või tõrkumist.
Ballimar kompas kriimustusi ihul ega taibanud, kas mängisid unehaldjad talle vempu või kiusasid luupainajad. Ta oli selle ööga näinud ja teinud üsna palju, mõistnud nii mõndagi, ent veelgi enam oli jäänud kimbrile arusaamatuks. Noormees vallandas raudrüüd kinni hoidvate nahkpaelte sõlmed ja irrutas turvise kehalt, vaadates mõtlikult sellel olevaid kriimustusi ja mõlke. Või siis nii saatis oma öid mööda dominus, ääretult jõukas ja mõjukas mees! Väga veider. Ballimar ei teadnud, kas peremeest põlata või rohkem austada, sest oli tal ju piisavalt kaaskondlasi, et lasta neil sääraseid asju ajada, ent teisest küljest näitas see Auluse